Helilooja Pierre Boulez, Teise maa­ilmasõja järgse avangardi käilakuju, oli mäletatavasti ooperiteatrite äge vastane. Kogu läppunud muusikaelu tulnuks tema arvates ümber korraldada, et kivi ei jääks kivi peale. Pärastpoole mõnevõrra leebununa asus küll Boulez ka ise ooperiteatri kui institutsiooni kaitsvasse rüppe, see aga ei väära tema põhi­argumente. Artiklis „Muusika vabastamisest“ tõdeb ta 1972. aastal, et vaja on lükata kummuli eraldavad ja lahterdavad müürid, sest enesega rahulolevalt muuseumivaikusse sulgunud kultuur on sama hästi kui surnud. „Põlvkonnal, kes ei sea kahtluse alla möödaniku saavutusi, pole lootustki rakendada oma võimeid ja elujõudu,“ ütleb Boulez, lisades, et kusagil ei ole paigalseis olnud nii jäägitu kui ooperiteatrites.*

Lavastaja Vincent Boussard, kelle kätetööna on Estonia teatri laval Verdi „Othello“, pole tihanud Shakespeare’i ajakohasuse või -kohatuse küsimusest mööda hiilida. Lavastuses on valgusvihk sellel, kuidas „alternatiivsest tõest on saanud hirmuäratav relv, mida valdavad need, kes oskavad valede mürki süstida pragudesse, kus peituvad unustusse vajunud ja ajast maha jäänud inimese nõrkused: edevus, pimedus ja armukadedus.“ Alternatiivne tõde on muidugi vaid peenutsev väljend selle kohta, mida vanasti nimetati loriks, mulaks, jobaks, pläraks või mölaks. Kui mõned lavale toodud arvutimonitorid välja arvata, siis pole tõlgenduses nüüdisajastamisega üle pingutatud.

Ometi on prantsuse lavastajat juhtinud eksimatu intuitsioon ja ajatunnetus, sest tõe järele januneb Estonia külastaja rohkem kui kunagi varem. Režissöör Alfred Hitchcock olla elutargalt väitnud, et laval alanud armustseenid jätkuvad alati riietusruumis. Ilmselt saab selle tähelepaneku laiendada ka kõigile muudele tunnetele, sest intriige on Estonia teatri ümber keerlemas üksjagu. Kui uskuda uurivat ajakirjandust, siis teater korraga on ja ei ole (juhtimis)kriisis, umbes nagu kvantfüüsikute lemmiknäide Schrödingeri kass, kes teras­kasti suletuna on ühtaegu elus ja surnud. Teater jäljendab elu ja elu teatrit.

Boussardi lavastuse juures võib vaistlikult aduda ehtprantslaslikke omadusi. Võib-olla see vaid tundub nii, aga eriti just Prantsusmaal näib võimutsevat ooperilavastamise stiil, kus lavalise minimalismi lõuendile pritsitud kultuuriviidetes põimub morbiidsus õrnades toonides naivismiga. Ainult kultuurist kurguni küllastunud maal saab lava kujundada nii ilmetuna, nagu see oleks haigla koridor, teadmises, et mingil moel hakkab see lahendus etenduse edenedes siiski toimima. Intriige punutakse kuluaarides, seepärast on ka salakavala Jago nihilistliku usutunnistuse lavakontekstiks pöörlev ruumide rägastik. Tegelased sulguvad nõnda omaenda pettekujutelmadesse nagu kõlakodadesse, kus kuulatakse ainult seda, mida kuulda tahetakse.

Kui vastu kõmiseb vaid omaenda hääle kaja, siis on meelemõistus kerge kaduma. Ooperižanri ajalugu on täis hullumisstseene, kus tegelastele antakse vaba voli trotsida ühiskonna käitumisnorme ja ühtlasi kiskuda endalt viimasedki tagasihoidlikkuse hilbud. Juba alates barokkooperi lugematutest raevunud Orlando tüüpi tegelastest on hullumine olnud žanri sedavõrd enesestmõistetav osa, et ilma selleta ei kujuta ooperit ettegi. Hulluse rivis asetseb „Othello“ aukohal, sest siin moodustab nimetegelase järjest vägivaldsemaid pöördeid võttev arulagedus loo selgroo.

Sellest, kel on või ei ole Estonia lavale asja, on kujunenud tuline aruteluteema. Nii õigeid kui ka vaieldavaid väiteid lendab sedapuhku igast ilmakaarest. Selge on, et tarbetu on pidada ülal solistide koosseisu, kui puudub kavatsus seda ressurssi lavastustes täiel määral rakendada. Teatri oma solistide käekäik peabki olema a ja o. Samal ajal on ilmne ka see, et ooper on üdini rahvusvaheline ponnistus, mis mitte üksnes ei soosi, vaid paljudel juhtudel suisa eeldab piiriülest avarust. Kui kergesti võib arutelu sõita kraavi, näitavad aeg-ajalt üles kerkivad väited, justkui peaks rahvusooper järjepanu tõestama oma läbi ja lõhki rukki­lillelist rahvuslikkust nii repertuaari kui ka esinejate valikul. Kriitika on õigustatud selles osas, mis puudutab algu­pärandite lavale toomisel valitsevat nutust olukorda. Muus osas on aga tegemist tühipalja verbaalse žongleerimisega, mis pigem hajutab tähelepanu olulisematelt küsimustelt.

„Othello“ on sedapuhku Estonia lavale jõudnud põhimõttel „kõik või mitte midagi“. Nagu lavastustiim on rahvus­­vaheline, nii on ka Othello ja Jago rollid lausa mõlemas esituskoosseisus külalisesinejate õlul. Nemad on aga loo põhitandem: see ongi just ennekõike Othello ja Jago kiiva kiskunud romanss, sellal kui Othello ja Desdemona lähi­suhte­vägivald on kõigest intriigide surma­hõrk saadus. Kui muudes Estonia lavastustes on külalissolistide kaasamine andnud ebaühtlasi tulemusi, siis sedapuhku olid Othello osatäitjad Dimitris Paksoglou (Kreeka) või Alessandro Fantoni (Itaalia) ning Jagona üles astunud Pedro Carrillo (Venezuela) või Dragutin Matić (Serbia) lavalaudade väärilised.

Iseäranis Paksoglou puhul peab tõdema, et vokaali ja lavatüübi poolest samaväärset tenorit tõepoolest ei ole Eestis võtta. Küll aga on Estonia solistide hulgas igati Desdemona-kõlblikud sopranid Kadri Raalik ja Olena Bražnõk, kusjuures Raalik võitis pajuteemalise nutulauluga esietendusel publiku soosingu. Estonia solistidele pudeneb lavastuses küll ka muid rolle, need aga jäävad oma mõjujõu poolest Othello-Jago-Desdemona kolmnurgast kaugele maha.

Nii Shakespeare’i näidendi kui ka Verdi ooperi lavastamisel on Othello tegelaskuju tõlgenduslik miiniväli. Üldjuhul on lavastajad uuemal ajal leppinud sellega, et Othello kui moorlase päritolu on loo seisukohalt kõrvaline, pigem loeb see, et tegemist on ühtaegu keevalise ja kergesti mõjutatava karakteriga. Nende kaalutluste taustal võinuks Estonia reklaammaterjalid olla Boussardi lavastusega paremas kooskõlas. Afišil kujutatud Othello näeb välja nagu mägedes suusatamas käinud Cristiano Ronaldo, sellisena ei haaku aga lavastuses loodava õigupoolest mäkerdamata visuaaliga. Parim oleks läheneda teemale tinglikult ja jätta etenduse eel Othello konstrueerimine vaataja elava kujutlusvõime ülesandeks.

On keeruline öelda, kas Pedro Carrillo või Dragutin Matić on näinud 1965. aastast pärit videoklippi, kus Jago monoloogi esitab Georg Ots. Kui see peaks nii olema, siis teavad nad hästi siinse publiku ootusi selles osas, kuidas „ussid söövad meid“. Otsal oli haruldane oskus anda oma lavakarakteritele mitmemõõtmelisus, mistõttu ka tema Jago pole tühipaljas isehakanud deemon, vaid mäsleva kavaldajana palju huvitavam kuju. Boussardi lavastuse muidu õnnestunud minimalism jättis Jago mõneti ula peale. Jago roll töötab näitlejavilumusel, samal ajal kui lavastuses oli Jago sisemine eemaletõukavus kuvatud laval hirmunult nurka surutud murtud tiivaga inglile. Monoloogi teatraalselt aupaklik kummardus loob mulje ette­astest etteastes või neljanda seina lõhkumisest, jättes õhku võimaluse, et peale Othelloga manipuleerimise piserdab Jago pahaaimamatule uudistajale alatust joana otse silma. Selle idee saanuks lavastuses aga edaspidi osavamaltki välja mängida.

Üllatav on, kuivõrd ühekülgne püsib muusikateatris ettekujutus videoprojektsiooni võimalustest. Boussardi lavastuses oli videoprojektsiooni kasutatud muude Estonia lavastustega võrreldes üsnagi leidlikult, et panna Veneetsia-teemalise loo võtmehetkedel laine lavapõrandal loksuma. Siiski on käia veel pikk maa säärasele tehnilisele tasemele jõudmiseks, nagu on kogetud Draamateatri „Macbethis“ või „Rahamaas“. Imelik on näha laval tühja pinda, kui seda saaks kasutada näitlejatöö suures plaanis fookusse tõstmiseks. Esmalt peab muidugi Estonia lavastustes üle­üldiselt süvenema arusaamine, et igatsetud muusikalise taseme kõrval pole nähtav pool ja sealhulgas esitajate miimika sugugi tähtsusetu.

Nagu jumalasse uskuda saab ka ilma kirikuta, nii on teatergi midagi palju ülevamat kui institutsionaalne bürokraatia. Õigus võib olla skeptikutel nagu Pierre Boulez, kelle arvates teatrielu edendamisel on kõige olulisem vahend buldooser. Seda muidugi ülekantud tähenduses, sest ümber lükata tuleb just vaimsed tõkked, mis takistavad muusikateatril oma aja ja kuulajaskonnaga kontakti leida. „Othello“ on Vincent Boussardi tõlgenduses arglikult ajakohane, aga siiski tõhus lavastus, mille sõnum on väärt, et seda kuulda võtta. Avatud meel ja tõde – sellest midagi magusamat olla ei saagi.

* Pierre Boulez. Freeing Music. – Rmt: Orientations. Collected Writings. London: Faber and Faber 1986, lk 481.