Juba teist korda tähistasid Eesti sisearhitektid õpetaja, kolleegi, sõbra, lähedase, kaasteelise ja õnneliku loova inimese¹ tähtpäeva, sedapuhku küll sünniaastapäeva, seminariga, mil pealkirjaks „Leila Pärtelpoja fenomen“.Eelmine samasisuline kokkutulemine võeti ette Kumu auditooriumis neli aastat tagasi, kui Leila Pärtelpoeg sai 95aastaseks. Seekordne korraldati Palmse mõisas, mille taastamise ja praeguse olemise taga on tunda ja näha palju tema mõtte- ja näpujälgi.Kokkusaamise n-ö jalutas käima Viljar Visseli juhitud ja kommenteeritud liikumine läbi mõisaaedade ja palmimaja linnaserehte, kus rohkearvuline kuulajaskond istet võttis ja kahte ettekande­plokki koondatut kuulama asus.

Seminaripäeva korraldas sisearhitektide liit, üritust kureeris arhitektuuri- ja kunstiteadlane Karin Paulus. Mõisahäärberi teisel korrusel avati päeva kokkuvõtteks ja eelmise aasta sügisel tulevikku lahkunud õnneliku looja Palmse mõisa tegemistele pühendatud näitus „Ma armastasin ilma peata lõvi. Leila Pärtel­poja töötuba“, kus on eksponeeritud tema käsitsi tehtud kavandid ja eskiisid Palmse mõisa restaureerimise ajast.² Sünniaastapäeva lõpetas koosviibimine supelmajas, kuhu allakirjutanu paraku ei jõudnud, aga küllap see oli meele­olukas ja juttu jätkus kauemaks.Ettekanded ja arutelud olid kuraatori sõnul tõukunud Leila Pärtelpoja loomingu dialoogist pärandiga. Päev oli jaotatud kahe teema vahel: „Kihiline ajalugu“ ja „Sisearhitektuur on looming“.

„Kihiline ajalugu“

Südant soojendas ja liigutas pisarateni Leila tütre Kadri Pärtelpoja esimene lühike sõnavõtt ja tütrepojatütar Mirtel Tuule Tarbe oma, kes lehitses vana­vanaema päevikuid ja märkmikke ning luges sealt ette valitud kohti. Leila – ema, vanaema, vanavanaema, õpetaja ja kaasteeline – oli üks ütlemata eriline, õnnelik ja loov inimene kõigi nende praetud lestade, mustade viinamarjade, aeg-ajalt kildudeks pudeneva iseenda, lagunevate mõisade ja imelise Ruhnu saare keskel.

Viljar Vissel, Virumaa Muuseumide juht ja mööbliarmastaja, rääkis Rakveres asuva Rehbinderi maja mööblimuuseumi³ leidudest ja tagatubadest, istumiskahjustustega toolidest ja teatri­mööbli nn tõelistest värdjatest. Saime teada, et omaaegne katlakütja puhkepink teenib nüüd aega Stenbocki majas ja et vahel on kergem olla mööbliarmastaja kui inimarmastaja. Kindlasti on aga tool inimesega sarnasest liigist ja väärib igas oma vormis ja väljenduses lugupidamist.Narva linnaarhitekt Peeter Tambu esitas ettekandega küsimuse, mida teha paikades, kus originaalset on alles väga vähe. Nagu kunagi Leilal, tuleb sageli ka nüüdsel ajal seista ja toimetada olukorras, kus suurt midagi säilinud pole, aga hinges on igatsus pärandarhitektuuri taastamise, kadunud aegade ilu ja hiilguse järele. Tambu fookuses on ennekõike linn ja mitte niivõrd majad. Narva linnakude ja struktuur on ennistatav ja tähelepanelikule silmale ka praegu loetav, see ei ole kadunud. Majad, mis selle struktuuri nähtavale toovad, peaksid ilmutama end aga tänapäevase ja originaalsena. Nii saab linn olla vana ja uus samal ajal, originaalne ja ilus, selmet olla pseudonostalgiline vuhvel. Teise maailmasõja ajal hävinud Narva börsihoone (ettekandja ja ka tema kaasaegsete arvates tuimavõitu ja inetu torniga maja) sai uue hingamise ja poeetilise väljenduse, maailmakuulsuse pealekauba – just tänu otsustavale kopeerimisest loobumisele. Väga originaalne, vaimukas ja ajalugu respekteeriv lahendus seisab nüüd uues kuues TÜ Narva kolledžina vana raekoja kõrval⁴.

Rene Safin, välisministeeriumi sisearhitekt, kõneles ruumidiplomaatiast ja kunstist selle atribuudina. Safin avas arhitektuuridiplomaatia teema isikliku kogemuse kaudu, kõneldes Washingtonis asuva Eesti vabariigi saatkonna projekteerimisest ja ehitamisest: maast katuseni tühjaks võetud hoonekehandi sisse tuli kavandada sisuliselt uus ruum. Tegu oli 2018. aastal arhitektuurikonkursiga välja valitud töö (Ars Projekt) realiseerimisega. Tööprotsessis esitati enestele mitmeid küsimusi. Kuidas väljendada Eestit? Mis on see omane ja eestilik, mis kannab ka täiesti erinevas kontekstis sõnumit? Millised on Eesti materjalid, kas kuld, hõbe või hoopis vask? Milline on üldse see meie materjalikultuur? Kuidas panna ruum Eesti eest kõnelema? Kas ja kuidas kõnetada kunsti vahendusel? Kuidas kunst tuppa saab ja kas protsendikunst on ka kunst?

Sellega sai esimene ettekandevoor läbi ja Karin Paulus kutsus vestlema sisearhitektid Liis Tarbe, Kadri Pärtelpoja ja Juta Lemberi. Pidades silmas eelkõige ajalooga interjööre, küsis ta neilt, kuidas luua harmooniline tervik. Räägiti edevusest, Ukuaru keskuse tegemisest (Liis Tarbe ja Kadri Pärtelpoeg), eelkäinud loojate-arhitektide otsuste ja valikute austamisest, presidendilossi (Juta Lemberi sisearhitektuur ja pidev sise­arhitektuurialane järelevalve) erinevatest kasutajatest ja maitsest ning sellest, kuidas erinevate arvamustega toime tulla.

Lõpuks küsis Paulus, milline on harmoonilise terviku retsept ja mis pakub sisearhitektile tuge. Juta Lember leidis, et see on hoone ise. Kadri Pärtelpoeg pidas oluliseks inimesi, kes on hoones elanud, ja ajalugu. Liis Tarbe lõpetas optimistlikult ning loosunglikult: „Tuju peab hea olema!“.

„Sisearhitektuur on looming“

Teises teemaplokis „Sisearhitektuur on looming“ rääkisid paari sõnaga oma lähematest ja kaugematest kohtumistest Leila Pärtelpojaga ning pikemalt oma töödest ajaloolistes interjöörides sisearhitektid Hanna Karits ja Andres Labi, mõisategemistest mõisaomanik Valeri Pärs ja ilmekatest mõisaelu ja ruumide kirjeldustest baltisaksa kirjanduses kirjandusteadlane Liina Lukas.

Hanna Karits kirjeldas oma tegemisi lähtuvalt küsimusest, kuidas luua originaalne keskkond, seda Haapsalu Wiigi Villa ja Pärnu Bellevue villa luksusliku lahenduse näitel. Ta selgitas, kuidas läheneb traditsioonile oma loomingus, millele keskendub ja kust saab inspiratsiooni, rääkis joonistamisest kui tööprotsessi olulisest osast, tunnetusliku täpsuse ja tundlikkuse saavutamise vahendist.

Sisearhitekt Andres Labi ettekanne „Ajalooga rikkamaks“ näitas, et tema töömeetodiks on pigem väike provokatsioon ja mõnus nali. Labi rääkis ajaloost kui inspireerivast liivakastist ja mänguväljakust, sellest, kuidas restoran Kaerajaan Tallinna raekoja platsil sai selline, nagu see sai. Jutuks tulid Tartu Vironia korporatsiooni maja seinatahvlite taha peidetud salauksed ja tepitud õllelett – dialoog omaaegse maja arhitekti Edgar Johan Kuusikuga. Ta puudutas sedagi, kuidas ikkagi loovalt ja kopeerimata ajalooga suhestuda ja sellest inspireeruda.

Sisearhitektide ettekannete vahele kutsus Karin Paulus vestlema ettevõtja, mõisaomaniku ja arhitektuuriaustaja Valeri Pärsi, kes on ilmselgelt kirglik ruumi, mööbli ja ruumikogemuse kollektsionäär. Seda on näha Leonhard Lapini projekteeritud postmodernses pärlis Villa Valeri II, samuti nüüdseks juba kümme ja enam aastat kestvas Riisipere mõisahäärberi restaureerimis- ja taastamisprotsessis. Vestluse keskmes olid seminari teemadele kohaselt mõisahoone taastamise käigus kerkivad küsimused, üllatused, avastused, raskused, seiklused, lood ja unistused. Ajaloole, sealhulgas vanadele hoonetele, kulub rohkelt aega ja hoolt – ja see on hea.

Päeva viimase ettekande „Mõisa kujutus baltisaksa kirjanduses“ tegi kirjandusteadlane Liina Lukas. Lukase sõnul joonistub mitmekeelses balti kultuuriruumis ja kirjanduslikes vormides välja mõis kui üks nullpunkt: baas, millest lähtuvad mis tahes ruumi ja atmosfääri kirjeldused. Mõis on koht, kust minnakse ja kuhu tullakse ning mille verandal vestlused ei lõpe. Ruumi kujutamine baltisaksa kirjanduses, sõltumata asukohast, viitab mingil moel enamasti mõisale ja seal kogetule – „Nagu oldaks mõisas“.

Oma väidete kinnitamiseks luges Lukas ette katkendeid raamatutest⁵ ja nõnda, pisukese kuulamis- ja istumisväsimusega, see plokk lõppeski.

Seminaripäeva lõpusõnadeks kolis rahvas Palmse mõishäärberi teisele korrusele, kus neist said ühtlasi Pärtelpoja Palmse mõisa tegemistele pühendatud näituse avasõnad ja tänusõnad kõigile tegijatele ja kaasamõtlejatele. Sisearhitektide liidu esimees Tarmo Piirmets avaldas lootust, et septembrikuus toimu­vast seminarist „Leila fenomen“ saab pikaajaline traditsioon ja sisukas mõttevahetus taastamise, renoveerimise, (sise)-arhitektuuri, mööbli, ideede ja hoiakute, ajaloo ja raskustes püsimise⁶ teemadel.

Mina pidasin paslikuks tsiteerida lõpetuseks lõiku Anu Raua intervjuust⁷ tema 75. sünnipäeval ja panen selle kirja ka siia: „Mari Adamson oli mu diplomitöö juhendaja. Selle tegin ma Kuivastu kõrtsist Muhumaal, seega ka arhitekt või ruumikujundaja Leila Pärtelpoeg oli mulle väga oluline. Leila Pärtelpoeg oli geniaalne ruumikujundaja – kui ta läks ühte tühja ruumi, võttis ainult ühe knopka ja pani ühe asja seina peale, aga ruum muutus täiesti. Või siis oli tühi tolmune laud – ta ostis puuvilju, arbuuse, kõrvitsaid ja draperii – ja ruum muutus uhkeks ja ilusaks. Mõlemad õpetajad kutsusid mind enda juurde koju. See on kõige tähtsam asi ja mina olen samamoodi teinud. Oli ka teisi häid õpetajaid, aga minu lõpetamine ja tööleminemine oli nendega seotud.“