Me mängime iga päev Kedagi. Rollidesse ei tasu ehk pikemalt kinni jääda, nende hoolas valimine ja kandmine on sageli seotud isikliku elukogemuse ja teiste inimestega ning pole kõige objektiivsemalt kommunikeeritav kogemus. Seega valin praegu puhtast laiskusest nende mõtestaja rollist loobumise. Palju intrigeerivamaid mänge mängime ihuüksinda. Neil päevil, mil ükski kiireloomuline kohustus ei paina, telefon on pikemat aega hääletu peal olnud ja taevast sajab valuvihma. Päevil, mil on aega ühegi välise seirajata mängida iseend. Argises olmes leidub lõputult tegureid, mis meie käitumist ja mõtlemist (ala)teadlikult mõjutavad. Seepärast on võimalus häirimatus üksinduses enese keset mõtestada väga suur privileeg. Ja kui jõuda neil otsiretkil kas või selle päris-enese äärealasid kompama, on aset leidnud midagi hindamatut. See ei tähenda, et peaksin end välismaailma eest isoleerima, sest mängida unikaalseid enda-versioone inimestega, kelle maailma olen end püüdlikult sobitanud, on kohati sama väärtuslik. Aga palju tavalisem. 

On võimalik, et kõik eelneva saab asetada siinkirjutaja vanuse arvele. Noored ja eneseotsing on ju igipõline paar. Sel juhul andestage mulle, ja ehk suudate samastuda mu teise (ent siiski tugevalt esimesega külgneva) lemmikmänguga. Reeglid on lihtsad: a) visanda enese hägused piirjooned ja b) tunne nad ära muus. Kui miski kirjanduses, muusikas, teatris või teise inimese sisemuses jõuab hirmutavalt lähedale sellele, mille oled määranud endale fundamentaalselt omaseks killuks, võtad mängus punkti. Ühisosa ei pea olema suur. Punkti skoorimiseks pole vaja samaks pidada tervet albumit, selleni võib viia mõnesekundiline helikäik, mis kuskil sügaval sees miskit nihestab ja käib nii sinuga kaasas seni, kuni see osa sinust kas lahtub või tagaplaanile tõrjutakse. Aga seda ei pruugigi juhtuda. Ei pea armuma tervesse luuletusse – tervikust välja rebitud fraas võib täita tühimiku, mida varem ei teadnud olemas olevat. Ma ei tea veel, kuidas seda mängu võita, aga iga teenitud punkt teeb mind inimesemaks.