Siinses artiklis ei püüa ma ümber jutustada Eesti teatri konverentsil kõlanud põlvkondade dialoogides jagatud isiklikke kogemusi ega kaardistada meie teatrikoolide maastikku, vaid keskendun päeva eri vestlustest väljakoorunud ühisosale: kuidas valmistada loovat inimest ette tööks, mille vorme ja tingimusi ei saa ükski õppekava täielikult ette näha?
Kui konverentsi esimesel päeval sai läbivaks motiiviks valdkonnas valitsev olukord, kus „õhk on kinni keeratud“, siis teise päeva loojadialoogides kordus kujundina „vaakum“. Sellega ei peetud silmas üksnes töö puudumist, vaid laiemat katkestust, milles inimene tajub end olevat siis, kui tal on nii oskused kui ka suur soov töötada, kuid puudub struktuur, mis seoks selle valmisoleku järjepideva tegevuse, erialase kuuluvuse ja arenguga.
Enamasti tekib selline tühiolek vahetult pärast kõrghariduse omandamist, sest kool ei ole üksnes õppimise paik, vaid neljaks aastaks intensiivselt täidetud tervikmaailm, mis annab päevadele rütmi, loob suhted ning muudab tehtava töö nähtavaks ja tagasipeegeldatuks. Lõpetamisega kaob ühtäkki kogu senist tegutsemist korraldanud keskkond ning kõige suuremat nõutust ei põhjusta noores professionaalis mitte niivõrd töö ja tasu puudumine, vaid kogemus, et koos kooliga on kadunud ka kindlus, et tema oskused on vajalikud ja mõistetud.
Kolm professionaalide dialoogi näitasid, et teatriväljal võivad töökohtade nappus ja tööjõupuudus eksisteerida korraga. Produtsendil võib olla raske saada esimest võimalust, sest puudub varasem kogemus, tantsija peab väheste püsivate töökohtade tõttu sageli looma endale nii töö kui ka seda toetava infrastruktuuri, loovtehnilisel alal võib aga suur nõudlus viia tudengi tööle juba enne lõpetamist ja katkestada tema haridustee.
Samuti ilmnes vestlustes, et erialasesse töömaailma sisenemisel tekkinud vaakumi ületamine ei tähenda paraku seda, et edasine tööelu oleks selle eest kaitstud. Kogenud professionaalil võib muutuse vajadus tekkida väga erilaadsetel põhjustel: töökoht või koostöövõrgustik kaob, senine roll ammendub, töökorraldus sobitub aina vähem ülejäänud eluga või keha ei talu enam endist koormust. Muutumisvalmidust oodatakse igalt loojalt peaaegu enesestmõistetavalt, kuid õppimisvõimalused on suunatud eeskätt neile, kes alles erialale sisenevad. Nii tekib tööelu eri etappide vahel kummaline ebavõrdsus: mida rohkem on inimesel kogemust, seda vähem näib tal olevat õigust muutuda. Kogemus, millest võiks saada millegi uue algus, on ühtäkki saanud piiriks, mis seob inimese üksnes tema senise, harjumuspärase rolliga.
Ükski õppekava ei saa kaotada projektipõhise töö ebakindlust, väikese tööturu piire ega tugiteenuste nappust. Kool saab aga mõjutada seda, millist tööelu õpitakse pidama loomulikuks ja millist teed kõrvalekaldeks. Kui erialase õnnestumise vaikivaks mõõdupuuks jääb püsiv koht mõnes koosseisus või sama ametinimetus kogu tööeluks, võivad katkendlikumad ja muutlikumad teekonnad hakata tunduma vähem õiged. Või vastupidi.
Õppejõudude arutelu üks kõnekamaid tähelepanekuid puudutas tudengite soovi teada õiget vastust ka seal, kus eeldatakse iseseisvat mõtlemist, katsetamist ja eksimise talumist. Selles avaldub kunstihariduse keskne paradoks: õppija võib oodata valmis vastust ja kool peab hindama tema valmisolekut, kuid looming algab enamasti just seal, kus etteantud vastused otsa saavad. Kui professionaaliks kujunemine ei tähenda valmis vastuste omandamist, võiks ju mõelda ka nii, et õppimist ei peaks käsitlema üksnes tööelule eelneva etapina.
Teatrierialasid õpetavate koolide tulevikku käsitlevates aruteludes on Eestis sageli keskendutud koolidevahelisele tööjaotusele: milline kool peaks millist eriala õpetama, kus tekib dubleerimine ning kas väike tööväli suudab kõik lõpetajad vastu võtta. Need küsimused pole küll endiselt päris kadunud, ent muutuv töömaailm lisab arutelule uue vaate. Laiem töömaailm väärtustab üha enam loovust, koostöö- ja suhtlemisoskust ning valmisolekut tegutseda määramatuses. Töövaldkonna uuringud nimetavad eelloetletuid lausa tulevikuoskusteks. Seetõttu ei valmista teatrikoolid inimesi ette üksnes teatritööks, vaid õpetavad tööviise, mida vajatakse järjest enam ka väljaspool kunstivaldkonda.
Sellest vaatenurgast muutub ka koolidevahelise dubleerimise küsimus. Sama nimetusega eriala õpetamine mitmes koolis ei pruugi tähendada ühe ja sama hariduse kordamist, sest koolid, nagu ka konverentsi arutelu ilmekalt näitas, kannavad erisuguseid arusaamu teatrist ja viise loomingulise töö korraldamiseks. Väikeses riigis võib selline mitmehäälsus näida esmapilgul liigse kattuvusena, kuid see võib olla ka valdkonna uuenemise eeldus. Küsimus ei ole siis üksnes selles, mitu sama ametinimetusega lõpetajat tööturg vajab, vaid selles, milliseid mõtlemis- ja koostööviise koolid ühiskonda toovad.
Teatrikoolides kujunenud oskuste laiem rakendatavus annab lõpetajate võimalusele valdkonnast väljapoole liikuda muidugi kahetise tähenduse. Ühelt poolt kinnitab see hariduse kvaliteeti: omandatud oskused on piisavalt sisulised ja paindlikud, et toimida ka teistel tööväljadel. Teisalt ei saa iga lahkumist pidada kunstihariduse õnnestumiseks, sest inimene võib viia oma oskused mujale ka seetõttu, et teater ei paku talle kas piisavat rakendust, arenguruumi või sobilikke töötingimusi.
Tulevikuoskusi õpetav kool võiks olla ka koht, kuhu professionaal saab tagasi pöörduda. See võimaldaks eri põlvkondade teadmistel teadlikult kohtuda: kogenud looja tooks õppimisse arusaama valikute pikaajalistest tagajärgedest, noorem inimene aga pilgu, mis märkab valdkonna harjumustes seda, mida ei pea tingimata edasi kandma. Eriti vananevas ühiskonnas võiks kool kujuneda kahesuunaliseks teadmiste ja oskuste liikumise kohaks, kus lisaks tavapärasele uute põlvkondade tööturule suunamisele pakutakse ka süsteemset täiendõpet, mis võimaldaks professionaalidel eri elu- ja tööetappides oma oskusi uuendada, ümber mõtestada ja uude konteksti asetada.
Koolilt on harjutud küsima, kas ta tunneb töövälja ja annab inimesele vajalikud erialaoskused. Sama nõudlikult tuleb küsida laiemalt valdkondlikult tööväljalt, kas ta oskab ära tunda ja hoida koolist tulevaid inimesi ka siis, kui nende ettekujutus tööst ja professionaalsest arengust erineb eelkäijate omast. Küsimus muutub seda teravamaks, mida suuremat huvi tunneb laiem tööturg teatrikoolides lihvitud oskuste vastu. Kutsumus võib inimese teatrisse tuua, kuid ei korva lõputult nappi arenguruumi, kurnavat töökorraldust ega tunnet, et varasem kogemus määrab kogu ülejäänud tööelu. Peale küsimuse, kas kool suudab inimese tulevikuks ette valmistada, tuleb küsida ka, kas teater suudab talle laiema tööturuga sünkroonis olevat ja jätkusuutlikku tulevikku pakkuda.
