Teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa on eestindanud enam kui 80 raamatut. Eesti keelde on seeläbi jõudnud ja siinset vaimset maastikku avardanud eelkõige Vahemere kultuuriruumi kuuluvad teosed. Maailma kirjandusklassikat vahendavas „Hieronymuse“ sarjas on Kalle Kasemaa sulest ilmunud viis tõlkeraamatut. Need kõik on ümber pandud eri keeltest: uuskreeka, heebrea, araabia, pärsia ja jidiši keelest. Sarjale nime andnud tõlkijate kaitsepühakust Hieronymusest lähtudes uurin Kasemaalt, kuidas ühe keele õppimine tekitab huvi teise vastu ning kuidas üks tõlge kasvab välja teisest.

Püha Hieronymus, kelle mälestuspäev on septembri viimasel päeval, reisis Palestiinasse, et õppida ära heebrea keel. Seda tehes oli tema eesmärk tõlkida Vana Testament algupärandi põhjal ladina keelde. Väidetavalt lõi Hieronymus oma tõlkepõhimõtetega aluse lääne tõlketraditsioonile. Kuna Eestis on ettevalmistamisel uus piiblitõlge, siis kuidas peaks Raamatute Raamatu vahendamisele tänapäeval lähenema?

Minu ees on prantslaste „Traduction oecuménique de la Bible“ (1984) Vana Testamendi köide, 2262 lehekülge paks. Esimesele leheküljele mahub 1Ms 1:1–4 koos kuue ptiikirjas märkusega, mis moodustavad leheküljest rohkem kui kaks kolmandikku. Jesaja 7:10–14 on varustatud üheksa märkusega kahel kolmandikul leheküljel. 2Ms 3:14 kohta on rohkem kui poole­leheküljeline märkus. Sellist põhjalikkust ühe laiaotstarbelise piiblitõlke puhul annab muidugi imetleda. Ent prantslased on suur rahvas ning seal leidub hulgana piiblitõlkijaid ja kommenteerijaid. Meid ei anna nendega võrrelda. Ka on vastavasisulise kirjanduse hulk otsatu, nii et piibli tõlkimisele asumine nõuab minu arust meeletut julgust.

Omal ajal, kui ma Eesti luterliku kiriku õppeasutuses, hiljem ka Tartu ülikoolis Vana Testamendi eksegeesi loenguid pidasin, siis tõlkisin käsitletavad tekstid heebrea keelest nii, nagu õigemaks pidasin. Nüüd pole mul selliseks avantüüriks enam söakust, olen pühendunud pigem vähem nõudlikule ilu- ja mõttekirjanduse tõlkimisele.

Kui palju raamatuid oled tõlkinud heebrea keelest ja milliseid autoreid on nende hulgas kõige rohkem?

Olen tõlkinud heebrea keelest 31 ilukirjanduslikku raamatut 19 autorilt ning heebrea mõtteloost kümme teksti kaheksalt autorilt. Enim tõlgitud autorid on David Šahar kuue teosega, Amoz Oz nelja teosega ning Šmuel Josef Agnon kümne jutustuse ja ühe lühiromaaniga.

Sa oled oma lemmikautorina nimetanud David Šaharit tema romaanidesse kätketud groteski tõttu. Kuidas iseloomustaksid Šmuel Josef Agnoni loomingut, kelle teoste eestindusi sa ka Hieronymuse sarjas oled avaldanud?

Pean tunnistama, et Agnon ei kuulu mu favoriitide hulka. Samas on ta ülimalt võimas autor, kelleta XX ja XXI sajandi Iisraeli kirjandus oleks kujuteldamatu. Agnoni erakordselt paindliku ja komplitseeritud keele tõttu on tema tõlkimine õigupoolest võimatu, nii et tõlked annavad vaid aimu, millest ta kirjutab. Kui vaadata kas või raamatut „Elupäevade poolel teel“, siis võib näha tema teemade avarat haardeulatust, täienduseks neile on teised eesti keeles ilmunud Agnoni jutustustekogud.

Jääb mulje, et Agnoni tuntaksegi peamiselt tema jutustuste kaudu. Tema romaanid on – lisaks raskesti tõlgitavusele ning ohtrale kommenteerimisvajadusele – üsna spetsiifilist laadi ega kõneta inimesi väljaspool Iisraeli nii nagu tema jutustused. Romaanis „Pruudi naimine“ esineb heebreakeelset riimproosat, mida on tõlkes võimatu edasi anda. Teose lõpupeatükist leiab 35-leheküljelise luuletuse, mille kohta selle prantsuse keelde tõlkija ütleb, et see on „koostatud heebrea religioosse luule väga spetsiifilistel põhimõtetel“ ning et ta pole seda ammendava täpsusega tõlkinud. Ka on tõlke lehekülgede all väga tihti kuni neli märkust või viidet. Romaan „Eile, üleeile“ jutustab Ida-Euroopast XX sajandi algul rajatava Tel Avivi ehitusele saabunud noormehest, kes ei leia endale kohta Venemaalt tulnud sotsialistliku hoiakuga ehitajate hulgas, ka mitte Jeruusalemma ortodoksselt vaimulikus õhkkonnas, ning kes sureb üsna mõttetut surma. Võib-olla kõnetab see raamat rohkem Iis­raeli lugejaskonda, sest räägib ju ühest episoodist selle maa ajaloos. Romaani „Nagu teeline öömajal“ tegevus toimub 1930. aastate juudi linnakeses Ida-Euroopas, kust aktiivsemad noored on ammu jalga lasknud. Vanema põlvkonna tegelased kehastavad traditsioonilist juudi (enam-vähem religioosset) vaimsust, mistõttu selle teose lugemisele oleks kasuks ulatuslik kommentaarium. Ka see raamat ütleb ilma kommentaarita praegusele lugejale vähe. Võib-olla kõige enam vastaks tänapäeva lugeja maitsele Agnoni romaan „Šira“, kuid see jäi autoril surma tõttu lõpetamata, nii et teosele andis lõpliku kuju tema tütar.

Kui Iisraeli autoriteni jõudsid Vana Testamendi kaudu, siis kas võib öelda, et sinu huvi uuskreeka kirjanike vastu on seotud Uue Testamendiga?

Uuskreeka keelest olen tõlkinud 13 raamatut. Selleni jõudmisel on oma eellugu. Teoloogiaõpingute käigus tuli lugeda kreekakeelset Uut Testamenti, mille keel kujutab endast vanakreeka keele lihtsustatud vormi. Neilsamul aastail tuli paljudest lääne raadiojaamadest Mikis Theodorakise laule Maria Faranduri esituses. Need laulud, samuti nende keel mõjus lummavalt, nii et ma õppisin ühe XX sajandi alguse õpiku järgi ära uuskreeka keele tollal ametlikult käibinud nn katharevusa variandi (rahvakeelt dimotiki’d õppisin hiljem). Teatmikust „Who is Who“ sain tollal kuulsuse taevasse tõusnud luuletaja Odisseas Elitise aadressi ja kirjutasin talle katharevusa’s. Elitis elas tollal, nn mustade kolonelide valitsuse ajal, paguluses Prantsusmaal, aga mu kiri saadeti talle sinna edasi ning oma üllatuseks sain postiga 1970. aastal kolm tema luuleraamatut. Tema peateose, poeemi pealkirjaga „Õige on“, tõlkisin eesti keelde.

Oma vaimustuses Kreeka vastu püüdsin lugeda kreeka ilukirjandust tõlgete kaudu saksa, vene ja prantsuse keelde, hiljem tänu tutvustele kreeklastega sain ka kreekakeelseid raamatuid. Kreeka tuntuima romaanikirjaniku Nikos Kazantzakise raamatutest tõlkisin „Viimse kiusatuse“ (praegu valiksin tema loomingu tutvustamiseks pigem romaani „Kristus lüüakse uuesti risti“). 11 autori teoseid olen tõlkinud dimotiki’st, kuid Aleksandros Papadiamandise „Mõrtsuka“ (ee 1997) ning Emmanuel Roidise „Naispaavst Johanna“ (ee 2020) tõlkisin katharevusa’st. Viimasest on tehtud mitu tõlget, mis sütitasid mu huvi selle teose vastu. See on ka üks väheseid Kreeka XIX sajandi romaane, mis läänes vastukaja on leidnud. Roidis särab oma romaanis uskumatu eruditsiooniga ning vaimustavate võrdluste ja sõnamängudega, nii et tema romaani tõlkimine oli tõeline lõbu.

Kuidas jõudsid araabia keeleni? Tänavu eesti keeles ilmunud X-XI sajandist pärineva Puhtuse Vendade „Loomade kaebus inimese vastu“ meenutab argumentatsiooni poolest kohati väga Euroopa kesk- ja varauusaegseid väitlusi. Rääkimata veel paralleelidest tänapäevaga, mil loomade õiguste eest võitlemine on vägagi aktuaalne.

Et Vana Testamendi heebreakeelse teksti sõnavara mõistmiseks tuleb tihti sugulaskeeltest abi otsida, siis oli loomulik, et püüdsin omandada klassikalise araabia keele alged. Hiljem sugenes huvi ka araabiakeelse kirjanduse vastu, mille tulemuseks olen araabia keelest tõlkinud kaheksa raamatut seitsmelt autorilt (neist neli ilukirjanduslikud, kolm filosoofilised, ning „Loomade kaebus“ võib olla nii üks kui teine). Puhtuse Vendadelt pärineva „Loomade kaebuse“ peale sattusin puhtjuhuslikult, kuid leidsin, et see kõlab vägagi kaasaegselt ning võib kõnetada suurt hulka lugejaid. Sellest teosest on olemas mitu tõlget. „Puhtuse vendade kirjutiste“ nime alla subsummeeritud teost aga peavad ismailiidid lausa oma kaanonisse kuuluvaks.

Ismailiitide puhul on tegemist šiiitide keskajal tekkinud rühmitusega. Ismailiidid rajasid Egiptuses Fatimiidide riigi (909–1171), hiljem jagunesid nad Pärsia ja Jeemeni haruks. Pärsia ismailiidid võitlesid innukalt türgi soost sunniitlike valitsejate vastu, nende keskus Alamutis püsis kuni mongolite vallutuseni aastal 1256. Ismailiitide pühendunud võitlejaid tunti läänes assassiinide nime all (seostamine hašišiuimaga on täiesti meelevaldne). XIX sajandil siirdus Pärsia haru Indiasse ning sealt ka Ida-Aafri­kasse. Neil on suuri teeneid haridus-, tervis­hoiu- ja kultuuriolude parandamisel, sealhulgas naistele hariduse andmisel. Ismailiitidel (eriti Jeemeni harus) on rikkalik, osalt Fatimiidide ajast pärinev araabiakeelne kirjandus, mille uurimisega tegeleb Londonis asuv Ismailija Instituut. Ismailija õpetuses on teiste islami vooludega võrreldes kõige enam näha antiikfilosoofia mõju.

Keda kaasaegsetest araabia kirjanikest esile tooksid?

Nüüdisaegsetest kirjanikest ei saa mainimata jätta Nobeli laureaati Nagib Mahfuzi, kelle „Kairo triloogiast“, mis jutustab ühe perekonna elust I maailmasõja lõpust II maailmasõjani, olen tõlkinud avateose „Kahe palee vahel“ (ee 2019). Alaa al-Aswani ülisuurt tähelepanu äratanud teos (raamat ilmus aastal 2002, film lõikas loorbereid Berliini filmifestivalil 2005) „Jakubjani maja“ kujutab kontrastsetes värvides tänapäeva Egiptuse linlaste elu koos sealse kuritegevuse, narkomaania, prostitutsiooni ja korruptsiooniga. Raamatut on ülistatud kui avameelset ja ausat katset tänapäeva Egiptuse ühiskonna kujutamisel, samas on seda sõimatud kui Egiptuse tegelikkuse õelat mõnitamist. Romaan jutustab ilmekalt ka sellest, kuidas andekast noorukist saab ühiskonna vaikival survel islamiterrorist. Alaa al-Aswani romaanist „Otsekui vabariik“, mis ilmus Liibanonis 2018 ning mis jutustab nn araabia kevade läbikukkumisest Egiptuses, ilmusid tõlked prantsuse keelde juba 2018. ning inglise, itaalia ja saksa keelde 2021. aastal.

Kuidas suhestuvad omavahel araabia- ja pärsiakeelne kirjandus? Millisel kohal on pärsia kirjanduses Nizami (u 1141–1209) looming? Tema teoste tegelasi Hüsrevit ja Șirini ning ka Medžnuni ja Leylat mainitakse läbivalt Orhan Pamuki raamatus „Minu nimi on punane“¹ kui XVI sajandi Istanbuli miniatuurikunstnike inspiratsiooniallikaid.

Araabiakeelne kirjandus on islami kontekstis kõrvuti – vahel ka tihedalt läbi põimunud – pärsiakeelse kirjandusega. Pärsiakeelses kirjanduses eksisteerib žanr „ornamentaalne proosa“, mille ülevamad kohad on kirjutatud araabia keeles, reeglipäraselt esitatakse araabia keeles koraanitsitaadid (koraan on tõlgitamatu!) ning tuntumad fraasid, kõnekäänud või vanasõnad. Pärsia keelest olen tõlkinud viis raamatut. Iraani tänapäevasest kirjandusest (mida läänes üldiselt ei tunta) on mitme tõlke kaudu saanud kuulsaks Iradž Pezeškzadi romaan „Minu onu Napoleon“, milles naerdakse välja vanaduspõlve veetva politseiniku suurushullustust. Teos on täis situatsioonikoomikat ning sellisena kuulub mu meelest humoristliku kirjanduse raudvarasse.

Klassikalistest autoritest (peale ajalookroonikate on peaaegu kogu Iraani klassikaline kirjandus luulevormis) tuleks mõistujutuna esitatud filosoofilise sisu tõttu esile tõsta al-ʽAttari „Lindude keelt“, mille proosatõlge avaldati 2012. aastal „Avatud Eesti raamatu“ sarjas.

Nizami looming on iraani kirjandusklassikas erilisel kohal. Viiest poeemist koosneva tsükliga pani ta aluse omamoodi traditsioonile, sest teda on järginud kümned poeedid kuni viimase ajani. Mõnel Nizami „viisiku“ poeemil on olnud pärsia, türgi ja urdu keeles üle saja jäljenduse! „Seitse kaunitari“ (ee 2026) on Nizami teostest Euroopas tuntuim, Iraanis aga hinnatakse arvatavasti kõige enam poeemi „Hosrou ja Širin“, sest see traagiline armastuslugu kõneleb Muinas-Pärsia valitseja Hosrou II Parvezi (valitsusaeg 590–628) armastusest Armeenia printsessi Širini vastu. Tee nende ühinemiseni on täis katsumusi, saatuselööke ja intriige, teekonna lõpul aga terendab õnn. Kuid paraku on õnn üürike, sest Hosrou ja tema surnud abikaasa Marjami poeg Široje tapab oma isa (kroonika teatel tapab ta ka kõik oma vennad ning kaks Hosrou ja Širini poega). Islami müstikute ringides aga hinnatakse kõige enam Nizami poeemi „Laili ja Madžnun“, milles armastusest hullunud Madžnun (nimi tähendabki hullunut, kelle džinn on oma võimusesse võtnud) näeb oma armastatut teda lohutama tulnud loomades ning lõpuks ka iseendas. Müstikutele sümboliseerib see inimhinge ja Jumala ühekssaamist.

Eelnimetatud keeltega võrreldes tundub jidiš olevat lihtsam keel ning selle kultuurikontekst meile lähemal. Mind kõnetas Isaac Bashevis Singeri „Ori“ vahetult pärast eesti keeles ilmumist (1992) väga. Kuidas jõudsid jidiši õppimiseni?

Jidiši ja hollandi keelt õppisin huvist saksa keele ajaloo vastu. Peale antoloogiliste keskülemsaksa luuletekstide lugesin Uku Masingu abiga ka Meister Eckharti tekste (tõlkisin neist kaks). Jidiši keele huvi ühtis minu huviga judaismi vastu. Ka siin aitas Uku Masing mind palju: lugesin Jitshak Lejb Peretsi jutustusi, nendes ette tulevaid hebraisme selgitas Masing. Olen jidiši keelest tõlkinud seitse raamatut viielt autorilt: klassikult Šolem Alejchemilt kaks ning Nobeli laureaadilt Isaac Bashevis Singerilt kaks. Nende hulgas on Singeri üheks peateoseks peetav „Ori“. Tema vaieldamatuks peateoseks on perekonnaromaan „Perekond Moškat“, mis jutustab kahe juudi perekonna saatusest maailmasõdade vahel. Et Singerit on eestindatud küllaltki esinduslikult – ilmunud on viis teost –, loobusin selle romaani tõlkimise mõttest. Jidiši keeles on teisigi silmapaistvaid perekonnaromaane, mis annavad oma aja juutide elust ilmeka pildi. Esmajoones tuleks mainida Der Nisteri (Pinhas Kahanovitši) romaani „Perekond Mašber“, kuid selle tõlkimine ei tulnud mitmel põhjusel kõne alla.

Isaac Bashevis Singeri vanemal vennal Israel Jošua Singeril on suurepärane perekonnaromaan „Vennad Aškenazid“, mis jutustab kahe Łódźis elava tekstiili­vabrikandist venna rivaalitsemisest XIX sajandi lõpukümnendeil – koos vendade lähenemiste ja kaugenemistega, intriigide, tülide ja leppimistega. Tundub aga, et selle tööstuslinna problemaatika jääb Eesti lugejale kaugeks ega kõneta paljusid. Tõlkimiseks valisin vanema Singeri romaani „Perekond Karnovski“ (ee 2026), mille temaatika on meile lähedasem: esmajoones XX sajandi esimese poole Saksamaa koos maailmasõjas lüüasaamise, depressiooni ja natsismi esiletõusuga, samuti kohanemine Ameerikas, kus paljud Saksamaalt põgenenud juudid leidsid endale varjupaiga.

Niisiis olen juudi pühakirja tõlkimise juurest jõudnud juudi kirjanduse tõlkimiseni.

Seega on sul piibli tõlkimisest välja kasvanud hulgaliselt muid eestindusi. Mida soovid nüüdsetele eesti piiblitõlkijatele?

On tervitatav, et piiblit Eestis jälle tõlgitakse. Tahaks soovida, et tõlge tuleks võimalikult täpne ja traditsioone arvestav, ehk Uku Masingu sõnadega: „Aga mu meelest pole sünnis nii palju tõlgitud ja nii fundamentaalseks peetud raamatut … nüüdisajastada ehk „tõlkida“ vabalt, mis tähendab „omast pääst ehk meelest“, ning siis seda kahtlast tõlget lasta abilistel (olgu või filoloogia korüfeedeks tunnistatuil) sasida mitmesse suunda, kuni toodet ei saa enam kuidagi nimetada tõlkeks …“²

Suur tänu vastamast ning edu ja inspiratsiooni järgmisteks tõlgeteks!