Mihklikuu rajud võtsid meie hulgast hea luuletundja, kirjandusteadlase Õnne Kepi.

Mihklikuul 1955 oli Õnne Kepp ka sündinud, kuuludes sellesse kirjandus­teadlaste põlvkonda, kelle õpingud toimusid ühe ja kogu elutöö sai teoks teise riigikorra tingimustes. Tema tee võis ajuti olla konarlik ja katkendlikki, ent tänu headele õpetajatele ja teejuhtidele Maie Kaldale ja Toomas Liivile ning isiklikule visadusele, samuti ühisele luulehuvile abikaasa Vallo Kepiga kulges see varakult valitud suunas silma­paistvaks ja viljakaks. Õppinud Tartu Ülikoolis ja töötanud lühikest aega raamatukoguhoidjana, kaitses ta 1994. aastal magistrikraadi Tartus ja väitles end filosoofiadoktoriks 2008. aastal Tallinna Ülikoolis tööga „Identiteedi suundumusi eesti luules“. Ta on töötanud eesti kirjanduse õppejõuna 1995–1999 Eesti Humanitaarinstituudis ning 2002–2008 Tallinna Ülikoolis, kuid eri aegadel oli tema side püsivaim Keele ja Kirjanduse Instituudi ning sellest välja kasvanud Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus­keskusega.

Kirjandusteadlasena debüteeris Õnne Kepp Loomingu detsembrinumbris 1982, mil korraga ilmusid kaks artiklit: diplomitööl põhinev käsitlus väike­lasteluulest ja neiupõlvenime Õnne Nõmme all artikkel Silvia Truust. Hiljem sai tema uurimisvaldkonnaks eesti klassikaline luulepärand sõjalauludest looduslüürikani, ehkki õigupoolest hõlmas see kogu eesti luule ajaloolist arengut. Eri­fondide avanedes suundus huvi eksiilkirjandusele, mille tulemuseks oli koos Arne Merilaiga kirjutatud esialgne ülevaade „Eesti pagulas­kirjandus 1944–1992. Luule“, millest sai kaalukas osa koguteoses „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ (2008). Õnne Kepi kiindumusest murde­luulesse said alguse Adsoni-Underi-Tuglase majas iga-aastasel talve­südamikul toimunud luule­hommikud, mille viljaks on tema osalusel koostatud ja saatesõnadega Artur Adsoni, Bernard Kangro ja Raimond Kolga luuleraamatud Võro Instituudi väljaandel. Mitme kaas­autorluses sündinud koguteose või allikapublikatsiooni kõrval paistab silma Õnne Kepi koostatud Marie Underi ainus esseeraamat „Väiksed vaatlused“ (2018). Käsikirjas jäi viimistlusjärku Henrik Visnapuu kirjavahetuse köite koostamine.

Õnne Kepi aastakümnetepikkuse teadus- ja kultuuriloolise töö krooniks on mahukas ja omapäraselt komponeeritud artiklikogu „Maalt ja mere tagant. Kirjatöid aastatest 1982–2022“ (2024), mille järelsõnast loeme: „Olen mõelnud ennast loodusesse – elu alguse juurdumisest keskkonda jõudes võrsumiseni, läbi eneseteostust loova pungumise mitme etapi õitsmete lendlemiseni, ja kuni suure õitsemiseni välja.“

Järeltulijatele on ulatatud alatiseks maitsmiseks õitsemisele järgnenud viljad – artiklid ja raamatud.

Mälestame lahkunut ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Hüvastijätt Õnne Kepiga toimub laupäeval, 3. oktoobril kl 13 Metsa­kalmistu kabelis.

Eesti Kirjanduse Selts

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Kirjanike Liit

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjandus­instituut

Looming

Tallinna Ülikool

Võro Instituut