Olen lihtne inimene ning kui jutt läheb mängule, siis ei hakka ma jahuma Johan Huizingast ja mängivast inimesest ega võta ka vaatluse alla mänguteooriaid, mis kahtlemata aitavad elust paremini aru saada, vaid lähenen teemale otse, ilm keerutamata. Kui juba jutuks on mäng, siis olgu see sportmäng – minu puhul ennekõike jalgpall. Kuidas sai jalgpallist mu lemmik? Kuigi lapsepõlves kuulsin põnevaid jutte vanaisa Eduardist, kes enne teist ilmasõda kirgliku jalgpallihuvilisena olevat staadionil mänge jälgides virutanud raevuhoos puruks oma vihmavarju ja närveldades ära nässerdanud tuliuue kaabu, siis 1970. ja 1980. aastateks ei olnud eesti jalgpalli kunagisest hiilgusest enam suurt midagi alles ning seda peeti (hokiga võrreldes küll vähem) venkude mänguks. Ega asjata ole spordiloolane Indrek Schwede nimetanud tolle aja annekteeritud Eestis jalgpalli kasutamata vastupanurelvaks. Iseseisvuse taastanud Eesti jalgpallikoondise esimene ametlik mäng 1992. aastal ootas alles ees.

Jalgpalli võlu ei ole üksnes pallurite tehniliselt meisterlikes sooritustes, vaid selleski, kui oluline on selle mängu puhul psühholoogiline valmisolek ja vankumatu usk endasse, mis aitab vahel nõrgemal meeskonnal tugevam kõigi üllatuseks ära suruda. Olen küllaltki ebatüüpiline jalgpallifänn: vaatan küll mõnuga EMi ja MMi mänge, kuid piiri taga – ei brittide Premier League’is, hispaanlaste La Ligas ega itaallaste Serie A-s – pole mul lemmikmeeskonda, kelle tegemistele pidevalt kaasa elada (kui seal just parajasti mõnda eestlast ei mängi), küll aga jälgin läbi hooaja hoolega kodumaist Premium liigat. Vähemasti mänge, kus näeb minu lemmikmeeskonda (vihjena võin öelda, et selle klubi asutaja ja president on ukrainlasest suurärimees, kelle teened Eesti jalgpalli arendamisel on väga kiiduväärsed) või selle tugevamaid konkurente. Siin tuleb mängu veel üks jalgpalli võluv tahk: oma lemmikklubi ja/või rahvusmeeskonna toetamine annab mõnusmagusa ühtekuuluvustunde, mis teeb elu rikkamaks ja mitmekesisemaks.