Raha on ühtaegu otsatu, aga ka pidevalt otsas. Arhitektuuris on raha nii sütitav kui ka suruv: see loob ehitamiseks eeldused, kuid seab ka võimalustele piirid. Pead tõstva kitsikuse ajastu märgina võtab seekordne Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) fookusesse raha, ressursid ja ratsionaalsuse.

TABelisse mahtuv ruum

TAB toimub kaheksandat korda ja on sedapuhku pühendatud kulutamise ja koonerdamise teemadele. Biennaali lakooniline küsimus-pealkiri „Palju maksab?“ lubab juba enne sisusse süvenemist aimata, et tänavune teema peaks korda minema igaühele, kel on pangakonto. Ka kõik teised peale arhitektide ja arendajate on üha enam silmitsi kasvavate kuludega, kuid just ruumiloome küsimustes on vajadus ökonoomitada, teha vähesega palju, kujunemas pigem reegliks kui erandiks.

Stuudio Täna on noor büroo ja seal tegutsevatele biennaali kuraatoritele on raha, väärtuste ja mõistlikkuse teemad tuttavad. Kui nad 2024. aastal võitsid Koidu tänava rekonstrueerimise arhitektuurivõistluse, kiideti muu hulgas lahenduse tagasihoidlikkust ja teostatavust.¹ Kuigi esinduslik žürii pidas võidutööd igati vajalikuks ja praktiliseks, otsustas hiljem vahetunud linnavõim, et raha selle „luksusprojekti“² projekteerimiseks ja ehituseks ei ole ega tule.^. Käivitunud avaliku pahameele kiuste läheb projekt tõenäoliselt samasse sahtlisse, kus on juba ees ootamas Tallinna peatänav, rattastrateegia ja Liivalaia tänava trammiprojekt. Viga pole aga arhitektuurilahenduses, vaid vahepeal muutunud mõistlikkuse mõõdupuus: uued juhid, uued prioriteedid, uued tabelid.

Kuigi arhitektid omandavad haridusteel kõiksugu 3D- ja BIM-programme, on mõõtkavalt mõjukaim ruumiloome vahend siiski Microsoft Exceli tabel­arvutussüsteem. Kogu ruumiloome –arhitektuur, planeerimine ja ehitus – vormub üha enam arvutuskäikudest just selle programmi ratsionaalse ilmega ridades ja tulpades. Mis, kuidas, millal ja kuhu kerkib, sõltub eelkõige sellest, kas numbrid tabelis klapivad. Kuigi eelarvestamine sobitub ruumiloome sõnavarasse kestlikkuse, kerksuse ja ringluse kõrvale, pole töö tabelites pooltki nii ratsionaalne, kui pealtnäha tundub. On teada, et isegi siiralt koonerdav madalaima hinna järgi planeerimine ei loo suurimat väärtust³ ega õnnelikumat elanikku⁴.

Biennaal demonstreerib mitmekesise programmi kaudu, et hea ruum ei pea olema kallihinnaline, kui arhitekti käsi on mängus. Üleüldse ei peaks odavat ehitushinda pidama mitte efektiivsuse etaloniks, vaid peidetud kulude ohumärgiks. Lisaks selgub, et kõik tabelarvutuste read pole võrdsed, arhitekt võiks ise arendajaks hakata ja raha on üleüldse kokkuleppeline abstraktsioon. „Palju maksab?“ pole seega pelgalt küsimus eelarve kohta, vaid arutelu ühiskondlikest ootustest arhitektuurile ja prioriteetidest ruumiloomes laiemalt.

Kolossi najal või varjus?

Kõige selgemini väljenduvad biennaali teemad peanäituse asukohas, linnahallis. Ühelt poolt on linnahall koloss, mille taolist enam eal ei ehitata. Teiselt poolt on tegu ainulaadse hoonega, mis on ka lagunevas seisus Eesti visiitkaart arhitektuurimaailmas ja kohalike meelis­koht. Raha hoone konserveerimiseks, ammugi mitte renoveerimiseks, aga ei leita. Näitusega elavdatakse linnahall mõneks kuuks ja hoonest endast saab kuraatorinäituse lavale lisaks ka üks eksponaat.

Väljapanek algab provotseerivate plakatitega, kus võrreldakse erinevate ehitusprojektide kulu. Kas toidupoe ehitus on odav või kallis? Kas äärelinna elamuarendus on odav või kallis? Kas nüüdisaegne riigigümnaasium, Tallinna peatänav, linnahall või Rail Baltic on odav või kallis jne. Nii juhitakse jõuliselt tähelepanu kuluküsimuste seostele väärtushinnangute ja sotsiaal-majandusliku taustsüsteemiga, mille üle arhitektidel endil suurt võimu pole. Veidi lihtsustavalt sõnastatakse tekstis aga arhitekti töö sisu: kõige mõistlikuma lahenduse leidja olemasolevate vahendite raames. See määratlus on ühteaegu liialt julge ja tagasihoidlik. Arhitekt pole ühiskonna raamatupidaja ega ka agentsuseta mutter muutumatus süsteemis.

Mõistliku arhitektuuri mõiste sisustamine jätkub näituse põhiosas, linnahalli laval. Esimesena jääb silma kaarduvale ajutisele seinale reastatud Eesti arhitektuurkonna ühisväljapanek kavalate lahendustega kvaliteetsetest ehitistest, mis on valminud kitsikuse kiuste. Koondmõttena jääb siit kõlama nutikas taaskasutus ja lisaks maitsemustreid murdev esteetika. Büroo Nikita Atikin esitleb minimaalsete vahenditega rekonstrueeritud nõukogudeaegset abihoonet, kus ei peideta sise- ega välisruumis hoone põhimaterjali, tuhaplokki. Kui katmata tellis on šikk, siis miks mitte tuhaplokk? Kuna arhitekt on projektis olnud ühtlasi tellija ja ehitaja (ilmselt ka klient), siis on andnud see võimalusi nii kokkuhoidmiseks kui ka eksperimenteerimiseks. Samast rivistusest leiab aga teisegi garaaži, mille Andres Alver projekteeris teenena sõbrale. See planšett esitleb digitööriistade võimekust kavandada kolme auto garaažile huvitava kalde­nurgaga katusefermid, mis saavad ainest traditsioonilisest Eesti taluõuest. Plakati kirjeldus lõpeb arhitekti ennast hindava tasuvusanalüüsiga: tulemus on väga hea. Samas jääb käsitlemata, kas kolme auto garaaž on iseenesest mõistlik, vajalik või kulutõhus. Kuigi selle näituseosa tööde eesmärk on esitleda arhitekti oskust saavutada vähesega võimalikult hea tulemus, jäävad näited veidi lööklauseliseks. Projektide hulk, ulatus ja enamasti ka sisu on põnevad, kuid autorite hinnangul põhinev tasuvusanalüüs pole juhukülalisele konkreetsete numbrite ja kontekstita tähenduslik ega veenev. Näituse üksikeksponaatides ja nende koosmõjus hargneb aga mitmetahulisem arutelu arhitekti töö olemuse ja tulemuste üle.

Soomest pärit Avarrus Arkkitehdite püsitatud tellisehituse installatsioon mõjub peanäituse ühe terviklikuma käsitlusena arhitekti võimesse luua väärtus, mis esialgu tabelisse ei mahu. Esmalt läheneb see kulu küsimusele materjali tasandil. Kas maja on odavam või kallim, kui selle eluiga on 50 asemel 100 aastat? Avarruse arvates on mõistlikum ehitada hooneid, mis kestavad, materjalidest, mis on kestlikud. Installatsiooni teine aspekt on selgitus, millised on tellisehituse eelised, need on toodud selgete tõestuste toel ja põhjamaiselt kaines kategoorilisuses. Tellis pole dekoratiivne, vaid kandev. Ventilatsioon on loomulik, mitte sunnitud. Ehituse iva on pikaajalisus, mitte kiirus. See näitab, et lihtsakoelise tellisefetiši asemel on arhitektid pühendunud ajalooliste materjalide nüüdisaegsele kasutusele. Projekti kolmas, biennaali juhtküsimuse vaatest vahest mõjukam tahk toob esile hoone saamisloo. Näitusel ei leia see kahjuks otsest käsitlust, kuid õnneks ilmnes biennaali saatval sümpoosionil, et seda tüüpi hoonet ei soovinud ükski arendaja töösse võtta. Helsingis asuv hoone nimega Muurarimestari (eesti keeles müürimeister), millel installatsioon põhineb, valmis hoopiski arhitektide enda asutatud arendusfirma all, arhitektid ise juhtisid protsessi ja hoone asub linnalt saadud maal. Tulemus on hea näide kvaliteetsest arhitektuurist, mis on loodud väljaspool tavapärast arendusloogikat ja avaliku võimu toel.

Materjalidest on näitusel juttu veel palju. Kohe Avarruse kõrval on meemina mõjuv võltsmarmorist kuubik (Asphalt). Teos on tõsise tellisarhitektuuri vastukaaluks just pealispinnaline, meelega peaaegu sisutühi, kuid esteetiliselt siiski kütkestav. Keskpõrandal rullub lahti Leedu arhitekti Mantas Peteraitise mitmeti illustreeritud kinnisidee kaotada arhitektuurist plast. Kavakava arhitektid sulavad aga oma objektiga peaaegu et kokku ja käsitlevad veetorni ümberehitust kooselamise protsessina, mille põhiressurss on hoopis aeg.

Installatsioonide vahel ringi kolades kerkivad salamisi veel mõned alateemad. Omamoodi kobar vormub Martin Siplase Tallinna kõrghoonete fotodest, kodanikualgatuse „HouseEurope!“ lühifilmidest, mis näitavad võitlust hoonete lammutamise vastu, ja kaugemale paigutatud Šveitsist pärit Baubüro in situ juhitud büroohoone osalisest ümberehitusest. Kolme väljapaneku koosmõjul tekib sisukas narratiiv ümberehituse potentsiaalist, mil on installatsiooni näol kaasav ruumiline vorm, probleemistikku laiendav videonarratiiv ja mitu kohalike oludega suhestuvat näidet. Tõnis Savi ja Ester Kannelmäe panustavad eelkõige just seoste loomisega, mis ruumiloome praktikas tekivad paratamatult. Näiteks rattataristu ehitamise ja kavandamise puhul tuleks hoopis küsida, mis on rattateede mittetegemise kulu. Installatsioon peegeldab oma materjalimägede tohuvabohus arhitektidele tuttavat hullumise äärel balansseerivat töökorraldust. Savi ja Kannelmäe installatsiooni osana väljatrükitud artikkel linnavõimu tühistatud investeeringutest tekitab tabava koosluse linnahalli seinal laiuva grafitiga „Mis sa sellest arvad, Järvan?“.

Kuraatorinäitus on hea võimalus linnahalli aktiveerimiseks. Ühtlasi ankurdab asukoht biennaali juhtmõtte ühte musternäitesse. Hoone pakub väljapanekule siiski ka teatavat konkurentsi, kuna linnahall ise on juba piisavalt mõjus ja markantne ruumikogemus. Lisaks hajutavad näituse külastaja tähelepanu katuselt läbitilkuvat vett püüdvad ämbrid, kohati lohkuvajunud lava ja ruumi üldine rõskus. Erinevalt arhitektuurimuuseumist, kus kuraatorinäitus tavapäraselt aset leiab, tuleb linnahalli eraldi minna. Juhukülalisele võib saada piiravaks linnahalli ligipääsetavus ja näituste pileti koondhind (koos kataloogiga enam-vähem sama, mis Veneetsia arhitektuuribiennaal).

Veidi hajus, siiski mõjus

TAB on aga palju suurem kui kuraatorinäitus. Koondpiletiga pääseb ka arhitektuurimuuseumi, kus sel korral on väljas kaks põhjalikku tudenginäitust Viini, Praha, Londoni, Harkivi, Tallinna ja Delfti arhitektuurikoolidest. Traditsiooniliselt on muuseumi ette püstitatud ka installatsioonivõistluse võidutöö, mille autorid on Shanghais ja Tōkyōs tegutsev Aru Ma-Architects. Paviljon „Resonants“ („Resonance“) on tavapärastest, odavatest materjalidest kombineeritud ehitis. Mõnes mõttes võib sellest aga saada kuraatorite tõstatatud arhitekti mõistlikkuse proovikivi, kuna juba avamisel olid mõne seina vineerlehed vildakad ja seenevihmast märjale pinnasele asetatud puitkonstruktsioon paistis kahtlaselt niiske.

Täienduseks tasub sirvida ka ajakirja Maja erinumbrit, mis on sel korral ühtlasi ka TABi kataloog. Muu hulgas leiab sealt Stuudio Täna selgemalt argumenteeritud käsitluse mõistlikkusest arhitektuuris, Mira Samonigi põhjaliku teoreetilise raamistuse biennaalile ja Mark Aleksander Fischeri ülevaatliku taskukohasuse kulusõnastiku. Eriti mõjus on aga Phineas Harperi kirjutis, kus jutustus algab Vaikse ookeani põhjast.

Harper kirjeldab, kuidas kuskil Mikroneesia merepõhjas asub üks maailma suurim münt, japi rahva traditsiooniline valuuta: rai-kivi. Rai-kivid võivad olla kuni neljameetrise läbimõõduga ja kaaluda mitu tonni. Nende väärtus tuleneb küll osati valmistamise ja transpordi keerukusest, kuid on siiski täielikult kokkuleppeline. Kuigi essee peategelane, konkreetne rai-kivi sattus merepõhja kogemata, kasutati seda tehinguteks edaspidigi, kivi väärtus ei olnud omanikuga seotud. Nii nagu iga teise valuuta puhul, seisneb selle väärtus sotsiaalses kompromissis, mitte instrumentaalsuses: raha ei ole leib. Kuigi rai-kivi tundub eksootiline ja abstraktne, ei erine ta liiga palju euromündist. Mõlemad esindavad väärtust, kuid ei kehasta seda. Mõlemad on abstraktsed kokkulepped, mille puudus ei tulene muust kui ähmasest, erandeid täis rahandusteooriast. Harperi essee Majas ja seda täiendav sümpoosioniettekanne seovad Mikroneesia valuuta oskuslikult Suur­britannia sotsiaaleluasemete, arhitektuuriteooria ja seadustega. Põimides niiviisi teooria ja praktika, ajaloo ja argipäeva, kõnetab Harper nii arhitekte kui ka ruumist huvitatud biennaali külastajaid.Nii mõjusate üksikesituste taustal polegi lugu, kui muudel puhkudel mõjub seekordne TAB kohati veidi hajusalt.

„Palju maksab“ on labane, aga samas ka võimatult keeruline küsimus. Biennaal toob esile praeguse aja arhitektitöö dilemmad. Kuidas arvestada hoone kogukulu? Millisele tabelireale kuulub hoone kvaliteet ja kestlikkus? Aga elanike heaolu ja esteetika? Kas arhitekti roll on olla mõistuse hääl?

On selge, et kasinus ei peaks olema eesmärk omaette. Võistlevate kriiside tingitud kitsikuse tingimustes tuleb ideaalide teostusel siiski olla leidlik. Arhitekti töö peitub kuskil idealismi ja materialismi piirjoonel,⁵ kus kohtuvad tahtmine maailma muuta ja vahendid seda päriselt teha. Ühel päeval laob arhitekt müüri, teisel eelarveklotse, kolmandal saab võimaluse panna kokku TAB.

Biennaal kestab novembri lõpuni. Põhiprogrammi raames on veel avamata visioonivõistlus Tallinna vanalinna avaliku ruumi ümbermõtestamisest. Satelliitprogrammis on tulemas ridamisi filmi­linastusi, arutelusid, näitusi, tuure ja töötubasid, mis täiendavad küllaltki erialaspetsiifilist peanäitust. Kel on vähegi tähelepanuvõimet ja aega süveneda, leiab seega avastamist veel küllaga.