Usk heade uudiste imettegevasse jõusse on kultuuriministeeriumis vankumatu. Infoühiskonnas on kommunikatsioon ju kõige alus ning faktid kõigest pinnavirvendus. Kui neid rõõmuteateid muudkui korrata ja korrata, küll saavad sõnumite pimedad adressaadidki lõpuks nägijaks, morn meel asendub õnnetundega. Erand ei ole ka valitsuses värskelt valminud järgmise aasta riigieelarve eelnõu, kust kultuuriministeerium leidis tervelt neli suursaavutust: „Kultuuriranits“ saab juurde 1,5 miljonit eurot, programm „Sport koolis“ 2 miljonit, rahvusvaheliste suurvõistluste korraldamise toetus suureneb 2 miljoni ja haldusala asutuste palgafond 2,9 miljoni euro võrra.

Millestki muust teatada ei olnud, aga sel muul ehk kurvastavatel faktidel on neetud omadus mitte olematusse kaduda, kui neist kangelaslikult vaikida. Ma ei taha siin sõnumitoojaid-infospetsialiste hukata: nemad tegutsevad käsu alusel ega ole mingid oma tarkusest soleerivad vabamõtlejad. Lihtloogika järgi on nii, et kui mõni liidetav kasvab ja ülejäänud jäävad samaks, peaks ka lõppsumma suurem olema, aga võta näpust. Tänavusest valitsemisala kogukulust 364 miljonit saab järgmisel aastal 355 miljonit.

Valitsemisala eelarve kolmest suurest klotsist (lõimimine, sport ja kultuur) on kaotajaks just kultuur. Niinimetatud tegevuspõhises kulutabelis on kirjas, et tänavuse 294,5 miljoni asemel saab järgmisel aastal kulutada 282,2 miljonit ehk 4% vähem. Rahandusministeerium on eelarve lahtikirjutust taas edasi arendanud („kulumudeli täpsustamine“) ja käskinud kultuurkapitali kaudu liikuva raha eri valdkondade kuludesse laiali määrida, mistõttu ridade täpne võrdlemine nõuab natuke käsitööd. Tõde on siiski lihtne: kahanemise põhjus on, et investeerimine Tallinna Kunstihoone ja rahvusraamatukogu remonti saab läbi. Need valmis, kõik valmis. Enam ei pea kuhugi investeerima. Hurraa!

Kultuuriministeeriumile pühendatud 50 lehekülge riigieelarve eelnõu seletuskirjas sisaldavad oodatult ka halbu sõnumeid. Summad võivad olla väikesed, kuid nende sümboolne kaal ja seega ka võime pahameelt kütta tohutu. Mõistagi on ka üldajakirjandus juba leidnud seletuskirjast üles read, kus kirjas, kuidas läheb raskel ja vaesel ajal ministeeriumide ametnikel. Kultuuriministeerium särab võrdlustabelis kaitse­ministeeriumi järel auväärsel teisel kohal. Seletuskirja järgi ametnike „keskmine palk tõusis aastaga 13 protsenti, jõudes 3713 euroni. Töökohtade hulk vähenes ühe võrra.“ Teisisõnu kasvas ministeeriumi ametnike brutokuutasu aastaga keskmiselt 427 euro võrra, aga kes valitsemisala palgasaajatest ei mäletaks, millise töövõidu ja kingitusena serveeriti aasta eest neile määratud 7,5% palgatõusu ja seda poole väiksemalt baasilt. Uus pakkumine valitsemisalale järgmiseks aastaks on 2,5% ja eks aasta pärast selgub, kui suurt kosumist see tähendab ametnike palgale, aga senise trendi jätkudes ei saa see jääda alla 5%.

Kellegi kalk käsi on kirjutanud seletuskirja, et „eelneval paaril aastal põhipalgad praktiliselt ei muutunud ning see nõrgendas ministeeriumi palgapositsiooni ja suurendas voolavust just kogenud ekspertide hulgas“. Vool on kiireim ülemjooksul ja viinud kaasa nii kantsleri kui ka asekantslereid, kelle palk on viidatud keskmisest tunduvalt suurem. On eluliselt ebausutav, et ministeeriumi ametnike põhimotivaator on palga suurus. Aga mida meie ka sellest teame kohtades, kus vool ammu peatunud ja istutakse põhjas kinni, nagu ära kuivanud ja kõrbestunud Araali meres aastakümnete eest need laevad, mille juppideks saagimisega Eesti vanametalliga kauplejad panid aluse rahvuslikule rikkusele. Amortiseerunud kultuuritöötajate taaskasutus, jupikaupa uuesti ringlusse võtmine tulusal eesmärgil, võiks kõlada aina ahvatlevama äriplaanina.

Nädala eest teatris käies nägin laval ridamisi omavanuseid professionaalset tööd tegemas. 40 aastat lavategevust võiks tähistada „kogenud eksperti“. Miks nad küll ei ole ammu ära voolanud, kui palk on ministeeriumiametniku omast poole pisem? Sedasama küsib endalt küllap iga kogenud muusik, kunstnik, kirjanik, toimetaja, muuseumi- ja raamatukogutöötaja. Aga rahvatarkus ütleb, et kui peenramaal on põud, läheb hea aednik duši alla, mitte kastma. Ja nii jääb.

Teine väike mürgiampull on veelgi sümboolsem sõnum kultuuriministeeriumi pingutustest „sihipärase kultuuripoliitika elluviimisega eesti kultuuri säilimise ja arengu tagamisel“. Ma teadsin, et nii juhtub, ja ka kirjutasin hoiatusjutu, kuid mul ei olnud tõendeid. Nüüd on ja esitan asja nii aasta poliitilise vale kui ka aasta kultuuriteo preemia kandidaadiks.

Nimelt. Veebruaris saatis üldiselt eelnõuaher kultuuriministeerium valitsuse kaudu riigikokku riigi kultuuripreemiate seaduse muutmise eelnõu (824 SE), mille seletuskirjas on nenditud: „Praktikas on alates 2012. aastast elutööpreemia suurus olnud 64 000 eurot ning aastapreemia suurus 9600 eurot, kuid need suurused ei ole õiguslikult määratud. [—] Eelnõuga ei muudeta välja antavate kultuuri- ja spordipreemiate maksimaalset arvu, kuid nähakse ette võimalus iga-aastaselt kaaluda välja antavate preemiate arvu. Samas preemiate senist suurust ei ole kavas vähendada.“

Eelnõu esimesel lugemisel (22. IV) kinnitas kultuuriminister riigikogus: „See tähendab seda, et edaspidi on komisjonil võimalus otsustada saajate arvu. Kas seda peaks tegema, seda otsustab komisjon. Meil seda plaanis ei ole, aga võib-olla tuleb komisjonil arutluse käigus [mõte] anda vähematele rohkem. Nüüd me selle võimaluse loome.“ Ja kordas saadik Madis Kallase küsimusele vastates: „Meil ei ole plaanis eelarvet väiksemaks muuta. Küsimus on lihtsalt selles, et see summa on ajale jalgu jäänud. Me oleme proovinud ennekõike elutööpreemiate puhul seda summat tõsta. Me loodame, et eelarve olukord paraneb ja me saame neid inimesi tunnustada suurema summaga.“

Lubadust usuti, eelnõu teisel ja kolmandal lugemisel arutelu ei tekkinud ning seadusemuudatus kiideti riigikogus heaks 66 poolthäälega, valitsuskoalitsioonile lisaks leidus toetajaid ka isamaalaste, sotsiaaldemokraatide ja fraktsioonitute hulgas. Kollektiivne vastutus oli sündinud, aga rajatud valele, sest „vähematele rohkem“ ja „ei ole plaanis eelarvet väiksemaks muuta“ on osutunud sulaselgeks valeks, kuna värskes riigieelarve seletuskirjas seisab: „Kultuuripreemiate väljaandmiseks on 2027. aastal planeeritud 156 800 eurot (vt seletuskirja lisa 2).“Arvuta, kuidas tahad, sellise summa annavad täpselt kokku kaks elutöö- ja kolm aastapreemiat. Lisas 2 kinnitatakse: „2027. aastal antakse välja 2 elutööpreemiat ja 3 aastapreemiat loomingulise tegevuse eest (varasemalt 3 elutööpreemiat ja 5 aastapreemiat).“ Kust siit küll paistab välja, et „komisjon otsustab“?

Kultuuri- ja spordipreemiad on eel­arves ühes pajas ning kogukahanemiseks märgitud 39%. Kui kolmest saab kaks ning viiest kolm, tähendab see, eriti elutööpreemiate puhul, et kolmandik kümnetest seni kandidaadiks esitatutest võib enda lootustele kriipsu peale tõmmata. Kolme aastaga saab samal kursil kultuurielu arendamist jätkates kogu preemiajandi lõpetada ja selle asemel kolm mürsku osta.

Eelnõu on veel vaid eelnõu ja riigikogul on võimalik haiget tegev ja rumal viga riigieelarves parandada. Katteallikaks piisaks, kui kaotada üks asekantsleri ametikoht ministeeriumis ja käänata selle palgafond preemiarahaks. Kui seda ei juhtu, jääb vaid tõdeda, et kõik on hästi ja paremaks läheb ning viga oli ainult kommunikatsioonis.