Tõnis Arjus: „Üle riigi on palju ägedaid ideid, aga asjaosalised ei saa sageli omavahel kokku. Riigiarhitekti institutsioon saab olla lõimija rollis.“
Otsustamiskõlbulik stsenaarium on valmis ja ootab kiiret seaduseks küpsetamist.
Tallinna kaasamiskeskuses Avalinn üles pandud näitusel selgub, et Tallinnas on taskukohased eluasemed ainult tööstuspiirkondades. Kuidas olukorda lahendada?
Esimese põlvkonna üliõpilased ehk need, kelle vanematel ei ole kõrgharidust, on Eesti üliõpilaskonnas alaesindatud.
Michael Sheridan tahab näidata ja tõestada, et Hiina režiimi ning selle juhi olemus on üdini autokraatlik ja muule maailmale ohtlik.
Neoplatonismist tugevasti mõjutatud ismailiidid on jäänud moslemimaailma avatuse, sallivuse ja harituse kandjateks.
Alice Järvet: „Kokku on „Ukufestil“ enam kui 30 ukraina kunstniku teoseid.“
Näituse videod vajavad filmilikku vaatamisstrateegiat jälgimaks peategelase ehk lepingu alusel Anita Kremmiks kehastunud Aska Helena Shimmo püüdlusi uue identiteediga kohaneda.
Olemise ja kadumise vahelises pingeväljas hõljuv, ajavoolust päästetud ja reprodutseeritav reaalsusekild ei või näidata mitte ainult seda, mis oli, vaid ka seda, mis võib meid ees oodata.
Édouard Louis’ looming on poliitiliselt laetud viisil, mis teeb kirjandusest relva. Õigupoolest on kogu ta looming poliitiline süüdistus Prantsuse ühiskonna vastu.
Gili Haimovichi „Varikatus“, „Tagasiteel Tartust uskusin“ ja „Emahirv“
Mida kujutab endast maailma lastekirjanduse kõrgeim auhind Anderseni medal ja kui paljud laureaadid on tuttavad eesti lastele?
Sooline ebavõrdsus energiasüsteemide dekarboniseerimisel ei piirdu üksnes poliitika ja majandusteguritega – see on ka kultuuriküsimus.
Eesti Mets ühendas laia autorite ringi ja lugejaskonda, hõlmates riigimetsandust, erametsandust, metsatööstust, teadust ja huvirühmi.
Ajal, kui seesugusest tundelaadist teravat puudust tuntakse, kingib Andres Noormetsa lavastus „Sünnipäevaküünlad“ just hardust ja õrnust, naeratust ja pisaraid.
George Orwelli „1984“ on teos, mille kohta tuleb õudusega tunnistada, et see on osutunud aasta-aastalt üha aktuaalsemaks.
Sloveenia lavastaja Tin Grabnari lavastuse kujundlikuks peategelaseks on rindefotograaf, kes saabub alguses helikopteriga maketimaailma ja lõpus sama teed lahkub.
Aislinn Clarke: „Ma ei mäleta tegelikult lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Kasvasin üles koos õuduslugudega.“
Muljeid kolm päeva kõrgendatud meeleolus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalilt ning seniselt kümnelt õuduspeolt, millest olen osa võtnud.
Res Musica aastaraamatus on ilmunud teadusartikkel selle kohta, kuidas seostuvad naiselikkus ja loodus Eesti popmuusikas.
„Põhjaekspress“ sukeldub Rail Balticu fenomeni, aga filmitegija otsus teha uurivat ajakirjandust tapab dokumentaalfilmi ja uuringuni ei jõuta samuti.
„Põrmulise“ lähtematerjal on rikkalik, inspiratsiooni on ammutatud nii folkloorist kui ka psühholoogiast, põimitud on objektiivset ja subjektiivset.
Tuleb tõdeda, et „Boheem“ on oma krestomaatilisusest ja „ajatusest“ hoolimata tänapäevani päriselt kõnekas, iseäranis seekordses Vanemuise tõlgenduses.
Hämmastav, kui rikas on siinse heliloomingu ajalugu ja tänapäev: sellest andis tunnistust esiettekannete suur osakaal esitatava materjali hulgas.
Aprillis oli rikkalikult suurüritusi: kõigepealt Tallinn Music Week, siis „Jazzkaar“ ja Eesti muusika päevad.
EKI praeguse juhtkonna suunitlus heakeelsussoovitusi mitte anda, rehabiliteerida kantseliit ja tervitada kõiki toortõlkelisi sõnu-väljendeid kajastub ka selle aasta lõpul ilmuvas ÕSis.
Esiküljel riigiarhitekt Tõnis Arjus. Foto Piia Ruber.