Täna algab Tallinnas esimene ukraina kaasaegsele kunstile pühendatud festival „Ukufest“, mille puhuks on ühendanud jõud mitmed kunstiinstitutsioonid: kunsti näitavad näitustel korraga Fotografiska, Juhan Kuusi dokfoto keskus, Temnikova ja Kasela galerii, galeriid Truus ja ArtDepoo. Festivalil saab muu hulgas näha nii dokumentaalfotograafiat, tänavakunsti, illustratsioone kui ka performance-kunsti. Mitmed tööd on loodud spetsiaalselt ürituse tarvis. Festivali tagamaid tutvustab korraldaja Alice Järvet.

Kellel tekkis esimesena mõte korraldada selline festival? Kes selle ürituse algatas?

Minu teada tuli algimpulss Ukraina suursaadikult hr Kononenkolt, kes soovis korraldada Eestis ühe Ukraina kunsti näituse. Kui ta pöördus selle mõttega Olga Temnikova poole, pakkus Olga talle hoopis suurema visiooni: miks teha ainult üks näitus, kui võiks teha midagi, mis kõnetab laiemalt ja ühendab rohkem … Sellest mõttevahetusest kasvas välja festivali idee.

Olga küsis seejärel, kas ma ei tahaks hakata seda ellu viima. Kui ma nõusse jäin, võtsin vastutuse kogu protsessi eest – ideest teostuseni.

Kuidas ja mis alustel pandi kokku festivali programm?

Programm hakkas kujunema, kui pakkusin avapäevaks 9. mai. Selle taga oli teadlik soov olla osaline Euroopa päeva tähistamises ja asetada „Ukufest“ sümboolsesse, kuid ka tugevalt poliitilisse ja kultuurilisse konteksti. See otsus võimaldas ühtlasi kaasata mitmeid saatkondi, nagu Läti, Austria, Norra, Rootsi ja Prantsusmaa oma, kes tulid mõttega kaasa ja andsid festivalile oma toetuse (kunstnike majutus, ürituste toetus jne).

Programm sündis koostöös galeriide, Ukraina saatkonna ning partneritega. Iga galerii töötas välja oma kontseptsiooni ja näituse, kuid kõiki ühendas suur pilt, see on austus Ukraina loomeinimeste vastu ning soov ukraina kultuur siiralt ja väärikalt esile tuua.

Kuidas kunstnikud näitustele valiti? Kas igal galeriil või institutsioonil olid omad kriteeriumid või lähtuti ühisest valikuprintsiibist?

Kunstnikud valiti paljuski koostöös galeriide ja Ukraina saatkonnaga. Kuna igal galeriil on oma nägemus, lähtuti loomulikult ka maitsest ja varasematest kontaktidest. Mõned galeriid valisid kunstnikud, kellega nad on juba teinud koostööd või kelle looming nende arusaamaga kokku kõlab. Teised said soovitusi Ukraina saatkonnalt, kust pakuti välja, keda tahetakse esile tõsta või toetada. Ühine nimetaja oli aga kõigil üks, nimelt siiras soov toetada Ukraina kaasaegset kunsti, anda kunstnikele võimalus oma loomingut rahvusvahelisele publikule esitleda ning tugevdada kultuurisidemeid.

Eraldi väärib rõhutamist, et kõik osalevad galeriid andsid oma ruumid kunstnike käsutusse täiesti tasuta.

Niisugune mitme kunstiinstitut­siooni ühisprojekt on üsna haruldane.

Tõepoolest, see, et nii mitmed eriilmelised kunstiinstitutsioonid, diplomaatilised esindused ja kultuuripartnerid liituvad ühe tervikliku festivali korraldamiseks, on väga eriline ja Eestis pigem harv nähtus.

Suursaadik Kononenko kutsus mu tutvustama festivali ideed Ukraina sõprade klubisse, mis on mitmest riigist pärit Ukrainat toetavate saadikute mitteametlik kogukond. Koguneti Prantsuse suursaadiku residentsis ja kohtumine oli väga inspireeriv. Meeskonnatöö ja vastastikune usaldus ongi see, mistõttu on „Ukufestist“ saanud mitme institutsiooni koostööprojekt, mitte pelgalt näituste sari. Peale galeriide ja diplomaatide on meie partneriteks ka Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum ning meie muusika- ja teatriakadeemia.

Milline on institutsioonide töö­jaotus?

Tööjaotus on olnud loomulikult keeruline, sest asjaosalisi on palju ja igal institutsioonil oma rütm ja tööviis. Minu roll on olnud seda kõik koordineerida ja tagada, et pusletükid sobituksid sujuvalt. Kuna mul on nii rahvusvaheliste projektide juhtimise kui ka diplomaatia taust, on see aidanud luua selge struktuuri ja rütmi. Aga tuleb tunnistada, et selline festival vajab täielikku pühendumist: iga päev tähelepanu, kiireid otsuseid, pidevat suhtlust partneritega ja loomulikult ka visiooni, mis kogu asja koos hoiab. Vahel olen mõelnud, et minu roll on ju nähtamatu – kui kõik sujub ja voolab, olen tööga kenasti hakkama saanud. See festival on ikkagi austusavaldus ja tugev toetus Ukrainale, kultuuridiplomaatia oma kõige ehedamal kujul.

Kes on teie partnerid Ukrainas?

Meie kõige olulisemad partnerid on Ukraina Eesti saatkond, kes on olnud algusest peale kogu protsessis aktiivne, ning Lvivis tegutsev Kozitski heategevusfond. Selle kaasamine sai teoks saatkonna abiga ja festivalile jõuab tänu sellele mitme­külgne valik ukraina autorite töid. Kokku on festivalil esindatud enam kui 30 ukraina kunstniku teosed.

Milline on korraldajate isiklik side Ukrainaga?

Minu side Ukrainaga sai alguse nii, nagu paljudel kaasmaalastel. Alates 2022. aasta märtsist kuni veel 2024. aasta keskpaigani olin aktiivselt seotud kodanikualgatusega MTÜ Hands for Ukraine. Selle kaudu, koos Elina Pähklimäe, Hanna-Liina Võsa ja paljude teiste vabatahtlikega, toetasime Ukrainast saabunud naisi ja lapsi: pakkusime neile peavarju ja tuge kõige osas, mida neil oma elu uuesti üles ehitamiseks vaja läks.

Viimased kolm aastat olen korraldanud ka Eesti-Prantsuse Kaubandus- ja Tööstuskoja juhatuse liikmena äriideede konkurssi Eestis elavatele ukrainlannadele. See annab naistele võimaluse arendada oma ideid, saada mentorlust ja luua uusi algatusi.

Aastate jooksul on välja kujunenud ka väga soe ja usalduslik koostöö Ukraina saatkonnaga. See kõik on loonud tugeva aluse, millelt olen saanud anda oma parima, et „Ukufest“ saaks kasvada.

Festivaliga seoses toimuvad ka kunsti­oksjonid: 11. mail Kadrioru kunstimuuseumis Kozitski fondi oma ning 13. mail Noblessneri valukojas oksjon kunstnike toetuseks. Mille poolest need kaks üksteisest erinevad?

Need on kaks eraldiseisvat, kuid teineteist täiendavat Ukraina kunsti oksjonit, millel on oma selge eesmärk ja sihtrühm. Kozitski fondi korraldatud oksjoni tulu jaguneb kahte suunda: 50% läheb otse kunstnikule ja 50% kasutatakse meditsiinitranspordi soetamiseks Ukrainasse. Tegemist on oksjoniga, mille kaudu saab toetada nii ukraina kultuuri kui ka väga praktilisel tasandil Ukraina tervishoiusüsteemi sõjaolukorras.

Noblessneri valukoja oksjon on mõeldud otseselt kunstnike toetamiseks. Iga osalev kunstnik esitleb seal üht originaalteost, mille müügitulu läheb 100% otse kunstnikule. Samal ajal käib ka paralleeloksjon Osta.ee platvormil, kus on müügil ülejäänud teosed, mis ei ole Noblessneris füüsiliselt kohal. Nii avaneb võimalus toetada Ukraina kunstnikke ka neil, kes ei saa oksjonile kohale tulla.

Kas „Ukufest“ on ühekordne või võiks sellest kasvada regulaarne ettevõtmine?

Asutasime koos Olga Temnikovaga MTÜ UKUfest, mis annab algatusele pikaajalisema vormi ja perspektiivi. Oleme terve meeskonnaga (galeristidega) rääkinud, et kui esimene festival hästi õnnestub, kui ta inimesi puudutab, kui ta tekitab tähendust ja dialoogi, siis võiks ju kujuneda biennaaliks, mis tõstab esile Ukraina kaasaegset kunsti ning loob silla rahvaste ja loojate vahele.