Arhitekt Elmar Lohu projekteeritud funktsionalistlikku esindushoonesse, kunagisse Tallinna Majaomanike Panka aadressil Vabaduse väljak 10 on end sisse seadnud üks huvitav asutus – kaasamiskeskus Avalinn. Selle on ellu kutsunud Tallinna linnavalitsus eesmärgiga linnapildi ja -ruumi küsimustes lähendada linnavalitsust ja elanikke, arutlema on kutsutud ka oma ala eksperte. Keskuse selgroog on koosloome ning seesugune koos loomine on inspiratsiooni pakkunud ka käesoleva näituse tegijatele. Kaks võrdlemisi väikest ruumi on eluasemekriisi teemadel täidetud seitsme kollektiivi makettide ja mõtetega.
Võimu sekkumine
Näituse idee oli mitmel arhitektil meeles mõlkunud juba aastaid ja kui avanes võimalus teemat lähemalt käsitleda, pandi eraldi konkureerimise asemel pead kokku ja hakati ettevalmistusi tegema. Koostöö sujus ning juba poole aastaga on Avalinn täidetud tekstide ja eksponaatidega, igaüks neist otsib omal moel lahendusi küsimustele, mis aastakümneid olid mõjunud kui kitsaskohad, mis on võimalikud igal pool mujal, kuid mitte Eestis.
Esikust esimesse saali astujale vaatab vastu mitu plakatit, mis kõnelevad Tallinnas ruutmeetri hinna lakkamatust tõusust, mis seda tingib ja hinnaralli tagajärgedest. Esmalt selgitatakse tagamaid, kuidas üleüldse on olukord kriisiks paisunud, ning selgub, et Tallinn polegi ainukesena kinnisvara suluseisus. Tööstusrevolutsiooni ja kapitalismi leviku üks märgatavamaid tulemusi – linnastumine – on nõudlust eluaseme järele üle kogu maailma aina kasvatanud, kuid eluasemepakkujad ei jõua vajadustega sammu pidada. Järgmisena võib näha Tallinna kaarti, kus punase mitme varjundiga on kujutatud asumite kinnisvara: mida tumedam toon, seda rohkem peab mediaanpalgaga töötaja välja käima, et piirkonnas korter või maja osta. Silm liigub automaatselt üksikutele rohelistele tsoonidele, kus hinnad peegeldavad veel taskukohasust. Paari sekundi pärast jõuab mõte pilgule järele: põhiliselt on tegu tööstusrajoonidega, kus elamispindu on vähe. Suhteliselt masendavat pilti näitlikustavad tekstid mitmesugustest olukordadest, kus kallidust mõjutab otseselt inimeste elustiil, võttes neilt aja, raha ja/või rahulolu. Lakke roninud hinnad mõjutavad varem või hiljem kõiki. Selle mõistmiseks on Tallinna elanikkond sissetuleku alusel jagatud viieks. Esimene viiendik, kes teenib alla miinimumpalga, on ilmselgelt kõige raskemas seisus. Eriti nukker on, et paljud sellesse sektorisse kuulujad on pensionärid, kes ei tule toime elektriarvete tasumisega ning on sunnitud oma majast kolima üürikorterisse. Ka jõukaim viiendik ei jää täiesti puutumata – ühiskonna keskklassistumise moodustab sammhaaval üheülbalisi naabruskondi, sundides neid, kes turuhinnaga enam võistelda ei suuda, aina kaugemale äärealadele. Kaob eripära, naabritel ei teki võimalust üksteiselt õppida, omavahel suhelda. Liiga kõrgetel hindadel on oma osa ka iibes: paljud noorpaarid ei soovi last saada enne, kui pole kindlust, et järeltulijale õnnestub oma tuba pakkuda. Tasub mainida ka valglinnastumist, mis laieneb hindade kasvades linnapiirist aina kaugemale. Selle tõttu paisub hüppeliselt ka auto kasutamine, mis koormab linnataristut ning nõuab aina laiemaid tänavaid.
Kuigi esimesed andmed jätavad keelele mõru meki, ei ole näitusel osalejad lusikat nurka visanud. Järgmine plakat toob silmapiirile lootuse, kirjeldades mujal Euroopa linnades levinud üüri- ja ostuhinna stabiliseerimise kogemusi. Osa neist on väga laia haardega, näiteks Viini gemeindebau’d ehk 220 000 stabiilse üürihinnaga linnakorterit, mida on ehitatud juba 1920. aastatest saadik. Teised on pisut tagasihoidlikumad, näiteks Berliini Mietshäuser Syndikat, mis tagab 191 hoones korterite taskukohasuse ja kaitseb massilise kokkuostmise eest. Kõigil neil on ühine tegur: nii Viinis kui Berliinis, Bratislavas kui Helsingis on avalik võim sekkunud ja töötanud välja meetmed, mis lõpuks tagavad kvaliteetse kodu igaühele.
Ukse avamine
Järgmine ruum mõjub pärast põhjalikku teooriat värskendava hingetõmbena, seal võtavad innovatiivsed ideed kuju põnevate käed-külge-lahendustena. Mängulised maketid kaasavad huvilisi uuel moel ja aitavad teemasse teisiti süveneda. Iga lahendus keskendub kindlale Tallinna piirkonnale või laiemalt levinud ehitustüübile, näiteks nõukogudeaegsetele garaažikompleksidele. Kõik tööd eksperimenteerivad ruumiloome olemusega ja põhinevad mujal maailmas juurdunud vettpidavatel lahendustel. Veel toredam, et iga eksponaat on loodud erineva stuudio või arhitektide kollektiivi poolt. Nii tekib eklektiline, kuid tugeva tuummõttega tervik. Toon siin välja kaks mind enim kõnetanud tööd.
Stuudio Spatialist soovib Veerenni puitmajade asumi tihendamisega vähendada „mitte minu tagahoovis“ mentaliteeti. Nende lahendus loob tasakaalu uute üüripindade rajamise ja miljööväärtuslikkuse säilitamise vahel. Arhitektid Henri Kopra ja Iiris Tähti Toom on konstrueerinud Vaikse ja Kodu kvartali majadesse kolm eri keerukusastmega lisaruumi. Nendest lihtsaim ning tõenäoliselt vastuvõetavaim on juurdeehitis, näiteks pööningukorruse laiendamine, mis muudab praegust olukorda kõige õrnatundelisemalt. Teine võimalus on rajada hoovi väiksemahulisem ehitis, mis pakub juba tunduvalt rohkem ruutmeetreid kui esimene. Kõige laiahaardelisem lahendus oleks aga mitme kinnistu kruntide ühendamine, et ehitada olemasolevate majade vahele samaväärse pindalaga hooned. Madala maksukoormusega laenude abil saab selliseid mõtteid korteriühistutele ahvatlevamalt serveerida.
Stuudio Täna tõstab Arsi linnaku laiendamise kontseptsiooniga esile kollektiivse ja kooperatiivse süsteemi erilisuse, inspireerudes klassikalisest „Reis ümber maailma“ mängust. Mängijad peavad koos läbi tegema tsükli ühistu loomisest majja sisse kolimiseni, sinna vahele jäävad ühised arutelud, rahastusmudeli väljatöötamine ja pangast laenu võtmine. Lõpus leiab iga nupp koha uutes, laiendatud stuudiotes. Stuudio Täna selgitab samm-sammult ühistu koostamise teoreetilist tausta ning teeb selle võhikutele kergemini vastuvõetavaks ja mõistetavaks.
On näha, et kõik näitusel osalejad on probleemi lahendanud hoolikalt ning suhtuvad eluasemekriisi tõsiselt. Põhjalikel plakatitel peegeldub küll ulatuslik eeltöö, kuid info maht võib ehmatada näitusesaali astujaid, kes on väljastpoolt eriala ega ole teemaga varem kokku puutunud. Sellest hoolimata on tegu väga mõjuka väljapanekuga, mis avab ukse, et arutada paindlikuma linnaruumi ja seadusloome küsimusi. Ehk polegi praegu niivõrd oluline igaühe harimine, kuivõrd eluasemekriisist võimul olijatele ja kodanikualgatuste eestvedajatele märku andmine.
