Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) teisendamise arutelus on keeleteadlased kurtnud, et (keele)teadust demoniseeritakse¹ ja teadlasi rünnatakse ebaõiglaselt ². Teadus on Sõnaveebi järgi tegevus, mille eesmärk on saada, talletada ja rakendada uusi tõeseid teadmisi ning mis tugineb meetodile, mis tagab teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse. Osa Eesti Keele Instituudi (EKI) ja Tartu Ülikooli (TÜ) keeleteadlasi ei ole aga sellele põhimõttele alati kindlaks jäänud. Mitte sellepärast, et nad oleksid halvad teadlased, vaid seetõttu, et nad ei ole esindanud mitte teadust, vaid juurutanud keelekorralduses uut ideoloogiat, mis erineb senise, põhi- ja keeleseaduse mõtet järginud keelekorralduse eesmärgist ja arusaamadest.

Ajakirjandusartiklite ja intervjuude ning Sõnaveebi ühendsõnastiku põhjal on see uus ideoloogia järgmine: eesti 150aastase ajalooga traditsiooniline keele­korraldus on olnud paljuski ekslik ja suunda tuleb muuta; eesti keele registritel (normikirjakeel, veebikeel, kõneldud keel) pole vaja vahet teha (keele­registrite erinevusest vaadati järje­kindlalt mööda ka hiljutisel Eesti Rakenduslingvistika Ühingu (ERÜ) konverentsil³); eesti keele normingud on liiga keeru­lised ja need tuleb lihtsustada madalaima ühisnimetajani; keelehoole ehk soovituste andmine kantseliidi ja toorlaenude tõrjumiseks tuleb lõpetada – võimalik on vaid „kirjeldav keelekorraldus“.

Kas keelekorraldus on rangem või lõdvem, kas keelehoolet soositakse või mitte, ei olegi keeleteaduse, vaid (keele­korraldus)poliitiline ehk ideoloogia küsimus. Kuid osa keeleteadlastest viib uut ideoloogiat ellu just teaduse loosungi all ja teadlase autoriteedile rõhudes, kasutades samas pahatihti propaganda- ja demagoogiavõtteid: sildistamine (mingile rühmale kleebitakse külge silt, mis tekitab kuulajates tugevaid tundeid); avalik maailmavaateline subjektiivsus; tõsiasja eitamine; eksitamine ja üldistamine; lihtsustavate oletuste esitamine.

Sildistamine ja liigne subjektiivsus

EKI keeleteadlased Ene Vainik ja Geda Paulsen ei ole jätnud diskussiooni vastas­poolt sildistamata, käsitledes kujundlikku mõtlemist keelekriisis⁴. Üht poolt, kuhu kuuluvad mõned TÜ keele­teadlased, EKI praegune juhtkond ja arvatavasti ka kirjutajad ise, nimetatakse „arengualtiks“ (ka „progressiivseks“) ning nende püüdlusi iseloomustatakse pigem positiivse tähendusega sõnadega nagu loomulik, loovus, elurikkus, vabadus, tõenduspõhisus jms. Teist, praktikuteks nimetatud poolt, kuhu kuuluvad peamiselt ajakirjanduses sõna võtnud toimetajad, kuid ka mitu tunnustatud keeleteadlast, nimetatakse „alalhoidlikuks“, omistades⁵ sellele muu hulgas pigem negatiivseid seoseid tekitavad püüdlused ja omadused: piirangud ja kontroll, muidu puhkeb keeleline lodevus; rahvuskeele puhtus; autoriteedi usaldamine. (ERÜ kevadkonverentsi jätkuettekandes olid nad mõningatest määratlustest loobunud, kuid see ei teinud nende ettekannet hinnanguvabaks – toim A. K.)

Mis kerkib neid sõnu lugedes silme ette? Kas väärikas keeleteadlane, rahulikult tekste kohendav toimetaja ja kooli emakeeleõpetaja – alalhoidlikkuse kandjad? Või üks suurte ja teine väikeste vuntsidega mees, kelle ajastul need sõnad olid au sees? Kahtlase maiguga keelelise lodevuse ja rahvuskeele puhtuse on „alalhoidlikule“ poolele suhu pannud Vainik ja Paulsen, neid sõnu ei leia sõnastikureformi arutelus enne kõnealust artiklit kuskilt. Kas sellise sildi mõtleksid välja ja kleebiksid ühele keeleprofessionaalide rühmale külge teadlased, kes püüavad olla võimalikult objektiivsed?

Tõsiasja eitamine

Keeleteaduse doktor, EKI direktor Arvi Tavast on ERRi eetris⁶ pakkunud eesti keele oskuse parandamiseks välja lugemise ükskõik millises (sic!) keeles. Tuleb tunnustavalt märkida, et ta on hiljem tunnistanud, et eesti keele oskust saab parandada siiski vaid eesti keeles lugedes. Küsimusele, miks noored räägivad eesti-inglise segakeelt, vastas ta, et noorte lugemus (keeleline sisend) on sageli ingliskeelne, aga inimest tähtsustav keeleteadus (kognitiivne lingvistika) on üsna üheselt seisukohal, et keelt õpitakse sisendist, nii et eesti keele sõnavara rikastab just eestikeelne lugemus⁷. Sama mõtet kordas ta saates „Impulss“⁸. Lisaks tunnistas ta, et ingliskeelne sisend mõjutab noorte eesti keele mudelit. Sellest arusaamiseks polekski vaja olla keeleteadlane. Miks aga eitas teadlane esialgu ilmset tõsiasja ja esitas eksitava seisukoha? Vastust teab ainult tema ise.

Eksitamine ja asjatu üldistamine

Needki võtted on iseloomulikud pigem propagandale, milles olid tugevad suurte ja ka väikeste vuntsidega mees. Kui keeleteadlane ei tee oma artiklis vahet suulisel ja kirjalikul keelel (kõnel ja kirjal), teeb ta teadlasele sobimatu üldistuse ja eksitab lugejat. Suulise ja kirjaliku keele põhimõtteline erinevus on keeleteaduslik aabitsatõde ja seda õpetatakse lastele juba põhikoolis, aga Arvi Tavast kirjutab nii: „Oleme lasknud tekkida ja süveneda ohtlikul müüdil, et on olemas mingi kesksel autoriteedil põhinev, meie spontaansest ja vabast emakeelest erinev, „õigem“ või „sobivam“ viis kõnelda ja kirjutada.“ ⁹

Rääkides ühes lauses nii kirjutatud kui ka kõneldud keelest, eirab Tavast kas kogemata või meelega asjaolu, et keelenormingud ja -soovitused ning toimetajate parandused puudutavad üksnes asjalikku kirjalikku keelt, mitte suulist kõnet. Tuletades pidevalt meelde, et ei tohi keelata inimestel vabalt kõnelda, murrab ta sisse lahtisest uksest. Toimetaja töö ei ole korrigeerida inimeste suulist kõnet, vaid toimetada autori kirjutatud teksti lähtuvalt eesmärgikohasest keeleregistrist.

Eeltoodud tsitaadis annab Tavast mõista, et kodukeelest erinevat kirjakeelt ei tohiks olla. See on ilmne absurd. Kõigis kultuurkeeltes erineb kirjakeel suuremal või vähemal määral inimeste kodukeelest ja seda on vaja koolis õppida. Tallinna Ülikooli emeriit­professori Krista Kerge arusaama järgi on tänapäeva eesti kirjakeele üks kolmest tunnusest „teadlik kasutus (kirjakeel kui „eikellegi keel“, selle kirjavorm ja keelendite stiiliväärtus tuleb koolis omandada ning soovitusi kas teadlikult järgida või teadlikult eirata, arvestades väljenduse isikupära ja vastuvõetavuse optimaalset tasakaalu)“¹⁰. Võõrkeelte oskajad on küllap märganud, et eesti keeles on kõne- ja kirjakeele erinevus tunduvalt väiksem kui isegi soome keeles, rääkimata Euroopa suurtest keeltest (inglise, prantsuse, saksa, vene).

Lihtsustavad oletused

TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele osakonna juhataja ning tänapäeva eesti keele professor Liina Lind­ström on oletanud, et eesti noored eelistavad inglise keelt, kuna selle reeglid on lihtsamad. Ta kirjutab: „See olukord [eesti keele normingute väidetav tehislikkus, erinevus tegelikust keelekasutusest jm] tekitab aga trotsi ning vahel ka soovimatust eesti keeleruumis osaleda, eriti kui on valida, nagu näiteks oli Jaan Kaplinskil või on nende hea inglise keele oskuse taustal paraku suuremal osal tänapäeva noortest. [—] .. noortele tundub, et neil on lihtsam .. kirjutada inglise keeles, sest „inglise keel on lihtsam, seal on vähem reegleid“.“¹¹

Kui keegi arvab, et inglise keele komareeglid on ülilihtsad, siis võib olla, et arvaja neid kõiki sugugi ei tunne.

Noorte inglise keele eelistamise põhjusi ei ole aga raske oletada ja kõik need tunduvad ka teadusuuringut tegemata tõenäolisemad kui reeglite „lihtsus“: inglise keel on tänapäeva lingua franca, seega praktiliselt kasulik, see on popkultuuri keel, seega prestiižne, selles keeles on suurem internet, rohkem infot jne. Eesti keelt me lingua franca’ks muuta ei saa, kogu maailma noori eesti keeles postitama ja laulma panna ei suuda, eestikeelset internetti suureks kirjutada ei jaksa, seega on suur osa neist tõsiasjadest meie võimusest väljas. Kuid eesti keele maine on ka meie endi teha. Vaevalt et sellele mõjub hästi, kui keeleteadlane kuulutab (teiste kirjakeeltega võrdlevale uuringule viitamata) selle normingud emakeelerääkija jaoks liiga keeruliseks. Tegelikult on inglis- ja prantsuskeelse emakeele­õppijaga võrreldes eestikeelsele tunduvalt lihtsam kas või oma keele sõnaortograafia, näiteks sõnade thorough, rhythm, strengthen, acknowledgment, descendant, exaggerate, courageous õigekirja peavad ka emakeelsed kaua õppima ja hiljemgi sõnaraamatust kontrollima. Samuti on lihtne eesti keele ajavormistik.

Millegipärast ei arva Lindström, et inglise keele sõnaortograafia või ajavormide selgeksõppimine koormab eesti noori liialt. Võiks ju vabamalt võtta ja kirjutada läbisegi weather ja whether, flower ja flour – küll kontekst selgitab? Või siiski ei? Küll aga tuleb eesti noored tema arvates vabastada kohustusest õppida ära erinevus õhkama ja õhkima vahel.

Ilmselt tuleks Lindströmi eespool toodud tsitaadi valguses pidada ka vene keelt eesti keelest lihtsamaks – miks muidu luuletas Jaan Kaplinski elu lõpu poole vene keeles protestiks eesti keele­korralduse vastu? Kuid kas Kaplinski kirjutas oma luuletusi „spontaanses ja vabas“, normimata vene keeles? Kas mõnes vene keele murdes? Tegelikult ju mitte. Keelenormist polnud tal siiski pääsu – nimelt vene kirjakeele normist.

Kuidas on lood 2025. aasta ÕSiga?

ERÜ kevadkonverentsil sai huviline kinnituse, et EKI praeguse juhtkonna poliitika heakeelsussoovitusi mitte anda, rehabiliteerida kantseliit ja tervitada kõiki toortõlkelisi sõnu-väljendeid kajastub ka selle aasta lõpul ilmuvas õigekeelsussõnaraamatus.

ÕSi peatoimetaja Margit Langemets kinnitas, et sealt ei leia sõnamärgendite (nt „vananenud“, „kõnekeelne“) seast märgendit „paberlik“ kantseliitlike ületuletiste kohta. Kui senine ÕS on nt sõna järgselt asemele soovitanud selgemaid järel ja järgi ning eelselt asemele eel ja enne, siis uues ÕSis ei ole sõnadel järgselt ja eelselt isegi märgendit „paberlik“, soovitusest rääkimata. Toorlaenud esitatakse uues ÕSis võrdväärsena muu sõnavara hulgas, nt sõnal adresseerima mööndakse inglisemõjulist uut tähendust ’probleemiga tegelema’, riiklik ja rahvuslik on sünonüümid jpm. Raskusi tekitavate sarnassõnade kohta kasutussoovitusi ei anta: sõnal õhkima tähendust ei märgita, kuigi siiani on selle puhul (võib minna segi sõnaga õhkama) ÕSis olnud märgitud ka tähendus.

Ei jää üle muud kui tõdeda, et EKIs on väärtuspõhisest keelehooldest loobutud. Ainus kriteerium, millele kirjakeele normi aluseks olevat sõnaraamatut koostades toetutakse, on sõna kasutussagedus peamiselt veebitekstidest koosnevas ehk tasakaalustamata eesti keele ühendkorpuses.

Siin on paslik tsiteerida Tiiu Ereltit, tunnustatud keelekorraldajat, kes on 2021. aastal arutlenud nii: „Keelekorraldajale on keelekasutuse andmed siiski vaid üks vajalikke kriteeriume kõige muu kõrval, et mõnda keelenähtust hinnata ja soovitus anda. Talle ei ole „kasutuspõhisus“ ainus kriteerium. [—] Kasutuse ainukriteerium tooks aga tagasi nelja aastakümne taguse moevoolu, et keel olevat täielikult isereguleeriv süsteem. Veel varasemast ajast meenuvad 1940. ja 1950. aastad: tollane „rahva­keelsus“ oli samasugune võlusõna kui nüüd „kasutuspõhisus“. Praeguses päris täbaras keelepoliitilises olukorras oleks keelearendusest (sh professionaalide nõuannetest) loobumine karuteene meie rahvuskultuurile.“¹²

Kui poliitikute sõnavõtte kuulates on teada, millist erakonda nad esindavad, ja huvi korral saab lugeda nende poliitilist programmi, siis kõnealuste keeleteadlaste erakond ei ole teada ja oma poliitilist programmi ei ole nad tutvustanud. Poliitikul peab oma ideede elluviimiseks olema rahva mandaat. Kas uut ideoloogiat ellu viivatel keeleteadlastel on selleks rahva mandaat?