Ma olen 46aastane paks tammeriiul, kelle „nahal“ on kriimud nii Nõukogude kriidist kui ka uue aja digilöökidest. Kui mind 1979. aastal siia ilma loodi, olid mu esimesed „lapsed“ punased nagu pioneerirätt, teised aga eestlasele omaselt looduseusku – „ENSV kalad“. Kosmoseusku läksin koos „Totuga Kuul“. Kaheksakümnendate lõpus aga muutusin salapäraseks – mu „rindkeresse“ (keskriiulile) ilmusid esimesed krimkad ja ulmekad „Mirabilia“ sarjast. Veel ööselgi vaatasin huviga, kuidas taskulambi valgel teki all minust paar meetrit eemal lehti pöörati… Oh neid öid, kui mu riiulid sosistasid koos lugejaga, kes põletas taskulampi karuse teki all! 

Üheksakümnendatel oli alumistel riiulitel pöörane aeg: Nõukogude punane lendas prügikasti, aga samal ajal suruti mu „kõhtu“ Tammsaare „Tõde ja õigus“, Lutsu „Kevade“, Kareva ja Contra. Siis mõistsin: raamatud on nagu inimesed – mõned lähevad, teised jäävad, aga igaühel on oma aeg. 

2000ndateks said mu „õlad“ (ülariiulid) uhked: sinna mahtusid nii Eesti teater kui Vigala Sass, Lennart hõbedaselt valgena… Ikka lisandus uusi ja uusi tulijaid mu rüppe… Kuldtähtedega kaunistatud, nii tõsised, et isegi mu tolm mõjus nagu ajalooline paatina. 

Mõni noor riiul naerab mu kõverdunud selga: „Kõik läheb digisse, sa jääd muuseumisse!“  Aga mina tean: raamatul on hing. Ta lehkab vana paberi järgi, tal on mälestused – lehed, mida on pisaratega märjaks loetud, kohad, kus šokolaadijäljed räägivad lõbusatest õhtutest. Kui keegi mind puudutab, sosistavad mu raamatud saladusi: „Kuula, seal leheküljel 124…“  

Tänavu on raamatuaasta. Kui minult küsitaks (aga kes küsib vanalt kapilt?), ütleksin: hoia raamatuid nagu sõpru. Nad võivad olla rasked, koguvad tolmugi, aga iga köide on lugu, mis ootab, et teda käes hoitaks. Ja kui mu „liigesed“ ühel päeval üles ütlevad, tean, et mu raamatud leiavad uue kodu. Sest raamat ei sure. Ta lihtsalt vahetab riiulit.