Eestlastena elame kohutavalt kontrastses olukorras. Sõda on justkui kõikjal, nii ajakirjanduse, tavakodanike kui ka kultuuri­tegijate pilgud on pidevalt Ukrainal. Seejuures oleme tegelikest konfliktidest ja suuremahulistest kriisidest, kui missioonisõdurid välja arvata, juba mitme põlvkonna kaugusel. Meie julgeoleku eest seisab vähemalt senini NATO, vabaduse eest sõdivad tuhatkonna kilomeetri kaugusel ukrainlased. Kaugus teeb sõjakeerises toimuva ikkagi piisavalt abstraktseks, et tavaeluga häirimatult edasi minna. „Transport. Eesliinil“ meenutab, mis selle distantsi taga toimub.

Veidi eksitava pealkirja taga – transpordiga on Eesti Noorsooteatri lavastusel vähe tegemist, eesliiniga aga küll – peitub osa suuremast projektist. Sloveenia lavastaja Tin Grabnari käe all on Eestis, Sloveenias, Leedus, Tšehhis ja Poolas ellu kutsutud kuus erisugust lavastust, milles muu hulgas käsitletakse elu lennu­jaamas, kaubandusvõrgustikus, aga ka looduskatastroofi keskel. Juba sel nädalal saab festivalil „Treff“ näha veel kolme osa projektist, Tallinna peatükk juhatab aga humanitaarkriisi käes kanna­tavasse sõjakoldesse.

Sisust enamgi näib projekti eri lavastusi siduvat vorm. Tavalise lava asemel on publiku keskel laualaadne ehitis, kuhu kaks Eesti Noorsooteatri näitlejat asuvad tõstma maketijuppe. Nimelt toimub kogu sündmustik 1 : 25 vahekorda vähendatud miniatuuridega, mis on 3D-prinditud. Narratiiv ise on napp, seda toetavad ruumiline muusika, miinimumini hoitud, ent efektne valgus- ja lavasuitsulahendus ning nukke aegamööda maastikul edasi liigutavad näitlejad, kes kannavad vahepeal ette ka mõne peatüki kujutatuga seotud päevikutest.

Kujundlikuks peategelaseks on rinde­fotograaf, kes saabub alguses helikopteriga ja lõpus sama teed lahkub. Temast saab külaline nimetamata kohas toimuva õudusunenägu meenutava kriisi keskel. Vaataja päralt jääb omakorda koos tema kujuga kõledal maketil ekslemine. Palju jääb fantaasia teha, kuid eks kipu just sellised elamused, mil suurt osa toimuvast tuleb ise kaasluua, lõpuks olema kõige mõjuvamad.

Mõjuv on ka „Transport. Eesliinil“. Kitsalt piirit­letavalt on see lugu fotograafist, kes satub sõjaõuduste keskel ka eetiliste valikute ette, tõmmatakse vaatleja rollist osaleja omasse. Sessamas olu­korras on ka vaataja – toimuv on justkui mitmekordselt distantseeritud, sündides laval, anonüümsete tegelastega, liiati mängu­asjadega –, ent ometi tuleb sellega suhestuda, pilt oma peas luua, saada kaasosaliseks.

Kerge on näha tegelases kuulsate sõjafotograafide võrdkuju nagu 2019. aastal Tallinna Fotografiskaski näitusega esinenud James Nachtwey, kelle ridu vahepeal ette loetakse. Nacthweyst on valminud huvitav dokumentaalfilm „Sõjafotograaf“, kus ta räägib avameelselt ametiga kaasnevatest vaimsetest painetest, kirjeldab raskeid eetilisi valikuid.

Ühtlasi on see katse astuda igasuguse humanitaarkatastroofiga kaasneva nihestunud argisuse keskele. Juba näitlejate tehtud sissejuhatusega lammutatakse igasugune neljas sein ega püütagi teha nägu, nagu oleks laval midagi muud kui teater, mäng, representatsioon. Rahulikus Tallinnas Eesti Noorsooteatri hubastes ruumides taasloodud umbkaudne koopia, kujutlus tegelikkusest. See on justkui aus ülestunnistus, et tegelikkuses pole võimalik saada selli­sest õudusest aimu muudmoodi kui seda ise kogedes. Tugeva empaatia­kogemuse saab teater pakkuda oma vahenditega sellegipoolest ja valitud vahendid üksinda teevad lavastuse „Transport. Eesliinil“ vaatamisväärseks.

Iseenesest on ju tegu looga, mida on räägitud tuhandeid kordi, sest kahjuks on meie liik suutnud ennast ja üksteist tuhandeid kordi samasse olukorda mässida. Küsimus on ennekõike, kuidas tuttavat lugu räägitakse, ja just teostus väärib tähelepanu. Vormilises plaanis väärib peale miniatuuride kiitust ka igasuguse spetsiifika vältimine. Maketil võiks sama hästi olla Shatila, Srebrenica või Butša, aga lõppude lõpuks ka Darfur, Aleppo või Gaza.

Täpne nimetamine, lippude värvimine pakuks konteksti, mida lavastus tingimata ei vaja. Nii on võimatu valida pooli või joondada end ideoloogiliselt kuhugi sektantliku vägivalla keskele, valima hea ja halva, meie ja nende vahel. Just mustvalge mõttegümnastika toel suudavad ju kõik ära õigustada ja lunastada enda ja lähedaste patud, needes põrgusse võõraste ja kaugete omad. Nii suudame annetada oma viimased seeklid Ukrainale ja seejuures tõtata ehitama müüre, kui häda eest pagejad pole meiega sama nahavärvi. Kujutatud olukorras on paraku üksnes hallidest näotutest figuuridest ohvrid. Kannatus on universaalne.

45minutilise kestuse juures ei rõhu „Transport. Eesliinil“ siiski sedavõrd, et ka neil, kes sõjaga seotut lihtsalt rohkem vastu võtta ei suuda, peljata tuleks. Kunstiliselt on nähtu piisavalt värske, et väärida sisust olenemata tähelepanu juba puhtalt vahelduse kogemise kaalutlustel. Kes on kunagi käinud ühes Hamburgi suurimas vaatamisväärsuses nimega Miniatur Wunderland, kujutagu ette sedasama, üksnes sõja kontekstis. Kes ei ole, neil tasub käik muidugi ette võtta – see on kahtlemata värvikam ja elurõõmsam kui Eesti Noorsooteatris nähtu.

Sellegipoolest tasub enne ära vaadata ka „Transport. Eesliinil“. Siinkohal pole taas vähetähtis, millises teatris seda lavastust etendatakse. Kuigi eapiiriks on seekord märgitud 15+, jätkab Noorsooteater just noortega ja noortele rääkimist teemadel, mida vanematelgi võib olla keeruline sõnastada ja mõtestada.