On teatud liik raamatuid, mida ma mitte kunagi ei osta iseenda riiulisse ega ka mitte kellelegi kingiks. Nimelt kui raamatukaas on kujundatud ilmselgelt tehisaruga, ei ole seda raamatut minu silmis olemas. Jätan need trükised tähelepanuta samamoodi nagu internetis uudisvoogu kerides paavstirõivastes Donald Trumpi pildid või kontoris töötavate kobraste video. Tegu ei ole kunsti, vaid AI-prügiga. Ometi on niisuguseid raamatuid Eesti raamatupoodides müügil sadu.
Kui kunagi äratas pahameelt areng, et raamatupoodides hakati…
Ajakirja Värske Rõhk headuse erinumbri autorid tegid aasta aega vabatahtlikku tööd: aitasid pagulastel õppida eesti keelt, käisid abiks naiste tugikeskuses, pritsimeeste juures ja mujalgi.
Ilmar Taska oli hoiatusromaani kirjutama hakates ajast ees, ent jäi ometi hiljaks. Teos võib põnevust pakkuda neile, kelle elu ei ole ühismeedia, nutiseadmed ja netisuhtlus juba hõivanud.
Kui mainin kellelegi, et olen pärit Haapsalust, reageeritakse sageli ohhetuste ja ahhetustega peaaegu et käsi kokku lüües. „Kui armas!“ hüüatatakse ja järgnevad meenutused Haapsalu kohvikute rikkalikest kreemikookidest, kaunist promenaadist, muinasjutulisest linnusest ja kõrgkultuurielamustest Tšaikovski festivalil. Need kõik on muidugi vestluskaaslaste täiesti tõesed mälestused ning loovad minus meeldiva tunde, et olen eksootiline pärismaalane, kes on välja astunud Ilon Wiklandi illustratsioonilt mõnest Astrid Lindgreni raamatust. Kevadel ja suvel olen ka ise mööda…
Armin Kõomäe novellikogu „Minu erootika saladus“ saaks muusikaalbumina päris korraliku skoori.
USA päevaleht Wall Street Journal kirjutas hiljuti meeskirjanikest, kes olid avastanud, et naispeategelasega psühholoogiliste põnevike populaarsuse laineharjal surfamiseks tasub võtta endale sooneutraalne kirjanikunimi.1 Žanri viimase aja tuntuimateks näideteks on kinolinalegi jõudnud Gillian Flynni „Kadunud“ ja Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis“. Flynn ja Hawkins on küll pärisnime alt kirjutavad naisautorid, kuid sooneutraalse pseudonüümi puhul ei saa lugejad arugi,…
Käes on maikuu ainukordne nädal, kui Eestis ei toimu ühtegi kirjandusfestivali. Tartu „Prima vista“ lõppes eelmisel nädalal ning Tallinna „HeadRead“ on valmis uuel nädalal alustama. Mõlemat festivali on linnapildis nende toimumise ajal ka näha ja kuulda, eriti „Prima vistat“, mille kodulinn Tartu on pidevas valmisolekus, nagu aina oodates, et kirjandusinimesed tema juurde pralletama tormaksid.
Kui mu kodulinnas Haapsalus vanasti Airport Jami nimeline klubimuusikafestival toimus, luges ema mulle alati väljaminekul sõnad peale,…
Hiljutine ERRi kultuuriportaali uudis väikekirjastuste koostöö lõpetamise kohta suure raamatupoodide keti Apolloga on kõnekas eelkõige ühe Ilmamaa esindaja Mart Jagomäe lause poolest: „Ilmamaale võivad lisanduda teisedki kirjastused, sest Apollo sooviks on olla eelkõige meelelahutuskeskus, mitte niivõrd spetsialiseeritud ja võimalikult laia valikuga raamatupood.“1 Apollo juhatuse liige Mauri Dorbek vaidles Jagomäele muidugi vastu ja kinnitas, et Apollo on endiselt spetsialiseerunud raamatupood.
Ometi jäi mind kummitama väide, et raamatupood on meelelahutuskeskus. Meelelahutuses endas pole…
Kukkusin sel suvel käeluu katki. See oli mu elu esimene luumurd. Olen alati olnud täiesti kindel, et mul ei ole vaja kellegi abi. Üpris abitu paremakäelisena, kes nüüd ainult oma vasakut kätt kasutada sai, ma enam nii ei arvanud.
Nagu tellitult räägivad kaks kipsis olemise aegu loetud romaani – Milvi Martina Piiri „Pelikanide abielu“ ja Miranda July „Esimene paha mees“ („The First Bad Man“, 2015) – ühest ja samast: kuidas inimesel on vaja teisi.…
Veiko Tubina esimene luulekogu „Esimene“ annab selgelt teada, et tegu on Veiko Tubina esimese luulekoguga „Esimene“. Seda kuulutatakse tagakaanel, raamatu on kirjastanud Tubina enda kirjastus Valge Leht ning isegi ülimalt minimalistliku kujunduse on teinud Tubin ise. Külastasin ka luuletaja/näitleja/projektijuhi/kujundaja/kirjastaja/muusiku/helilooja (edaspidi on vist lihtsam viidata talle kui multitalendile) ajaveebi, mis oli üllataval kombel samasuguse mustvalge kujundusega kui raamat.1 Tekkis veider nihestus, võib-olla esimest korda elus jäin ma uskuma, et ka internetis on raamatud…
„Enamasti on niisuguste kogumikkude eesmärk valgustada mingit ajajärku teatud läbilõikes, paljude silmade läbi. Nende tegelik väärtus ühiskonna hingeseisundi jäädvustamisel selgub tavaliselt alles aastaid hiljem, kui nad osutuvad oma aja dokumentaalseteks tunnistajateks.“ Nõnda on kirjutanud toimetaja Anu Salusäär 1995. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud kogumiku „Kaksteist Eesti kirja“ järelsõnas.
21 aastat hiljem on trükivalgust näinud „Kolmteist Eesti kirja“, omamoodi järg eelmisele kogumikule. Nagu eelmiseski antakse sõna ainult naistele, mis on väga tervitatav, sest…
Jan Kausi 2015. aasta sügisel ilmunud jutustuse „Tõrv“ sünnihetke võib leida siitsamast Sirbi külgedelt. Kausi tunamullune artikkel Kamille Saabre maalinäitusest „Tutti frutti“ räägib muu hulgas ka sellest, kuidas Saabre õunamaal vallandas kirjaniku „senise elu kõige tugevama inspiratsioonipuhangu“. Jutustuseks, mille alg- ja lõpp-punktiks on Saabre maalitud poolik õun, on seesama „Tõrv“ ja ka Kausi artikkel kannab pealkirja „Mesi ja tõrv“ (14. XI 2014).
Kaus kirjutab Saabre õunamaalist: „Võib eeldada, et selle maitsva…
Eelmisel nädalavahetusel, 15. kuni 17. augustini esmakordselt toimunud valdkondadevaheline linnafestival UIT lubas festivalikülalised viia Tartu avastamata kohtadesse ja see ka õnnestus – üritusi jätkus Hiinalinnast Aardlani ning ka ava- ja lõpupidu olid harjumuspäraste kohtade asemel Sõpruse silla all ja Tartu raudteejaamas.
Järgmisel nädalavahetusel teeb 15. kuni 17. augustini Tartus oma esimesed hingetõmbed valdkonnaülene linnafestival UIT („Urbanism In Tartu” ehk „Urbanism Tartus“ või „Unistavad inimesed Tartus” või „Uitajate ilus tänapäev”),1 mis täidab Tartu kultuurisuves kunagisest „Eclectica” festivalist jäänud tühja koha ja pakub uudistamist nii Hiina- kui Supilinnas.
Järgmisel nädalavahetusel teeb 15. kuni 17. augustini Tartus oma esimesed hingetõmbed valdkonnaülene linnafestival UIT („Urbanism In Tartu” ehk „Urbanism Tartus“ või „Unistavad inimesed Tartus” või „Uitajate ilus tänapäev”),1 mis täidab Tartu kultuurisuves kunagisest „Eclectica” festivalist jäänud tühja koha ja pakub uudistamist nii Hiina- kui Supilinnas. Programmis, mis suuremas osas tasuta, leidub nii kohaspetsiifilisi etendusi, linnatuure, installatsioone kui ka muusikat.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.