On teatud liik raamatuid, mida ma mitte kunagi ei osta iseenda riiulisse ega ka mitte kellelegi kingiks. Nimelt kui raamatukaas on kujundatud ilmselgelt tehisaruga, ei ole seda raamatut minu silmis olemas. Jätan need trükised tähelepanuta samamoodi nagu internetis uudisvoogu kerides paavsti­rõivastes Donald Trumpi pildid või kontoris töötavate kobraste video. Tegu ei ole kunsti, vaid AI-prügiga. Ometi on niisuguseid raamatuid Eesti raamatupoodides müügil sadu.

Kui kunagi äratas pahameelt areng, et raamatupoodides hakati müüma sokke ja termoseid, siis nüüd on mul seesuguseid praktilisi tooteid nähes hea meel. Parem üks korralik tass kui tehisaru kujundatud raamat. Eriti ebameeldiv ja paraku levinud on tehisaru kasutamine lasteraamatute illustratsioonide puhul – aga võib-olla nüüd sirguvadki lapsed suureks maailmas, kus hirvedel on viis jalga ning ümbritsev keskkond sõnulseletamatult kõhe.

„Ära hinda raamatut kaane järgi“ oli hea ütlus, mis teenis inimkonda sajandeid, aga on aeg sel minna lasta. Riskin end paljastada ludiidi ja snoobina, poosetajana, kellele on esteetiline kogemus sama tähtis kui sisu. Raske on siiski suhtuda tõsiselt kirjastajasse, kes julgeb lugejalt küsida 20–40 eurot raamatu eest, mille kujundusse on panustatud vaid Midjourney tasulise konto kuutasu ja paar-kolm viipa trükise väidetavalt kujundajalt. See mõjub jultumusena, mis paljastab, kui napilt on kirjastajal austust lugeja vastu. Kui raamat on juba väliselt nõnda ülejala tehtud, siis miks peaksin usaldama seda, mis on kirjas selle sees? Tekib kahtlus, kas tekstiga on ikka vaeva näinud lihast ja luust autor ja toimetaja, originaalis muukeelse teose puhul ka tõlkija. Ehk on ka nende töö pelgalt rämpssisu, mille saaksin tasuta ükskõik milliselt internetisaidilt? Tehisarul on loomingus oma koht – tuleb ette olukordi, kus meedium ise on sõnum. Paberraamat ei ole aga selleks kohane väljund. Need kaks meediumi ei sobi omavahel kuidagi kokku – tulemus mõjub nagu söödaks elektriautole heina või topiks AirPodse vinüülimängijasse.

Maitse on mõistagi subjektiivne. Vähemalt üks tehisaruga loodud raamatukaas näib juba olevat valitud Eesti 25 kauneima raamatu hulka. Isegi silmanähtavalt tehislike raamatukaante vahel on selged kvaliteedierinevused, mõne teose teema sobib selle lahendusega paremini kui teisel. Laiskade AI-kaante õõvaorg lukustab teose lugeja ees: näiteid leiab Paulo Coelho raamatutest Andra Teede omadeni. Huvitav, kas mõni kirjanik on olnud selle vastu, et tema raamatut niiviisi kujundatakse, või pole see teda häirinud, sest tema töö – tekstiloome – sai ju tehtud? Susan Sontag on leidnud „Märkmetes camp’ist“, et maitse kipub arenema väga ebaühtlaselt: harva on samal inimesel ühtaegu hea visuaalne ja ideemaitse. Võib-olla ei pane autorid raamatu visuaalset maitsetust tähele, seevastu kui ostja kaalub raamatu niigi krõbedat hinda arvestades oma otsust hoolega.

Võib-olla on aga probleem hoopis minus endas, kes ma ei suuda ühiskonna uusimate arengutega kaasa minna. Minus, kes ma ei ammuta inspiratsiooni sellest, kuidas tehisaru­lahendused on koondunud käputäie rahvusvaheliste konglomeraatide kätte, kes on treeninud oma mudeleid tõeliste kirjanike ja kunstnike autoriõigusega kaitstud teoste põhjal. Autoritele selle eest muidugi makstud pole, aga kasutajalt kuutasu küsida võib küll. Ka needsamad raamatukaaned on valminud varasemate kunstnike loomingut kasutades, lisaks võtab iga tehisaruga valminud raamatukaas ära töö praeguselt illustraatorilt, graafikult või fotograafilt. Küllap aitab kunstniku asemel tehisaru poole pöördumine raha kokku hoida, aga miks siis üldse kellelegi maksta? Ehk saaks ka kirjaniku AIga asendada?

Kui vorm on nii suvaline, kas on siis üldse vaja raamatut trükkida ja lugeda? 500 aastat eesti raamatut polegi ehk pidupäev, vaid lõpudaatum. Mõistagi võib eesti raamatu aastat veeta piltvaipa tikkides ja ammu surnud kirjanike sünniaastapäevi tähistades, aga kui eesmärgiks on raamatut kui objekti tõeliselt väärtustada, võiks seda teha näiteks AI-sodiga valimatult üle valatud raamatute ostmisest ja trükkimisest keeldudes.