Lavakunstikooli XXXII lend on oma kolmandal õpiaastal näidanud tulist aktiivsust terviklavastuste loomisel ning need on leidnud tee mitme teatri mängukavva. Septembris Eesti Noorsooteatris esietendunud „Püha jõe kättemaks“ on Aino Kalda novelli põhjal fantaseeritud hasartne ja hoogne lugu, mille lavastajatena on märgitud neli sama kursuse lavastaja õppesuuna tudengit. Kui sellele lavastusele midagi ette heita, siis ehk just kindla peremehe puudumist. Too oleks võinud laval toimuva pisut kokku tõmmata ja kindlamasse raami koondada.

Novembris Von Krahli teatris järgnenud „Vahe aeg“ on vormistatud kursuse juhendaja Mart Kolditsa lavastusena. Lavakooli tudengitele kirjandust õpetav Jan Kaus on oma arvustuses¹ näinud lavastuse põhiprobleemina „kommunikatsiooniraskusi“. Pean avameelselt tunnistama, et küllap langesin nende ohvriks minagi, sest lavastus mind ei kõnetanud. Pigem pani kurvastama selle üle, et ajal, kui maailm meie ümber on keerulistest probleemidest pungil, ei suuda noored (pahatihti ka nende kolleegid „päris“ teatrites) jõuda selge sõnumini, vaid piirduvad publiku kulul oma isiklike „kommunikatsiooniraskuste“ välja- ja läbielamisega.

Kummalisel kombel kimbutas too häda ka Eesti Draamateatri lavale jõudnud identiteedikabareed „Drag show vol 4“, kus põhiraskust kandsid sama kursuse tudengid. Peale Erling Edingi kõmulise „Marta kaheksanda“ ning Joonas Koffi ja Mattias Nurga loodud Vana-Kreeka filosoofide paari jäi teistest sketšidest mulje, et põhiaur on läinud liikumisele, välimusele ja naljakate nimede väljamõtlemisele, millega „vol 4“ eristus Jüri Naela loodud varasematest drag-show’dest, kus tema (paljuski välismaalastest) magistriüliõpilased suutsid rohkem ka „laubaga lüüa“.

Orwelli tagasitulek. Ja nüüd siis „1984“, teos, mille kohta tuleb õudusega tunnistada, et see on osutunud aasta-aastalt üha aktuaalsemaks. Selle tõestuseks on lavastaja toonud kavalehel ära talle Facebookis silma puutunud meemi, kus autor ütleb: „I wrote „1984“ as a warning, not as a f…ng instruction manual.“ Võib kindel olla, et Orwell, kes suri 1950. aastal, seega vaid aasta pärast teose ilmumist, ütleks praegu tõesti nõnda.

Kui raamatut selle eestikeelsena ilmumise aastal (1990) esmakordselt lugesin, paistis see eelkõige stalinliku ja üldse ainuparteilise võimumehhanismi täpse kirjeldusena. Ainuparteilisus oli Nõukogude Liidus siis kadumas ja sellega seotud ohud jäämas minevikku. Kui Karl Laumets tõi 2021. aastal romaani lavale Vanemuises, lugesin seda teist korda. Piiri taga oli stalinlik süsteem taastumas, meil kummitasid veel hiljuti suurtel seinaplagudel Savisaare silmad, nii et romaani sisepoliitiline aktuaalsus hakkas kasvama, kuid välispoliitiline düstoopia, kus maailm on jagatud kolme suurjõu vahel, kes aeg-ajalt partnerlust vahetades kuskil pealinnadest kaugel Aafrikas lakkamatult sõdivad, tundus mõnest igavast kosmosefantastikast pärineva ulmena.

Nüüd, kui seda lugu kirjutan, on minu ees Facebookis leviv Venemaa võidu­püha plakat (ehk siiski samuti vaid meem?), kus Ursula von der Leyeni peaga haak­ristikujulise eurofašismi raisakulli torkavad kahelt poolt tääkidega läbi Venemaa ja USA lippudega liitlassõdurid. See on juba 100% Orwell! Ning tuleb tunnistada, et ka Taavi Tõnissoni lavastuses on võitlust Okeaania (USA + Suurbritannia), Euraasia (Venemaa + Euroopa) ja Ida-Aasia (Hiina jt) vahel piisavalt võimendatud.

Kutsudes oma kursusega tööle just Taavi Tõnissoni, kelle viimased väga fantaasiaküllased lavastused („Plekktrumm“ ja „Metamorfoos“) paistavad silma ka huvitavate näitlejatööde poolest, võis Mart Koldits ehk loota, et kui kahes eelmises lavastuses prevaleeris rühmatöö, siis nüüd on aeg tudengite individuaalse meisterlikkuse avamiseks. Paraku pole Orwelli teos just selles mõttes kõige õnnelikum valik. Suuremaid näitlejarolle on seal vaid kolm ja kuigi lavastaja on rakendanud kahte koosseisu, on ühes etenduses siiski kaheksa näitleja õppesuuna tudengit (üheteistkümnest) vaid kõrvalrollides ja lavastaja õppesuuna neli üliõpilast pole kasutamist leidnudki.

Tonaalsus ja tempo. Kaks dramaturgiks õppivat noort (Joosep Lõhmus ja Maarja Moor) on olnud Mihkel Seedri abilisteks dramatiseeringu loomisel. Tuleb tunnistada, et lavastuse tekst markeerib üsna täpselt romaani kulgu ja põhisündmusi, sellele omalt poolt midagi lisamata ja esile tõstmata. Orwelli romaanis vaid salapäraseks Juhiks jääva Suure Venna elustamine Anti Kobina esituses on küllap lavastaja idee, mingit olulist teksti pole talle antud.

Sama kehtib ka Joosep Uusi kehastatud „peavaenlase“ Emmanuel Goldsteini kohta, kellele võinuks tema Suure Venna maailma analüüsiva ja purustava teose esitamiseks isegi rohkem aega anda, sest romaanis kujutatava ühiskonna põhi­struktuur, see on 85% prolesid, 13% välisparteid ja 2% siseparteid, vaevalt praegu küll publiku teadvusse jõuab.

Vanemuise lavastuse aluseks oli Robert Icke’i ja Duncan Macmillani dramatiseering, peaaegu iseseisev näidend, mis on loo teatripäraseks tegemiseks keskendatud peategelase Winston Smithi tegelaskuju võimendamisele ning eeldab tervikust arusaamiseks romaani tundmist. Robert Annusele andis see aga võimaluse luua kaasaelamist võimaldanud peategelane ning mingil määral päästa sellega lavastuski. Loomulikult on ka seekord loo peategelaseks Winston ning keskseks teemaks tema ja parteiaktivistist Julia „keelatud“ armastus, kuid lavastuse üldine tonaalsus ja tempo on teinud armastusliini mõjulepääsu raskeks.

Tunnistan, et olen näinud vaid koosseisu, kus Winstonit mängis Erling Eding, Juliat Mirjam Aavakivi ja O’Brienit Erik Hermaküla. Edingu ja Aavakivi mängule pole midagi ette heita, kuid on patt, et lavastaja ja kunstnik on noorte armupesa näidanud suuresti vaid videoülekandes. Kui Tartu Kammivabriku tohutus ruumis oli selline lahendus vähemalt põhjendatav, siis miks otsustas Kristjan Suits, kes on mõlema lavastuse kunstnik, kasutada ka Eesti Noorsooteatri väikeses saalis sellisel määral ekraane ja videot, jääb mulle mõistetamatuks.

Hävitada isiksus. Kujunduse põhiideena domineerivad mitmel tasapinnal liikuvad uksed ja metallraamid, mille puhul on hinnatav, et nende taga, ees ja külgedel tormlev vihane mass ennast ära ei löö. Paraku on viimastel aastatel lausa fantastiliste liikumisjoonistega imetluse pälvinud Ingmar Jõela seekord piirdunud enamjaolt röökiva ja klišeeliku võimlemisega, mistõttu kujundus ja liikumine koos tekitavad sellise psühholoogilise müra, mis tapab peategelaste püüu end meile lähedaseks mängida.

Orwelli Suure Venna maise kehastusena loodud salakavala, fanaatilise ja nartsissistliku parteijuhi O’Brieni eesmärk pole teha süsteemi vaenlastest mitte tuleriidal põlevaid alistamatuid ketsereid, nagu see juhtus inkvisitsiooni aegadel, või valet tunnistama sunnitud märtreid, nagu oli kombeks NKVD parimatel päevadel. Eesmärk oli hävitada nende isiksus ja panna nad eriti rafineeritud piinade abil oma piinajaid armastama ning siiralt uskuma, et kaks korda kaks on tõesti nii palju, nagu Suur Vend parajasti arvab. Selline roll on üliõpilasele erakordselt raske ülesanne. Nimemaagia mõjul kujutasin ette, millise verd tarretavalt leebe siirusega oleks seda kuratlikku tüüpi mänginud praeguse Erik Hermaküla vanaisa. Pojapoeg on valinud kuradi kujutamiseks aga just piinamisstseenides vahest liiga välised vahendid.

Mis aga peaasi – ja pean nüüd kordama etteheidet omaaegses arvustuses² Karl Laumetsa lavastusele: kui juba otsustati Orwelli düstoopia praegu Eestis lavale tuua, siis poleks vaja mitte niivõrd romaani ümberjutustust, vaid tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust. Jah, see on raske ülesanne, kuna romaani põhituum pole mitte sündmused, vaid Suure Venna juhitava ühiskonna toimemehhanismide kirjeldus. Annan veel kord au Taavi Tõnissonile, et ta teose välispoliitilise tänapäevasuse on hästi ära tunnetanud, ning ka katse eest lõpetada lavastus lootuskiirega, et Suure Venna vastane võitlus pole Winstoni ja Julia hävitamisega lõppenud. Karta on, et saalis istunud noor publik vaatas siiski lavalt näidatud Suure Venna ühiskonnale kui mingile kaugele kurjale muinasjutule, tunnetamata, et oleme siin Eestiski samm-sammult selle poole teel.

Paralleelid Eestiga. Jah, Suurt Venda meil (veel) pole, isegi see, kelle silmad meid majaseintelt jälgisid, on lahkunud. Kuid must-valge maailmapilt ja surve ühetaoliselt mõelda ning riiklikult heaks kiidetud väärtushinnangud omaks võtta on tugevnemas eriti peale Venemaa kallaletungi Ukrainale. Meeldib mõelda, et ka meie oleme sõjas, kuid kuna välisvaenlasi siin ei liigu, siis tuleb aktiivselt paljastada ja (tekitada) sisevaenlasi. Ma ei räägi somes võimust võtnud vihkamisest ja teisitimõtlejate sildistamisest ning ähvardamisest. Paraku on inimeste tühistamine levinud ka peavoolumeediasse.

Meenub Andres Mustoneni juhtum, kes küll vabandas, et kohe ei mõistnud riiklike kultuurisidemete katkestamist Venemaaga nõudena katkestada ka isiklikud sidemed, kuid kellelt püüti võtta tema elutöö, Hortus Musicuse juhtimine, ning kes tühistati juba välja kuulutatud 2023. aasta Viljandi vanamuusikafestivali kunstilise juhina. Jalgpallur Konstantin Vassiljev ütles ühes taskuhäälingus, et rahu on parem kui sõda, ning juba arutati, kas lisaks Eesti koondise kaptenipaelale saaks temalt 2023. aastal ära võtta ka 2011. aasta kodaniku tiitli. See on juba täielik mahakirjutus Orwellilt! Ja suur osa riigikogu liikmeid, kes korraldasid tormilise ovatsiooni ja hüppasid vaimustunult püsti, kui suutsid jätta kohalike omavalitsuste valimistel valimisõiguseta 140 000 kaasmaalast – mille poolest see erineb Orwelli vihkamisminutitest?

Praegu käimas ajaloo ümberhindamine toimub ju samuti selges teadmises, et „see, kes valitseb minevikku, juhib tulevikku, ja kes valitseb olevikku, valitseb minevikku“. Suure Venna asemel on meil mitmed väikesed vennad, kes on oma erakondades saavutanud imepärase mõtte- ja hääletusühtsuse, ükskõik, kas jutt on kanade puuris pidamise keelustamisest või kirikute ja koguduste seaduse muutmisest. Ja kui mõni parteilane vahetab erakonda ning satub sellega opositsioonist koalitsiooni või vastupidi – milliseid hiilgavaid kaksisoima näiteid (Orwelli „doublethink“ ehk võime mõelda mingist asjast üheaegselt täiesti vastupidiselt) oleme võinud jälgida. Maria Faust ütles hiljutises intervjuus: „Soovmõtlemine on inimestel ikka väga tugevalt sees. [—] Astume üha suurema sita sisse ja usume, et see muutub meeks. Et kui keegi ütleb piisavalt kaua, et see sitapotike on hoopis meepott, siis peagi hakkavad inimesed järele kordama, et „on jah meepott“. Praegu just nii on …“.³

Juurdlust toimetavad tudengid. Orwelli tekst pääseks sisuliselt mõjule, kui see lavastada n-ö ilma neljanda seinata, nii et laval toimuvale ei vaadata saalist kui mingile kaugele ja koledale asjale, vaid saadakse aru, millal ja kuidas ise vihkamisminutites osaleme, ning mõõdetakse oma hirme, kui oleme otsustanud peavoolule vastupidises suunas ujuda. Paraku on Orwelli ühiskonna märgid meie ühiskonnas jäetud lavastuses välja võimendamata ja nii oli see ka Vanemuise lavastuses.

Eesti Noorsooteatri kirjandustoimetaja Lisanna Lajal on koostanud sisuka kavalehe, kus tudengid arutlevad Orwelli põhiloosungite „Sõda on rahu“, „Vabadus on orjus“ ja „Teadmatus on jõud“ üle. Targalt arutlevad ja väga tabavalt ütleb Mirjam Aavakivi: „Vabadus on see, et mul on õigus tunda, ja see on see, mida Orwelli „1984“ maailmas ei lubata – õigus tunda erisuguseid asju erineval viisil.“ Taavi Tõnissoni lavastuse suurim võit on ilmselt see, et teatritudengid on saanud nende väga tõsiste asjade üle tõepoolest juurelda. Loodame, et see nende eelseisvais lõputöödes ka välja paistab.