Lahkunud on maalikunstnik, abstraktsionist ja pikaaegne õppejõud, Eesti Kunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu auliige, Tartu Richard Wagneri Seltsi asutajaliige, Zonta Tartu klubi liige ning kauaaegne Isamaa Erakonna liige Lola Liivat.

Lola Liivat sündis 1928. aasta 17. augustil Tallinnas. Rakveres veedetud lapsepõlve ja Tallinna IV Keskkooli lõpetamise järel asus ta õppima Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti. Pärast instituudi lõpetamist 1954. aastal sai temast Tartu Kunstikooli üks peamisi õpetajaid kuni aastani 1983. Tulevastele kunstnikele jagas ta seal teadmisi maalimise, kompositsiooni ja joonistamise kohta, innustades kujutamise asemel väljendama.

Kuigi ajastule iseloomulikult oli Lola Liivati lõputöö sotsrealistlik ja varane looming pallaslik, oli tema elu ja loomingu murdepunktiks 1957. aasta, mil ta käis Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil ning nägi seal Ameerika kunstniku Harry Colmani process painting’u näidisseanssi. Koju naasnud, valmis tal emotsionaalsest laengust sütitatuna teos „Moonid“, millele järgnesid pollocklikud eksperimendid ja kandinskylikud arendused. On tähelepanuväärne, et sellest ajast saadik osales Liivat näitustel peaaegu täielikult abstraktsete või ekspressiivsesse vormikeelde kalduvate teostega.

Ta ise on öelnud, et just Tartus sai ta julgemalt teha põranda all toona lubamatut kunsti. Liivati esimene olulisem isikunäitus avati 1969. aastal Tallinna Kunstisalongis, kuid tema loomingu kolm suurimat kokkuvõtet said teoks aastatel 1978, 1998 ja 2018 Tartu Kunsti­muuseumis. Kokku oli tal elu jooksul üle neljakümne isikunäituse peamiselt Eestis, aga ka Soomes, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides. 1960. aastate lõpus lisandus Liivati loomingusse üha enam kollaažlikkust-assamblaažlikkust ja tsemendi lisandudes muutusid teosed ka järjest mahulisemaks. Selles loomeperioodis kajastuvad isiklikumad eluseigad ja tema kunst on loetav pigem intiimse läheduse ning süvapsühholoogia võtmes.

Uue hingamise sai Liivati looming pärast Eesti iseseisvuse taastamist, mil trikoloorilikud toonid võisid varase aimatavuse asemel vabalt lehvida, sealjuures domineerivalt sinine selle erakordses variatsioonirikkuses. Tema maalid kandsid jätkuvalt tugevalt sisimat sõnumit. Järgnes rida pühenduslikke, programmilisi isikunäitusi, teoste suur formaat oli vastavuses emotsionaalse laenguga. Liivati kunstnikuloomust ja vaateid, sealhulgas kodanikupositsiooni iseloomustavad selgelt 2008. aastal valminud maalipaarik „Vabadusest“ ja „Vabadusele“ ja 2016. aastal valminud testamentlik „Vaimu vastupanu“. Ateljees töötas ta viimase ajani, niikaua kui tervis lubas.

1957. aastal võeti Liivat Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmekandidaadiks, 1959. aastal Tartu osakonna liikmeks ja 1960. aastal ENKLi täisliikmeks. 1988. aastal oli ta üks Kunstiühingu Pallas taasasutajaid ja aastani 1992 selle esinaine. Samal ajal õpetas ta aastatel 1988–1994 Tartu ülikooli vastavatud maaliosakonnas (algselt ERKI filiaal). Ka juhatas ta avamise järel lühidalt Rüütli galeriid, tehes sellest toonases Tartus esindusgalerii. 1997. kuni 2000. aastani oli ta Tartu Kunstnike Liidu esinaine, pannes aluse Tartu Kunstimaja 1990. aastate kriisist väljumisele; mullu valiti ta esimesena ka liidu auliikmeks. Lola Liivati loometööd tunnustati 1998. aastal Ado Vabbe preemia, 2008. aastal Konrad Mäe medali ja 2019. aastal Akzo Nobeli kunstipreemiaga, 2001. aastal pälvis ta ka Valgetähe teenete­märgi.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit

Tartu Kunstnike Liit

Tartu Kunstikool

Tartu Kunstimuuseum

Eesti Kunstimuuseum

Isamaa Erakond Tartu Ülikooli Muuseum

Tartu Richard Wagneri Selts

Kultuuriministeerium