Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi visuaalse osaluskommunikatsiooni dotsent Kerli Kirch Schneider ning BFMi osaluskultuuri professor ja juhendaja Katrin Tiidenberg viisid aastatel 2021–2023 läbi uurimuse, kuidas kujutatakse Eesti popmuusikas naiselikkust.

Kirch Schneider intervjueeris 13 pop­artisti, kolme produtsenti/mänedžeri ja kolme muusikaeksperti, kellest enamik olid naised. Hiljem uuris ta ka edetabelite mängitumaid muusika­videoid, laulusõnu ja muusikute sotsiaal­meediapostitusi.

Töö käigus selgus, et üks kolmest eesti popmuusikas domineerivast trendist on ökorahvuslik naiselikkus. Metsa­eestlase pärimuse kohaselt on naisel loodusega eriti lähedane suhe: ta on müstiline jumalanna, laste sünnitaja ja loodusega üks. „Eesti naine on looduse usku,“ ütles muusikaekspert, DJ ja praegune kultuuriminister Heidy Purga 2021. aastal läbi viidud intervjuus.

Projekti andmete põhjal valmis teadusartikkel „Looduse jõul või looduse sunnil? „Eestlased on metsarahvas“, popmuusika naiselikkuses“ Res Musica XVI aastaraamatus.¹

Naine = loomulik või ebamaine

Loodus ümberringi. Juuksed valla, paljajalu. Lihtsa lõikega kleit ja tagasihoidlik meik. Selline romantiseeritud naiselikkus ja „loomulik ilu“ kannab peaaegu poolt Kirch Schneideri analüüsitud muusikavideotest. Nii jooksevad indie-bändi Hunt mustvalges lauluvideos „Spring“ valgete kleitidega tüdrukud paljajalu kirsipuude vahel. Liis Lemsalu ratsutab hobusega põllul („Halb või hea“) ningAnna Kaneelina kõnnib kaasikus („What Have I Done for Love“).

Naisi kujutatakse ilusate, pehmete ja õrnadena. Naised on loodusega üks, see oleks justkui nende loomulik olek. „Loomulikult ilus“ naiselikkus ilmneb olenemata žanrist: olgu siis popp, hiphop, etno, soul või indie. Liis Lemsalu mänedžer Sandra Sersant tõdes inter­vjuus, et Eestis levib ettekujutus, et naine ei tohiks liiga palju arvamust avaldada, endale tähelepanu tõmmata või ülearu tark olla. Närvidele käia ka ei tohi. Mida vähem silma paistab, seda turvalisem.

Videotest kumab ka läbi metsaeestlase pärimus („eestlased on metsarahvas“) ja sugemed eesti folkloorist, kus naisi nähakse müstilistena, nii jumalannade, haldjate kui ka nõidadena. Näiteks Trad.Attack!-i laulus „Kuukene“ ilmub paksus metsas puu tagant välja punapäine valges kleidis naine, suu ja käed punaseks värvitud. Ta kohtab sinise suu ja kätega meest. Nad sirutavad käed üksteise poole. Kasutades üleloomulikke võimeid, tõusevad nad koos mustikate ja pohladega õhku, lõpuks kuuvalgel emmates. Vaatamata sellele, et naiselikkus on videos loodusest jõustatud ja rõhutab metsaeestlase arhetüüpi, on see tugevalt heteronormatiivne: maagia sütitab just mehe ja naise kohtumine.

Kui muusikavideotes on naisi kujutatud üleloomulike olenditena, siis intervjueeritavad ise ennast sellisena tegelikult ei näe. „Meist kirjutatakse, et oleme nii müstilised ja kosmilised ja ulmelised. Minu arust me oleme suht jalad-maas-mutid,“ rääkis ansambli Hunt liige Brigitta Davidjants.

Naine = ema

Teine vaatenurk naiselikkusele seob naise kui bioloogilise taastootja ja kõikvõimsa emakese Maa. Seegi loob kuvandi loomulikust, sedapuhku aga lapseootel naisest, kelle tähtsaim ülesanne on olla ema ja hoolitseja, kaudsemalt ka rahvuse elushoidja. Teiste huvid tulevad enne tema omi.

Naiselikkuse võrdumist emadusega juurutab ka peavoolumeedia, kus naisartistidelt küsitakse pidevalt töö- ja pereelu tasakaalu, raseduse ja laste kasvatamise, suhete ja välimuse kohta. Naisi seostatakse tihti just kodu ja perega. Ka siin erinevad naisartistide seisukohad sellest, kuidas neid kujutatakse. „Ma ei arva, et naised, kes on emad, on kuidagi rohkem naised,“ nentis Anna Kaneelina Kirch Schneideri küsimusele vastates.

Kui mitmed artistid emadust meedias puudutada ei soovi, siis muusikavideote režissöör ja kunstnik Marta Vaarik seob just loovate võimaluste abil (üksik)ema raskused tugeva naise kuvandiga. Näiteks Wateva ft. Manna muusikavideos „Disposable Society“, kus Mannat on kujutatud emakese Maa sarnase jumalannana, kes meid kõiki päästab. Vaarik väljendab seal ka hinda, mida naistel tuleb maksta n-ö loodusjõuks olemise eest: Manna muutub süütust värvilisest ja lilledega kaetud tüdrukust armidega ja veritsevaks sünnitanud Veenuseks.

„Meid kasvatatakse printsessideks või mingiteks väikesteks pehmeteks ilusateks armsateks asjadeks, kelle juurde kappab prints ja ta siis päästab. Aga lõppkokkuvõttes saame aru, et mitte keegi ei tule ega päästa. Sa pead olema tuhat korda tugevam, sest kõik on sinu õlul. Ja f**k – sa saad aru, et … ma pean sünnitama ka veel!“ tõdes Vaarik intervjuus.

Ökorahvuslikkus + naiselikkus

Kirch Schneider ja Tiidenberg nendivad, et ökorahvusliku naiselikkuse arhetüübi kohaselt vastutavad naised nii inimkonna jätkamise kui ka meie rahvuse taassünni eest.

Ökorahvuslikkuse kontseptsioon muutus relevantseks just Eesti iseseisvuse taastamise ajal. See kujunes konservatiivseks ja maskuliinseks, taastootes ideed naturaalsest naisest, kes on ema, hoolitseja ja armastab koidulalikult oma isamaad. Nii andis naine vaikiva nõusoleku meeste domineerimisele ühiskonnas². Eesti muinasjutupärimuses on aga ka levinud süžee, kus imetav ema muutub metsas elavaks libahundiks.

Lisaks ökorahvuslikele elementidele mängivad Eestis naiselikkuse kujunemisel rolli nõukogude naisele seatud mõõdupuud, mille kohaselt pidi naine olema üheaegselt hoolitsev ema ja pühendunud abikaasa, hoolas tööline ning aktiivne ühiskonna liige. Kuigi traditsioonilised soopõhised ootused muutuvad ajas kiiresti, näitavad hiljutised uuringud, et postsovetlikus Eestis eeldatakse endiselt, et naised peavad suutma kõike justkui korraga teha: hoolitsema laste ja abikaasa eest, hea välja nägema, olema karjääris ja hobides edukad.

Ka Eesti popmuusikas valitseb siiani n-ö tubli tüdruku kuvand: ta on heteronormatiivselt ilus, viisakas ja naiselik, selline, kellega n-ö hea mees tahaks vähemalt pere luua. Sellegipoolest eksperimenteeritakse Eestis alternatiivsete naiselikkustega, kaldudes traditsioonilistest tõekspidamistest kõrvale.

Kokkuvõttes leiavad teadlased artiklis, et ühest küljest võimestab loodus Eesti popmuusika naiselikkust, kujutades naisi müstiliste, tugevate ja loodus­lähedaste jumalannadena. Teisest küljest näib aga naiselikkus looduse poolt peale sunnitud olevat, sest ökorahvuslikult naiselikena ülistatakse just „loomupäraselt“ sünnitama programmeeritud naisi, kes vastutavad inimkonna järje­pidevuse eest. Naisartistid taastoodavad, ent ka kummutavad traditsioonilist naiselikkust. Ja mis lõppude lõpuks on üldse naiselikkus?