Järgnev lugu on kirjutatud ühe väljapaistva moslemi mälestuseks. Selle aasta veebruaris lahkus siit maailmast imaam Aga Khan IV (1936–2025). Nii „imaam“ kui ka „Aga Khan“ olid tema tiitlid. Tiitleid oli tal teisigi, üks neist näiteks prints. Kodanikunimeks oli lahkunul Karim al-Hussaini. Eestis oli ta peaaegu tundmatu, maailmas mitte. Väidetavalt oli ta üks maailma rikkamaid kuninglikust soost isikuid. Ent ta polnud selline, kes oleks oma varadest kümne küünega kinni hoidnud. Aga Khan IV oli üks väljapaistvamaid, kui mitte kõige väljapaistvam filantroop ja inimõiguste eest seisja islami maailmas.

Elu jooksul oli ta üles ehitanud ja finantseerinud pidevalt ja rikkalikult institutsiooni, mille nimi on „Aga Khani arenguagentuuride võrgustik“, hiiglaslik heategevusorganisatsioon, millel on palju eri suundades ja valdkondades tegutsevaid allagentuure. Osa neist on rajanud juba tema vanaisa Aga Khan III enam kui sada aastat tagasi. See institutsioon ei piirdu tegevusega pelgalt ismailiitide seas, vaid eesmärk on parandada Aasia ja Aafrika erinevate piirkondade kõigi elanike elukvaliteeti. Suur rõhk on tervishoiu, hariduse, kultuuri ja majanduse edendamisel. Peetakse üleval enam kui kahtsada kooli. Rajatud on kaks ülikooli kampustega mitmetes riikides ning toetatakse ka teisi kõrgkoole.

On asutatud suur hulk haiglaid, meditsiiniõppeasutusi ja teisi tervishoiu ning sotsiaalhoolekande institutsioone Aasia ja Aafrika piirkodades, kus nende järele on suurim vajadus. Eraldi tuleks nimetada imaami rajatud Ismaili Uuringute Instituuti Londonis, mis on kasvanud üleilmselt tuntud teaduskeskuseks. Mitmed Aga Khan IV otse või võrgustiku kaudu rajatud institutsioonid keskenduvad tolerantsuse ja oikumeenilise meele­laadi, usulise humanismi ja rahu eest seismisele. Seejuures oskas Aga Khan IV tõsiselt võtta ja õigesti rakendada ismailiitlikku teoloogiat, mis oli tema elutegevuse alus.

Islam on paljunäoline, vähemalt sama paljunäoline kui kristlus. Küllap lugeja teab, et on olemas sunniitlus ja šiiitlus, mis on ajaloo käigus omakorda jagunenud mitmesse harru. Kui räägitakse šiiitlusest, siis peetakse enamasti silmas 12. imaami ehk imamiitide šiiitlust, mis on domineerivaks usundiks Iraanis ja enamuse usundiks Iraagis. Aga šiiitluses on teisi harusid, millest üks ongi ismailiitlus. Seegi on pika ajaloo jooksul hargnenud ning ta suurima kogukonna moodustavad Nizari ismailiidid. Kellel uudishimu suurem, sellel soovitan lugeda Kalle Kasemaa eesti keelde tõlgitud tuntud XI sajandi ismailiidist reisimehe, luuletaja, misjonäri ja filosoofi Nasir-e Khusravi teost „Kahe tarkuse ühtsus“. Põhjaliku ülevaate ismailiitidest, aga ka šiiitidest üldse annab tõlkija järelsõna.

Imaamegi on mitmesuguseid. Nii on näiteks sunniitide maailmas igal suuremal kohalikul mošeel oma imaam, kes juhatab palvusi. Šiiitidel on siin maailmas nähtaval või kusagil varjatult üks imaam, kelle usuline roll on võrratult tähtsam sunniitide imaami omast. Just imaamide osas on šiiitlus jagunenud harudesse. Nizari ismailiitide maa­ilmas on alati üks imaam, kes on prohvet Muhammadi järeltulija tema tütre Fatima kaudu. Imaami amet kandub isalt pojale, äärmisel juhul pojapojale, nagu juhtus Aga Khan IV puhul. Imaam ei ole pelgalt administraator ega kogukonna vaimne juht. Ta on omal moel jumalik või metafüüsiline isik, ilma kelleta ei saaks maailm eksisteerida. Nii arvavad ismailiidid.

Miks on šiiitluses imaam eriti tähtis? Sellel on muidugi mitmeid põhjusi. Šiiitluses oli oluline, et pärast Muhammadi surma oleks pidanud islami maailma juhtimine jääma prohveti perekonda. Kõige sobilikumaks juhiks peeti ta väimeest, tütre Fatima abikaasat Alid. Neid moslemeid, kes pidasid Alid ja tema järglasi imaamideks, tõeliste moslemite juhtideks, nimetataksegi šiiitideks. 12. imaami šiiidid usuvad, et alates Alist on üldse kokku 12 imaami. Viimane neist on varjunud ning eksisteerib tänapäevani varjatult. Aegade lõpus tuleb ta maailma ja hakkab siin valitsema.

Ismailiitide arvates on see imaamide liin läinud teisiti ning polegi lõppenud. See rida kulgeb tänapäevani ning Aga Khan oli selle rea 49. liige. Ka ismailiitidele on koraan pühakiri, Jumala kõne inimestele. Aga see kiri on allegooriline või sümboolne, tema lihtsa teksti taga on paljud varjatud teadmised. Koraani teksti tuleb tõlgendada ja see pole lihtne. Imaami üheks oluliseks ülesandeks ongi Jumala poolt läkitatuna selle Jumala kõne ainuõige tõlgendamine ja seletamine. Ilma imaamita ei saa inimesel olla õiget teadmist. Imaam on see, kes teab tõde ja annab selle tõe edasi kogudusele. Loomulikult toimub see ajaloolist olukorda arvestades. Nii arvavad ismailiidid.

Ismailiidid eraldusid suuremast osast šiiitidest VIII sajandi teisel poolel. Esilagu kulges ismailiitide liikumine sügaval põranda all ning meie teadmised sellest ajast on üsna lünklikud. Usund puhkes õitsele X sajandil, kui ismailiidid vallutasid suure osa Põhja-Aafrikast ning rajasid kuningriigi, õigemini kaliifiriigi pealinnaga Kairo. Tollast ismailiitide dünastiat tuntakse fatimiitide nime all. Egiptuses ei võtnud kohaliku rahva enamus ismailiitlust omaks, see jäi eliidi usundiks. Aga ismailiitide misjonärid-õpetlased tegutsesid üsna edukalt mujal, eriti Süüria ja Iraani aladel. Kuigi fatimiidid arendasid jõudsalt haridust ja teoloogiat Egiptuses, siis olulisemad vaimsed keskused tekkisid just kaugetel misjonialadel, eriti Pärsias ja Kesk-Aasias, ning vaimseteks juhtideks kujunesid misjonärid.

Fatimiitide dünastia languse järel suutsid ismailiidid veel kord üles näidata poliitilist aktiivsust. See oli nn assasiinide ajastu. Assasiinide nime all tuntakse rühma Nizari ismailiite, kes rajasid XI kuni XIII sajandini Põhja-Iraanis ja Süürias mägikindluste võrgustiku, kust korraldati atentaate igasuguste vaenlaste, nii moslemite kui ka kristlaste juhtkonnale. Mongoli vallutajad aga hävitasid nad koos nende suure­päraste raamatukogudega. Seejärel elasid ismailiidid tagakiusatu ja põlatuna, tihti põrandaalustena mitmete moslemi valitsuste all. Nende elu läks vabamaks alles Briti impeeriumi tingimustes. Seetõttu koondusid nad XIX sajandil suures osas India aladele ning laienesid sealt edasi mujale Briti kolooniatesse, eriti Ida-Aafrikasse. Hiljem on ismailiite asunud ka Euroopasse, Ameerikasse ja mujalegi. Nende vanematest, ajaloolistest asualadest on olulisemad tänapäeval India, Afganistan, Pakistan, Süüria, Tadžikistan ja Jeemen. Hinnanguliselt on tänapäeval maailmas kõiki ismailiite kokku veidi üle kahekümne miljoni ning enamik neist on Nizari ismailiidid.

Milline oli ja on ismailiitide maailmavaade? Religiooniloos räägitakse islami tsivilisatsiooni kuldajastust, mis kestis VIII sajandi keskpaigast kuni XIII sajandi keskpaigani. Eriti selle esimest poolt iseloomustab hiiglaslik tõlke­saavutus: suur osa kreeka kultuuri tekstidest tõlgiti araabia keelde nii, et märkimisväärne osa kreeka pärandist hakkas kujundama islami mõttemaailma. Islami teoloogias on seniajani märgata kreeka filosoofia, eriti neoplatonismi jälgi. Eriliselt sobis aga neoplatonistlik filosoofia ja religioonimõistmine ismailiitlusele. Misjonärid-õpetlased kasutasid seda filosoofiat edukalt oma usuliste arusaamade sõnastamiseks ja neoplatonism andis nende teoloogiale erilise intellektuaalse lihvi. Võiks öelda, et ismailiidid on tänapäeval tähelepanuväärsed selle kreeka filosoofilise ja teoloogilise pärandi kandjad.

Nagu nende äsja lahkunud imaam, nii on ismailiidid üldiselt sallivad ja avatud teiste usundite suhtes. Millest selline tolerantsus? Tihti peetakse ju igat masti usklikke teiste suhtes üsna sallimatuteks. Sellel ismailiitide oikumeenilisel hoiakul on mitmeid põhjusi. Kõigepealt tuleb meelde nende enda ajalugu, mille jooksul on nad olnud usulise vähemusrühmana tihti ja üsna kaua ise põlguse ja tagakiusu ohvrid. Võimalik, et see on hoidnud nad eemale teiste põlastamisest. Ismailiitide avatusele on kaasa aidanud küllap ka nende pikaajaline hariduslembus. Pühakirja, s.t koraani õige mõistmise vältimatuks eelduseks on hea ja põhjalik haridus. Seda printsiipi pole ismailiitide seas kunagi unustatud. Siinkohal tuleb ka meenutada, et islamimaailma kõige prestiižikama ülikooli, Al-Azhari ülikooli Kairos, avasid just ismailiidid aastal 972. Viimastel sajanditel on ismailiitide eliit saatnud võimaluse korral oma lapsed õppima parimatesse õhtumaistesse koolidesse – ka äsja lahkunud Aga Khan IV oli Harvardi vilistlane.

Arvatavasti peitub ismailiitide oikumeenilise avatuse üks põhjusi ka nende teoloogias. Neil on olemas oma ajalookontseptsioon, mille kohaselt Jumal on ajaloo kestel saatnud oma sõnumitoojad korduvalt inimkonna sekka. Nendeks olid Mooses, Jeesus, Muhammad ja paljud teised. Seega on kõik usundid kandnud endas jumaliku tõe momente. Ajaloos on olnud nõnda, et iga uus prohvet on midagi juurde toonud. Nii on nende kuulutuse ja tegevuse tagajärjel sündinud rida usundeid, millest igaüks on eelmisest sammukese edasi läinud lõpliku tõe poole. Võime öelda, et usundite ajaloos toimub evolutsioon üha kõrgema usundi poole.

See areng pole aga lõpmatu. Aegade lõpus tühistatakse kõik usundid ja valitsema hakkab puhas jumalik tõde, mis ei vaja mingeid inimlikke ajaloolisi religioone. Ennast peavad ismailiidid selle arengu kõrgtasandil olijateks ja seega on nende usund kõige tõelähedasem. See aga ei tähenda, et teistes usundites tõde ei oleks. Nende pooldajad teavad tõde, aga mitte veel täielikult. Seetõttu pole nad kurjad vaenlased ega vale kuulutajad, vaid tõeteel olijad, kes pole veel lõplikult kohale jõudnud. Seega, miks ei peaks siis nende targemad vennad ismailiidid neid vajaduse ja võimaluse korral abistama ja toetama. Selline arusaam teistest usunditest ei ole võõras ka mõnele teisele šiiitlusest välja kasvanud usundile.