Igal õhtul pärast väsitavat tööpäeva diivanile teleka ette vajudes on meie ees sundvalikud. Enamasti on teleprogrammides õhtufilmid, mis tõstavad adrenaliinihulga hetkega lakke. Maffiafilmide toored vägivallateod, sõjafilmide kangelaslikud maailmapäästmised, krimi­filmide võikad tapmised. Neid puistatakse pähe igal kanalil ja palju. Ka uudiste­saated ei jää ses osas palju maha, sest taskutelefonide kaamerad on nii heaks läinud, et võimaldavad vägivallategusid otse elust edasi anda. Ja ükskõik kui aatelised me ka olla ei taha, kipume aeg-ajalt südamevärinal seda kõike vaatama. Tõsi, mu mitmed sõbrad on öelnud, et nad on kodunt televiisori välja visanud. Uudiseid ei kuula, kui, siis loevad mitu aastat vanu ajalehti.

Aga see ei peata hirmu. Hirm on ju tegelikult see, mis on inimesi sajandite jooksul elus hoidnud. Hulljulged saavad otsa. Millegi hirmus ei tee me asju, mis meie elu ohustaks. Kuid kogu aeg ei saa karta ja pideva hirmuga elada.

Ometi koos televisiooniga me sedasi elame. Tõsi, enamik meist eelistab mõnd mahedamat hirmu. Näiteks Agatha Christie „armsaid“ krimilugusid – meile meeldib miss Marple’iga kaasa mõelda, kuidas see või teine isik mürgiste taimedega tapeti. Mõelda koos välja, kes puistas seriaalis „Südameasi“ võidu­sõiduhobuse toidu sekka jugapuuoksi, või nuputada, kes nendesamade okstega üritas ühes teises seriaalis jätta muljet, et lambaid on tabanud katk. Või otsida koos von Fockiga mõisaaiast mürgiseid taimi, millega kuritöö on korda saadetud.

Nii on põlised hirmud taandunud tele- või virtuaalhirmudeks. Tegelikkuses ei ole meil enam jaksu karta, õigemini, ega me sellest huvitugi. Kuid ega hirmsad asjad ole meie ümbert kusagile kadunud. Näiteks mürgised taimed. Neid on raske märgata, sest isegi kui meile koolis tutvustatakse mürgiseid taimi, ei suuda me neid ära tunda, sest ei tunne ka teisi „mõttetuid“ või kasulikke taimi. Me ei suuda looduse virvarrist üles leida neid, mis meile tõeliselt ohtlikud on. Teha vahet, millised taimed on mürgised, millised mürgisemad ja millised mürgiseimad.

Tundmine algab õigest taustsüsteemist

Praegusel ajal algab taimeõpe karmide hoiatustega. Kooliõpikutes on tähtsal kohal punaste hüüumärkidega viited ohtlikele taimedele, keelulaused mürgiseid taimi mitte puutuda. Vahel jääbki mulje, et kui metsa lähed, kargavad taimed sulle kallale, pritsivad mürki suhu ja silma. Siiski on meie Eestimaa üks äraütlemata mõnus paik ja enamik taimi on meie aitajad, tuleb vaid olla valmis neid asjatundja abiga ära tundma.

Kõige tapvamate taimede tundmiseks on nüüd abiks meie uus eestikeelne 1. aprillil ilmunud raamat,¹ aga ma võin käe südamele panna ja kinnitada, me ei alustanud hirmutavate taimedega, enne seda oleme Ain Raaliga tutvustanud mitmel tuhandel raamatuleheküljel rahvast aitavaid ja rõõmustavaid taimi ja loodame, et need kõik on ka head tuttavad.

Mürgistel taimedel on kõigil oma tegu ja nägu. Kindlasti ei ründa mürgised taimed inimesi, nii nagu ehk mäletate eelmise sajandi „Mirabilia“ sarjas ilmunud John Wyndhami menukist „Trifiidide päev“. Mürgised taimed ei karga meile kallale, ainult meie enda tegevus, enamasti sissesöömine või sissehingamine teeb need inimesele ohtlikuks. Eestis ei ole ka taimi, mille puudutus suudaks meid mürgitada, oleme oma loodusesse küll valla lasknud mõned sarikõielised, mille mahl võib päikese käes suure põletuse tekitada.

Kasu või kahju

‘Kombeks on liigitada taimed kasulikeks ja kahjulikeks ning millegipärast liigitame suurest hirmust mürgised taimed just kahjulikeks. Kindlasti on nad ka kahjulikud, seda siis eelkõige allaneelamisel, sissehingamisel või nahaga kokkupuutel võivad nad põhjustada suurt tervisekahju meie organitele või isegi surma. Kuid paljusid mürgiseid taimi on kasutatud elupäästvate ravimite väljatöötamiseks. Nii näiteks on avastatud, et jugapuus sisalduv taksool pärsib kasvajarakkude pooldumist ja samamoodi toimiv poolsünteetiline ühend Doxetaxel on kasutusel eesnäärmevähi keemiaravis. Kindlasti ei maksa aga jugapuuga ise katsetama hakata, sest see on üleannustamise korral surmavalt mürgine. Ja õiget annust ei saa me katse-eksituse meetodil välja selgitada, sest meil on üks elu.

Inimkeskne mürgiste taimede üle otsustamine kasulikkuse ja kahjulikkuse mõõdupuu järgi ei saagi olla oluline. Taimi ennast huvitab pigem muu. Mürgised taimed on välja arendanud keerulised keemilised kaitsemehhanismid, et peletada eemale taimtoidulisi ja konkureerivaid organisme. Kaitset inimese eest pole taimed evolutsioonis pidanud oluliseks, sest nende arv on varem olnud marginaalne. Pigem on need kaitsemehhanismid putukate ja suuremate karjas elavate taimtoiduliste vastu. Loodust ei saa mõista puhtalt heatahtliku või pahatahtlikuna, sest loodusmaailmas on nüansse palju rohkem. Omamoodi põnev on ka mõtiskleda, et mitte kunagi ei saavuta me looduse üle kontrolli. Hoolimata meie suurtest pingutustest taimede liigitamisel, nende kasvatamisel ja ohjeldamisel jäävad mõned taimed alati väljapoole meie täielikku arusaamist või kontrolli, pannes kaalule inimelu ja esitades väljakutseid inimese täielikule ülemvõimule. Kuningas võib mõnikord väga alasti olla. Hirm mürgitaimede ees jääb, kuid just see seni maagiliselt hämar ala on pakkunud inimkonnale võimaluse ümber mõtestada meie suhte taimedega. Andnud kutse tunnistada taimede sisemist väärtust, mis ulatub tunduvalt kaugemale nende kasulikkusest või toksilisusest. Võib-olla jõuame meiegi kunagi oma mõistmises selleni, milleni on jõudnud loodusega tihedamas seoses elavad põlisrahvad, kes suhtlevad üle inimmõistuse piiride viivate spirituaalsete taimede abil taimevaimudega. Esialgu peame aga neid taimi veel eemalt tundma õppima.

Tapvad taimed

See on tõeliselt üllatav, kui palju on meie ümber mürgiseid taimi. Aga et enamik neist pole tapvad, näitab, et taimed pole meie vastu häälestatud. Tuleb nentida, et aiailu taga ajades oleme ilmatu hulga mürgitaimi ka oma aedadesse tassinud.

Oleme raamatusse „Meie mürgiseimad taimed“ valinud kõige mürgisemad taimed, millega inimestel suure tõenäosusega on võimalik kokku puutuda. Seitse neist on sellised, mis võivad ette tulla matkaradadel kõndides või niidult ravim- ja ka söödavaid taimi otsides. Need on meie omamaised mürgitajad. Ülejäänute kohtamiseks on kaasa aidanud inimkäsi.

Mitmed sellised taimed jättis meile maha sakslastest mõisarahvas, sageli olid aednikud eesti soost ja nii jõudsid põnevamad liigid ka talurahva aedadesse. Sada aastat tagasi said paljudest mõisaaedadest kooliaiad: pärast Vabadussõda kolisid koolid mõisahäärberitesse ja nii on meie vanemad põlvkonnad saanud põnevaid taimi ka kooli ajal tundma õppida. Ka ärksam linnarahvas ja apteekrid hakkasid sakslaste taimi peenardel kasvatama. Vahel ravi otstarbel, vahel lihtsalt ilu pärast. Tubakast sai igatahes sada aastat tagasi iga talu pinutagune.

Võib-olla oli Nõukogude aja lõpus huvi aianduse vastu leigem, tollal ei olnud ka paljusid seemneid saada. See-eest praegune aiandusbuum on toonud aedadesse palju sellist, millest võiks kirjutada nii mõnegi uue mürgiste taimede raamatu. Kuid esialgu piirdusime kõige tapvamatega ja nendega, mis suudavad peenralt ka mujale aeda ja aia taha kolida. Neli väljavalitut on põõsad, mõned neist on võimelised soojematel aladel ka puuks sirguma, üht tegelast näeme vaid talveaedades ja rõdude lillepottides, kus ta lummab meid oma pideva õitsemisega.²

Mürgil on vanarahva arvates värv

Meie rahvale ei olnud mürk ja surm tühi-tähi. Kindlasti olid matuserituaalid selleks, et endast välja lasta kurbus ja mure, aga ilmselt ka hirm oma elupäevade üürikese vältuse pärast. Vanarahvas kahvatuks meie tänapäeva matusekombeid nähes: külmikus hoitud lahkunuga pooletunnine jumalagajätt krematooriumis. Vanemad ülestähendused näitavad, et lahkunu jaoks mindi otsima mürgiseid taimi, neid, mis olid otsekui väravavalvuriteks teispoolsuse vahel. Väga huvitav komme on olnud surmaputkega surnu riiete värvimine – selleks et surnu kodus ei hakkaks käima. Nii nagu surmaputkega sarnase mets-harakputke ehk koeraputkega, värviti ka surmaputkega rohelist tooni riiet. Seega võisid omaaegsed surnu riided olla mürkrohelised, mis võib olla selle värvinimetuse seletuseks. Näide Tartumaalt Võnnust eelmise sajandi algusest: „Temaga värvitud ka lõngasi roheliseks. Kui nüüd nendest lõngadest riie tehtud, siis kooljale selga pandud, pole sel mitte võimalik kodu käima hakata.“ Levinud on olnud ka surmaputkega värvimise retsept: „Põlletäie taimede peale 13 g sinist silmakivi, millise hulgaga saab värvida 400 g villu.”

Mürgil on heli

Võtame või sellesama surmaputke. Kui riiete värvimisel võidi ehk ’koolnuputkena’ kasutada ka teist meie mürgiseimat putke – mürkputke, siis vägevama putketoruga täpiline surmaputk oli ohuks pillimeestele. Tavaliselt võeti pilliks tavaline ja ohutu putk – heinputk. Paaniflöödi sarnase vilepilli tegemiseks lõigati heinputkest kolm kuni seitse eri pikkusega putketoru ja seati need sõrmede vahele ritta. Neisse nagu pudelisse puhudes saadi põnevaid heliridu. Pillitegemist õpetades tuleb lastele alati öelda, et peab vaatama, kas putke varrel on punakad laigud või mitte. Arvatakse, et huultega surmaputke pilli puudutades ei saanud lapsed surmavat mürgiannust, vaid halvati mõneks ajaks. Sellest võib olla ka tulnud pilli nimi, paaniflööt. Küllap võis liikumatu ja abitu surmaputkega mänginu kusagil kõrvalises metsas või mägises kohas tunda Paani puudutust, paanikat, mis teda haaras.

Mürgil on maitse

Vastupidiselt levinud arvamusele, et mürgised taimed on kibedad, nii see siiski ei ole. Loodan, et kunagi tehakse uuring, kus see kinnitus ilma maitsmata paika saab. Aga teadjamad proovijad seletavad, et just oranžikatel marjadel, näiteks maikellukesel, on kergelt magus maitse. Kindlasti on ka teie seas lapsepõlves mürgimarjade proovijaid olnud. Rahvasuu pajatab, et vanasti andsid lapsed tundmatut marja maitsta kõige väiksemale, siis sai kõige kiiremini selgeks, millega tegu. Enamasti olevat selline katse lõppenud oksendamisega. Ma väga loodan, et lastel ei tule enam pähe selliseid katseid korraldada. Mürgimaitsjate elu kuningate juures enamasti väga pikk ei olnud.

Üks vanem lugu pajatab ka sellest, et kui inimene oli suurtes valudes või ka elamisest väsinud, siis tehti sinise käokinga taimest talle „magusat suppi“. Nõnda oli see omamoodi iidne eutanaasia vorm – vanem taluelu oli pragmaatilisem. Iseasi, kas taim ise magus oli, pigem siiski ülekantud tähenduses.

* * *

Kui nüüd tulla tagasi algse teema juurde, kas mürgised taimed on kasulikud või kahjulikud, siis kindlasti teeb mürgiste taimedega hirmutamine kahju, külvates tarbetut ärevust kuni paranoiani välja. Säärast üle reageerimist näeme juba pedagoogikas määrustena, millised taimed tohivad lasteaia alal kasvada. Samal ajal puutub laps mitmesuguste taimedega kokku ju ka koduaias, linnahaljastuses. Siiski pole mõtet tarbetult riskida ja laste mänguväljakute rajajad peavad endale hästi selgeks tegema, milliseid ohte taimed kujutavad. Odavus ja tüüpilisemate taimede lihtne kättesaadavus aiandist ei tohiks olla eesmärgiks.

Mürgised taimed jäävad tahes-tahtmata ka matkaradade äärde. Loodusharidus, mida praegu tugevasti kärbitakse, teeks meid, eriti lapsi, ettevaatlikumaks.

Loodusharidus ja armastus taimede vastu kasvatab lugupidamist ilma liigsete hirmudeta. Tasakaalustatud lähenemisviis on sageli tõhusam, keskenduda tuleks haridusele ja teadmisetele, mitte hirmule.