Surnud interneti teooria on küll veel vandenõuteooriate sekka liigitatud, aga ilmselt mitte enam kauaks, sest gangreen on juba väga selgelt paista. Teooria kohaselt domineerib internetis masinmõistus, sisu toodavad robotid, seda organiseerivad algoritmid ja inimsuhtlus marginaliseeritakse teadlikult kui kontrollimatu nähtus. Meie oleme inimestena seal juba külalised. Juhul kui meil õnnestub edukalt CAPTCHA-le tõestada, et me pole robotid. Äkki ongi CAPTCHA funktsioon hoopis vastupidine sellele, mis meie arvame? Turva­mehhanism küll, aga kas selleks, et kohe alguses välja selgitada ja eraldi sorteerida „võõrad organismid“, kes internetti ei kuulu? Tõestad, et oled inimene ja saad märgi külge: edaspidi on su tegevus masinate vaatluse all. Inimtegevuse jälgi internetis veel on, aga jõuvahekord on järsult muutumas.

Interneti surma oli dateeritud umbes aastatesse 2016-2017, enne blogosfääris mullitanud mõte murdis peavoolu Atlanticu 2021. aasta artikliga „Te ei pannud võib-olla tähele, aga internet „suri“ viis aastat tagasi“^*. Nüüd on artiklist mööda läinud veel umbes viis aastat ja surnud internetile tuleb viimasel ajal kaalukaid argumente järjest juurde – jutumootoritel on võime toota tohutult igasugust teksti, AI-kunst levib plahvatuslikult, veebirobotite kõikvõimalikud petuskeemid, mistõttu on internetis ringi kolamine hakanud sarnanema basaariga mõnes nõudlikuma suhtlusstiiliga banaanivabariigis. Võib jääda illusioon, et kuna liigutakse virtuaalmaailmas, siis ei ole see kõik päris, aga sellele võivad vastu vaielda need lugematud õnnetud hinged, kes on astunud sõnumivestlusse, mis algab sõnadega: „Tere, kas saaksid jagada oma telefoninumbrit? “ ja kiire lõppmäng sisaldab kombinatsiooni PIN2. Praegu on seesuguse tegevuse taga veel inimesed, kes teesklevad, et nad on teised inimesed. Hetkest, kui on selgeks saadud, kuidas neid teisi inimesi võiksid mängida ka masinad, võtab võrgu kaudu võrgutamine sisse täiesti uue käigu.

Aga ka IT-vaatlikuma kodaniku ellu imbub digikaos ühel või teisel moel, eriti kõnekalt viimasel ajal ühismeedia kaudu. Kui juhtpositsioonil olevate tech-reptiilide eesmärk on saavutada maailma üle täielik kontroll, on segaduse külvamine sellele vajalike eelduste loomisel loogiline ja vajalik samm. Mu lõimedes on tuttavad inimesed asendunud peaaegu täielikult võõrastega ja inimkeelsete tekstidega võistlevad arvukuselt edukalt robot­üllitised. Filmivaldkonnas on osutunud peaaegu võimatuks otsida infot tulevate suur­filmide kohta, sest peaaegu kõik on võltsing – filmikaadritest treileriteni, rääkimata uudistest või plakatitest.

Lähitulevikus jätab inimkond interneti maha. Sellest saab masinate võltsitud digitaalprügi tühermaa, post­apokalüptiline küberkõrb, kus robotid üritavad üksteisele eelprogrammeeritud käskudega Facebooki marketplace’il nahka üle kõrvade tõmmata ja otsivad väsimatult 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas portaalides armastust, õhates öhe: „Kas sulle meeldib mu keha?“

Entroopia laieneb, meie vajutame laiki.