Viimasel poolaastal on avaliku arutelu keskmesse tõusnud kõrghariduse rahastamine. Üldise kärpepoliitikaga plaanitakse riigi tegevustoetus kõrgkoolidele aastateks 2027–2030 külmutada ja nii püüavad haridus- ja teadusministeerium, kõrgkoolid ja üliõpilased otsida lahendusi kõrghariduse vajalikul määral rahastamiseks. Üha tõenäolisem on (osaliselt) tasuline kõrgharidus.

Kuigi palju juttu tehakse tasulisest kõrgharidusest, on EUROSTUDENTi uuringust teada, et Eesti üliõpilastel on majanduslikult keeruline toime tulla juba praegu. Õpingute kõrvalt töötab enamik üliõpilasi. Kõrghariduse rahastamise arutelud tuginevad liiga optimistlikele eeldustele. Suurem osa praegustest üliõpilastest märgib, et nad ei oleks Eesti kõrgkoolis õpinguid alustanud, kui nende sisseastumise ajal oleks kehtinud vähemalt 1000 euro suurune õppemaks.

Töötavate üliõpilaste koormus ületab täistööaja 1,5kordselt

On ainutähtis, et kõrghariduse rahastamise ja praeguse korralduse reformimise arutelud juhinduksid üliõpilaste seisukohtadest, mida parimal moel peegeldavad laiaulatuslikud üliõpilaste küsitlusuuringud. Tänu sellistele uuringutele, millest üks informatiivsemaid on EUROSTUDENT, teame, milliste sotsiaal-majanduslike raskustega üliõpilased silmitsi seisavad. Iga kolme aasta tagant toimuvad EUROSTUDENTi uuringud on lainest lainesse andnud kinnitust Eesti üliõpilaste õpinguvälisest suurest töökoormusest. EUROSTUDENTi 8. laine uuringu järgi, mille andmed on kogutud 2022. aastal, töötas õpingute kõrvalt koguni 70% Eesti üliõpilastest, kusjuures suurem osa (78%) töötas tungiva vajaduse tõttu, selleks et katta oma elamiskulusid.¹

Sealjuures teeb murelikuks töötavate üliõpilaste väga suur nädalakoormus: neil läheb nädalas õppetööle ja tasustatud tööle kokku keskmiselt 59 tundi.² 2019. aastal kogutud andmetele tugineva 7. laine EUROSTUDENTi uuringu järgi kogeb kolmandik õpingute kõrvalt töötavatest üliõpilastest, et töötamine põhjustab neil õpiraskusi, kusjuures selle näitajaga oli Eesti EUROSTUDENTi uuringuriikide seas esikohal.³

Lisaks on hiljutisest EUROSTUDENTi rahvusvahelisest analüüsist teada, et üliõpilaste vaimse heaolu probleemid on suuresti seletatavad nende kogetava finantsstressiga, ning seda ka siis, kui arvesse on võetud kõik muud vaimset tervist mõjutavad tegurid.⁴ Nii võib järeldada, et praegu Eestis kehtiva kõrghariduse rahastamise toel on õppimine eestikeelsetel õppekavadel küll tasuta, kuid õppetoetused kasinad – need üliõpilaste vajadusi ei rahulda ning õpingutele pühendumist ei toeta.

Kõrvuti probleemi kirjeldamisega aitavad laiaulatuslikud küsitlusuuringud ka poliitikaid läbimõeldult kujundada, sh ette näha muudatuste võimalikku mõju. Tasulise kõrghariduse kehtes­tamise aruteludes on esile tõstetud riske, mis selle sammuga kaasneksid, näiteks kõrgharidusele ligipääsu halvenemine sotsiaal-majanduslikult haavatavate inimeste seas või edasi õppida soovijate vähenev valmisolek omandada kõrgharidus Eestis. EURO­STUDENTi uuringu põhjal võib järeldada, et mõlemad riskid on realistlikud, kuid alahinnatud.

EUROSTUDENTi 2019. aasta andmetele tuginev uuring näitas, et esimese põlvkonna üliõpilased – need, kelle vanematel ei ole kõrgharidust –, on Eesti üliõpilaskonnas alaesindatud, kusjuures alaesindatus on teiste Euroopa riikidega võrreldes üks märkimisväärsemaid.⁵ Kahtlemata saab tasuliste õpingute puhul ebavõrdsuse süvenemist leevendada hästi läbi mõeldud õppetoetuste ja -laenude süsteemiga, kuid arvestades Eesti kõrghariduse laiaulatuslikku ebavõrdsust, tuleb tunnistada, et probleemi juured on sügavamal.

Ebavõrdsus kõrghariduses saab alguse maast madalast

Nagu on tõdenud ka Aune Valk oma arvamusartiklis⁶, saab kõrghariduse ebavõrdsus alguse algharidusest, kus osa koole juba esimesse klassi astuvaid lapsi katsete alusel selekteerib. Kaire Põder, Triin Lauri ja Andre Veski on oma raamatus „Kas Eesti PISA on viltu?“⁷ nimetanud sellist olukorda reputatsiooni­rööpmete loomiseks. See tähendab, et juba varakult suunatakse osa lapsi prestiižsetesse koolidesse, mis kõrgelt kvalifit­seeritud ja motiveeritud õpetajate, ette koolitatud kaasõpilaste ja vajalike ressursside koostoimes sillutavad teed kõrghariduse poole, samal ajal kui teised koolid töötavad märksa raskemates tingimustes ega ole sellesarnast tugevat hüppelauda kõrgharidusse siirdumiseks võimelised pakkuma.

Nii võib eeldada, et isegi hästi läbi mõeldud õppetoetuste ja -laenude süsteemi puhul tasuline kõrgharidus süvendab ebavõrdsust, kuna alumistel haridustasanditel seda aina taastoodetakse ning tulevastele haavatavas olukorras üliõpilastele kujuneb kõrgkooli astumine õppemaksu tasumiseks õppelaenu võtmise vajadusega aina riskant­semaks. Laen tuleb tagasi maksta sõltumata sellest, kas pärast kraadi omandamist õnnestub saada erialane töökoht või kas õpingud üldse sujuvad ja kraad omandatakse.

Säärased hirmud võivad haavatavate gruppide noori heidutada, nii et nende osakaal kõrghariduses langeb veelgi. Lisaks, arvestades viidatud uuringus⁸ tuvastatud seost finantsstressi ja vaimse heaolu halvenemise vahel, võib eeldada, et laenu tagasimaksmise mure ei heiduta ainult kõrgkooli sisseastujaid, vaid halvendab vaimset tervist ja pärsib tulemuslikke õpinguid ka üliõpilastel.

Haridusliku ebavõrdsuse vähendamine on tulemuslik siis, kui seda tehakse süsteemselt ja strateegiliselt kõiki haridustasandeid ja nendevahelisi seoseid silmas pidades. Kui poliitiliseks valikuks osutub (osaliselt) tasuline kõrgharidus, tuleb peale toimiva õppetoetuste ja -laenude süsteemi ka tugevdada õpilaste karjäärinõustamise süsteemi ja kõrgkooli vastuvõtul toetada haavatavaid rühmi. Sellisel juhul on senisest veelgi nõutavam sihipärane alghariduse selektiivsuse vähendamine.

EUROSTUDENTi 2022. aastal kogutud andmete alusel saab väita, et praegustes aruteludes alahinnatakse tasulise kõrghariduse kehtestamisega kaasnevat riski, mis puudutab kõrgkooli pürgijate valmisolekut omandada kõrgharidus Eestis. Näiteks on Tõnu Viik märkinud, et kui kehtestada õppemaks suurusjärgus 2700 eurot, võib eeldada, et see „vähendab esmakursuslaste arvu 10–20 protsenti; seega oleks 2027. aastal Eesti ülikoolides umbes 11 000 uut õppemaksu maksvat esmakursuslast“⁹.

2022. aastal küsisime EURO­STUDENTi uuringus üliõpilastelt, kas juhul, kui ajal, mil nad kõrgkooli astusid, oleksid kõrgkooliõpingud olnud Eestis kõigile tasulised (eri valikutena antud summade ulatuses), kas nad oleksid Eestis õpinguid alustanud. Valiku „kuni 3000 eurot õppeaastas“ puhul märkis koguni 76% üliõpilastest, et nad „pigem mitte“ või „kindlasti mitte“ ei oleks sellise õppemaksu puhul Eestis kõrgkooli­õpinguid alustanud, sh neid, kes märkisid „kindlasti mitte“, oli 42% (vt ka joonis).

Üliõpilaste arv kõvasti väheneks

Nii saab EUROSTUDENTi uuringule tuginedes väita, et 2700 euro suuruse õppemaksu kehtestamine ei vähendaks esmakursuslaste arvu eelduslikult mitte 10–20 protsenti, vaid vähemalt 42 protsenti. Ühtlasi tähendab see, et 2027. aastal ei oleks Eesti ülikoolides mitte 11 000, vaid ligikaudu 8400 või vähem uut õppemaksu maksvat esmakursuslast, arvestades, et 2024/25. õppeaastal on Eesti kõrgkoolides veidi üle 14 000 vastuvõetud üliõpilase.¹⁰ Enam kui 1000 euro suuruse õppemaksu korral võib kõrghariduseta jääda vähemalt keskmise kõrgkooli jagu õppijaid.

Mõistagi ei saa ainuüksi selle küsimuse põhjal teha lõplikku järeldust, kuidas üliõpilased tegelikus olukorras käituksid. Samuti tuleb arvesse võtta, et üliõpilased andsid oma vastused praeguse hariduskorralduse, õppetoetuste ja -laenude tingimustes ning on võimalik, et üliõpilaste sotsiaal-majanduslikku eluolu paremini toetavate tingimuste korral jaguneksid vastused mõnevõrra erinevalt. Seda kõike arvesse võttes lubavad üliõpilaste antud vastused siiski eeldada palju suuremat esmakursuslaste osakaalu vähenemist võrreldes protsentidega, mis on senistes aruteludes välja käidud.

Nii jõuangi tagasi oma algse sõnumi juurde: kõrghariduse rahastamise aruteludes tuleb kuulata üliõpilasi. Ja mitte ainult seepärast, et sihtgruppide kaasamine on hea poliitikakujunduse alus. Sihtgruppide arvamuste ja arusaamade mittearvestamine võib kaasa tuua poliitika läbikukkumise. Näiteks kui arvestame valesti nende üliõpilaste osakaalu, kes tasulise hariduse korral kõrgharidus­õpingute Eestis alustamisest loobuksid, teeme liiga optimistlikud rahalised prognoosid ja tegelikkuses tasulisele õppele üleminek vajalikku tulu kaasa ei toogi.

Tõenduspõhises poliitikakujunduses on võimatu alahinnata põhjalike küsitlusuuringute vajalikkust. Siit üleskutse üliõpilastele: alguse on saanud järjekordne EUROSTUDENTi küsitlus­uuring – avage oma e-postkasti saabunud küsitluslink ning andke teada, kuidas teil läheb ja mida arvate tasulisest õppest. On aeg oma hääl kuuldavaks teha! Seda värskeimat seisu, missugused on üliõpilaste arusaamad ja sotsiaal-majanduslik eluolu, on aruteludeks ja poliitikakujunduseks praegu väga vaja.