Reede, 25. aprill

Estonia kontserdisaalis algas õhtu heliloojate liidu 100. aastapäeva puhul välja antud raamatu „Elav. Helisev. Loov. Eesti Heliloojate Liit 100“ esitluse ja rahulikus meeleolus auhinnagalaga. Väike kohalolijate arv, mahe valgustus ja Janika Lentsiuse flöödil esitatud musträstalikke vilefraase meenutav Lepo Sumera „Vaikiv odalisk“ muutsid suure esindussaali kammerlikumaks ja hubasemaks, kui olen seda kunagi varem näinud. Näis, et esinejate ja publiku vahel piir vaat et puudub ja kohale on saabunud vaid asjaosalised.

Raamatut tutvustavat arutelu kuulates jäi mulje, et need sada aastat on peaaegu terves ulatuses olnud täidetud peamiselt probleemidega, mille hulgas on põhilised majandusraskused ja repressioonid koos tsensuuriga. Seda hämmastavam oli järgneva nädala festivaliprogrammi kuulates tõdeda, kui rikas on nii siinse heliloomingu ajalugu kui ka tänapäev – viimasest andis tunnistust esiettekannete suur osakaal esitatava materjali hulgas.

Eelkirjeldatud leebe pidulikkus asendus juba kontserdile eelnenud vaheajal säravama ja agressiivsemaga, kui süttisid saali kristall-lühtritega üllatavalt hästi harmoneeruva efektiga leedpaneelid ja lava täitus pilgeni oma potentsiaalist ehmatavalt valjult märku andva instrumente üles seadva ja häälestava sümfooniaorkestriga.

Kontserdi avas teadaolevalt vanim eestlase kirjutatud, Artur Lemba 1908. aastast pärinev sümfoonia nr 1. Arusaadavalt on tegemist valdavast osast ülejäänud festivali kavast diametraalselt klassikalisema ja konservatiivsema teosega, mis maalib soliidselt tasakaalukale taustale optimistlikku filmimuusikat meenutavad kujundid, aga juubelipäeva puhul välja toodud esivanema uhke paraadfoto oli kontekstuaalse sügavuse loomise huvides igati omal kohal.

Rasmus Puuri lühike ja lööv „Kust sa kord tulid, sinna kord lähed“ sattus eelnenuga kohe tugevasse kontrasti, manades vaimusilma ette soojad, kaootilistes, õlistes, sillerdavates keeristes vood, millest kerkib ebatavaliste vasklöökpillihelide saatel midagi teravat ja ähvardavat, mis osutub lõpuks suuremaks ja ülevamaks, kui võinuks esialgu arvata.

Mari Vihmandi „… pitsatiks kollane päike“ loob pingestatud struktuuri, mille vahepeal lõdvenevate elementide vahelt voogab välja pehmem sisu.

Timo Steineri rütmikas, eklektiline „Räätsaga kohvil“ jättis koomilise mulje mitte just kõige harmoonilisemalt kulgevast vestlusest – helipildis järgnevad humoorikale lõbususele thriller’lik pinevus ja jantlik kaos.

Märt-Matis Lille „Epiloog“ mõjus postapokalüptilisena. Vibreerivate gongi­dega luuakse ähvardav atmosfäär ja ilmastik, mille alla ülejäänud orkester manab laiuma amorfse trööstitu maastiku. Loodud keskkonda tõid tegevustiku Lepo Sumera ja Märt-Matis Lille balleti „Sisalik“ kompavatest järjest sõjakamaks arenevad rütmid.

Tatjana Kozlova-Johannese „Valgus siseneb läbi prao“ jätkas vaskpillide törtsudes ja keelpillide saagides jõuliste rütmidega, mis arenesid sünge teose lõpuks pikkadeks kandvateks nootideks.

Pidulikule kontserdiõhtule andis heatujulise finaali Eino Tambergi „Avafanfaaride“ kogupauk marsitrummidega.

Laupäev, 26. aprill

Järgmiseks õhtuks siirdub tegevus Arvo Pärdi keskuse saali ühtaegu peende, kammerlikku ja looduslähedasse puidust kookonisse.

Liis Jürgensi sooloharfikava tutvustab harfi mitmekesisema instrumendina, kui olen harjunud kuulma: kohati kõlab see lautosarnaselt või kitarrilikult, kohati võimaldab aga modernset abstraktsiooni. Esitatavad teosed on kahe-kolme kaupa grupeeritud, hägustades kohati muljet nende omavahelistest piirjoontest.

Tõnu Kõrvitsa „Asuur“ esimese komplekti algul mõjub vanamuusikamõjulise ja progeroki introna, sellele järgnev Galina Grigorjeva „Antifoon“ aga edasi-tagasi hüpleva dialoogina. Harmooniliste ja mõtlik-jutustavatena algav komposiitliikumine kasvab lõpupoole Marianna Liigi „Miniatuuris“ millekski keerukamaks, teravamaks ja dissonantsemaks.

Teine komplekt mõjub kerge, õhulise ja fragmentaarsena. Hetketi lisanduvad harfile ka ootamatud vokaalikatked.

René Eespere „Evocatio“ annab kolmandale komplektile keeruka rütmilise fuugana kulgeva alguse, Arvo Pärdi „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“ aga õrna ja harmoonilise minoorist mažoori kasvava lõpu.

Monika Mattieseni ja Michael Wendebergi klaveri- ja flöödiduetis oli igal sammul kasutatud nende kahe pilli iseloomude kontrasti.

Toivo Tulevi „Vahepeal lehtede häma­rusest piilub olematus“ mõjus põneva ja rahutuna. Vahepeal trillerdas ja hakkis neurootiline lõikav flööt bassise klaveri tumedal sametisel taustal, siis jälle pürgisid mõlemad võidu tempot tehes kiledatesse kõrgustesse. Mõjus ja ärev, täis intellektuaalselt huvipakkuvat vabakujulist abstraktsiooni.

Galina Grigorjeva „Lamendis“ kulgevad flöödihelid ühtse, voolava, inimkõne moodi ilmeka jutustava jadana.

Andrus Kallastu „Partikulaarides“ kohtub oma sügavust ja madalust kasutav klaver jällegi feedback’i müra moodi monotoonse, kriipivalt huilgava flöödiga.

Viimasena lavale tulnud Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hundi klaveriduo näitlikustas ilmekalt, kui versatiilne ja jõuline saab selline koosseis olla.

Lepo Sumera „Kümme kaanonit“ paneb kordamööda ühe kahest klaverist džässkontrabassiga sarnasel mõõdukal sammul üles-alla õõtsuma, samal ajal kui teine triivib aeg-ajalt sellest tasakaalukamast lainetusest üsna kaugele, mängides ekspressiivsemaid fragmente.

Madli Marje Gildemanni „Ürgmetsa ulma“ mängimiseks on üks klaveritest omanäoliselt ette valmistatud tuhmikõlaliseks, taustal kasutatud elektroonilised vahendid koos kumedate, pika kõlaga klaverinootidega tekitavad tugevalt atmosfäärilise efekti.

Lola-Mariin Hermaküla „Ületus“ on õigusega kontserdiõhtu nimiteos: see on kava kõige jõulisem, huvitavam ja kaasahaaravam. Esiettekanne algas ühel klaveritest vägeva, ruumi täitva, pika järelkõlaga bassimürinaga. Järgnes klahvidel mängitava ning kord kandlena sõrmitsetava, kord terve käega klaverikeeltele löödava partii jõuline ja pingestatud dialoog.

Kuldar Singi 1964. aastast pärineva „Nelja kompositsiooni“ ülesehitus sõltub enne esitust välja loositud juhusest ja mõjub avangardselt kaootilisena. Üldiselt hõreda teose viimane osa paisub jõuliseks ja kumisevaks kuuel käel mängi­tavaks lõpuplahvatuseks.

Lepo Sumera lühike „Variatsioon“ on minimalistlik, valsilikult rütmikas vahekoputus, enne kui Rein Rannapi popmuusikahõnguline „Elaan“ võtab hoo ja energia kontserdi lõpetuseks jälle üles ja võimaldab pianistidel oma virtuoossust demonstreerida.

Pühapäev, 27. aprill

Pärast EMTA erakordselt hea akustikaga suures saalis kuuldud üliõpilaste värskeid orkestriteoseid, mida iseloomustasid muu hulgas kuhjuvad tektoonilised helid, liiklusmüra ja sireene meenutavad staatilise intensiivsuse klimbid, kihilised nihkes rütmid, jooksu pealt ette valmistatud klaver ja järsud sünged toru­kellad (see kõik väärinuks analüüsimiseks kahtlemata omaette lehekülge), jõudsin Fotografiskasse. Enamasti kohvikuna toimivasse maapinnakorrusel asuvasse ruumi oli loodud ootamatult kontsentreeritud kammerlik õhkkond, kus valitses vahetu, pingestatud kontakt publiku ja interpreetide, Arash Yazdani juhitud Tallinna Uue Muusika Ansambli vahel.

Justė Janulytė „Psalmid“ esitatakse ohtrakeelelisel viola d’amore’l, mille ilusaid, painajalikult venivaid helisid nähtamatu elektrooniline jõud pikendab, korrutab, painutab ja paneb kajama. Sinine valgus ja toss täiendasid kummituslikku atmosfääri.

Arash Yazdani teoses „Ga Geriv“ soolo­flöödile ja elektroonikale on midagi Lähis-Ida-pärast ja samal ajal täiesti atonaalset, kakofoonilist, laiali lagunevat. Teos paikneb põnevas kohas mitteotstarbekohase instrumendikasutuse ja orientaalse piiril ning muutub edenedes toonilt järjest lõikavamaks ja kriipi­vamaks. Peale flöödi olid rõhutatult hästi kuulda ka hingamise ja hääleaparaadi tekitatud helid. Alul kajana mõjunud lisakihid eemaldusid lõpupoole pea­liinist ja hakkasid elama oma elu.

Maria Rostovtseva on teoses „Kannatuslille sädelev õnn“ sulatanud flöödi, klarneti ja keelpillikvarteti kokku ühtseks, liinide kimbuna kulgevaks terava kõlaga tervikuks.

Paul Beaudoini „only this, is all there is“ mõjus millegi meteoroloogilise, loodusliku, kujutu ja malbena. Väli­lindistustest taustale lisandusid vaikselt elavas esituses instrumendid, moodustades voogava keskkonna. Juurde tulid keerukalt sünkopeeritud, põrumisest tekkivaid naginaid meenutav masina­rütm, mille taandudes oli muusika muutu­nud emotsionaalsemaks ja dramaatilisemaks, kujundlikumaks.

Õhtut lõpetav Liisa Hirschi „Liivi „kood““ on sügavalt kontseptuaalne ja keskendub keelele. Esimeses osas piilus kõne vaevu flöödimängu varjust välja, vihjates tulevale, teises imiteerisid instrumendid järgemööda ja koos eestikeelse kõne rütmi ja tonaalsust. Kolmandas osas voogas raadiost salvestatud paabellik erikeelne kõnelaviin.

Esmaspäev, 28. aprill

Eesti Nüüdismuusika Keskuse ekstravagantselt liigendatud keskaegses keldris peetud debatis jäi kõlama väide, et kaasaegsel kunstil ja etenduskunstidel olevat justkui rohkem kõlapinda ja nende distsi­pliinidega tegeleb mitmekesisem hulk institutsioone kui uue heliloominguga. Mulle näib siiski, et vähemalt kunstimaastikul tuleneb see mitmekesisus eelkõige sellest, et seda liigendavad kõik kunstiga tegelevad isikud ja organisatsioonid alates kunstiakadeemiast ja tunnustatud kunstnikest nagu Kaido Ole ning lõpetades kõikvõimalike eragaleriide, veidrate rühmituste ja Albert Gulgi laadsete hullumeelsete autodidaktide ja eksperimenteerijatega. Sama­sugused huvitavad autodidaktid ja põrandaalused eksperimentaalüritused on ju ka muusika ökosüsteemis, ja kui loobuda nende ja akadeemilisema nüüdis­muusika vahele järsu ja olemusliku joone tõmbamisest, tekiks ehk kunsti või etenduskunstidega sarnasem pilt. Ehk oleks sellisest joonehägustamisest, vähemalt kõrvaltvaataja tagasihoidlikku arvamist mööda, isegi publikuhulga ja sama asja eest väljas oleva kogukonna suuruse poolest midagi võita.

Vestlusringi kõrval pakkus õhtu veel põneva võimaluse vaadata, kuidas Ekke Västrik stuudio Tallinn 1965s leiduvate arhailiste analoogelektrooniliste instrumentide abil helisid tekitab ja lõpuks ka ise lintmakil obskuurseid, arhiivide ülejäägi hulgast pärinevaid linte miksib, poolidel kerimas näiteks „Loksa ise­tegevus“.

Teisipäev, 29. aprill

Momir Novakovići akordionikontsert toimus klaasseintega Vabamus – hoones, kus on sise- ja väliruumi erakordselt sujuv üleminek. Seetõttu jätsid lava taga õhtuvalguses mööduvad inimesed ja liiklus peaaegu mulje, nagu antaks kontsert otse õues, hiirekõrvus Kaarli puiesteel.

Alustuseks esitatud Jug K. Markovići teost „Fleece Beats“ võiks nimetada Balkani-päraseks ekslemiseks, mis koosneb fragmenteeritud, kontrastselt vahelduvatest meeleoludest, mille hulgas leidub teravamaid ja närvilisemaid, sügavamaid ja süngemaid, aga ka atmosfäärilisemaid ja meditatiivsemaid, kõik üksteisest järskude katkestuste ja pausidega eraldatud. Hingeldav akordion tekitab kajana vibreerivaid kõlasid, mida saadab klahvide intensiivne nagin.

Tatjana Kozlova-Johannese „Silmapiir, aimamisi“ paisub maheda vooluna järjest ärevamaks, otsekui aimduks esile manataval horisondil midagi ähvardavat. Teose lõpu teravamad kõlad annavad ootusele painajaliku, akuutse varjundi.

Aleksandr Žedeljovi „1984“ on kirjutatud George Orwelli ainetel ning okupatsioonide ja vabaduse muuseumi sobib see iseäranis hästi. Autoritaarse poliitika sigadusi on teoses edasi antud, kasutades koomikat ja groteski, ilmekaid fraase ning prokofjevlikku sarkasmi.

Lõpetuseks võis kogeda midagi erakordset: mängima hakkas meeletut dünaamikat pakkuv, tervelt viiest akordionist koosnev ansambel.

Bronisław Kazimierz Przybylski 1978. aasta teose „Asteroeides“ ajaks publiku ümber ringi asetatud kvintett joonistas oma saalis ühe mängija juurest teise juurde ringi loksuvate lainetavate tremolotega huvitava kolmemõõtmelise heliruumi. Kümnel käel mängitav klahvi­klõbin kõlas nagu rahesadu pehmel membraanil. Mängijate vahel jagatud fraasid panid muusikalised kujundid ruumis komeetidena ringi sööstma.

Mariliis Valkoneni teose „Krono­staas“ aluseks on tume, kumuleeruv, pulseeriv, pidevalt mitmehäälsetesse resonantsidesse sattuv madalate helide kuhi. Selle substraadi peale kasvavad järk-järgult rütmikamad, tempokamad, keerukamad ja tehnilisemad 50 sõrmel mängitavad struktuurid. Tugev hoop õhtusse kaasa – teele viimast õhtu­päikest nautima ja planeerima järgmisel avaneval võimalusel taas Eesti muusika päevade kontserte külastada.