Tänavust muusikalist aprilli iseloomustas kontsertide üleküllus. Ja sealjuures – millise tasemega kontsertide üleküllus! Kui alustada orkestrimuusikaga, siis pakkusid fantastilise elamuse norra viiuldaja Ragnhild Hemsing ja Tallinna Kammerorkester, kelle ettekandes kõlasid Antonio Vivaldi „Aastaajad“ ja Edvard Griegi „Peer Gynt“. Esmapilgul justkui liigagi tavaline kava, aga eriliseks tegi selle üks Hemsingi pillidest – Hardangeri viiul, millel ta esitas enamiku lugudest. Vivaldi seaded oli teinud viiuldaja ise (ta oli neile andnud pealkirja „Norra aastaajad“), Griegi omad pärinesid aga Tormod Tvete Viki sulest. Hardangeri viiuli soleerimisel lisandus teostele rahvamuusika hõngu ning need omandasid justkui uue ja elava hingamise. Aga erakordse elamuse looja ei olnud siiski ainult ebatavaline instrument, vaid Hemsing ja ka TKO. Hemsingi puhul võlus tema ülim virtuoossus ühendatuna rõõmsameelse ja vaba esituslaadiga, TKO kohta saab vaid tõdeda, et orkester läheb iga kontserdiga aina paremaks. Sel korral jäid eriti kõrva tšellod ja kontrabassid oma mahlaka kõla ja emotsionaalse mänguga ning märkimisväärne oli ka Reinut Tepi roll klavessiini taga.

Nii lahkusingi Hemsingi ja TKO kontserdilt tundega, et enam paremaks minna ei saa. Siis aga saabus järgmine päev, mil Estonia kontserdisaali lavale tulid Pekka Kuusisto ja Norra Kammerorkester – ning selgus, et saab küll. Seda, mille nemad muusikaliselt korda saatsid, võib nimetada imeks. Ma ei olegi vist varem kuulnud niivõrd filigraanselt lihvitud kõlaga ja samal ajal nii sundimatu olekuga kammerorkestrit: mängust – Pekka Kuusistost rääkimata – kiirgas suurt musitseerimisrõõmu ja -sügavust. Erakordselt hea leid oli esitada Griegi süidi „Holmbergi aegadest“ osi vaheldumisi Eduard Tubina tsükli „Süit eesti tantsulugudest“ omadega, mis mõjusid Kuusisto esituses kui soolo­improvisatsioonid. Kontserdi teine pool, kus kõlasid „püsti ja peast“¹ Arvo Pärdi „Fratres“ ja Dmitri Šostakovitši kammersümfoonia c-moll (s.t tema keelpillivartett nr 8, mille on keelpilliorkestrile seadnud Rudolf Baršai), oli meeleolult tunduvalt tõsisem. Šostakovitši teos, kuhu on kodeeritud üksikisiku trauma ja lein, mõjus praeguses ajas eriti aktuaalsena ning viimase noodi hääbudes oli selge, et lisalugu ei tule – sellisele valule ei olnud lihtsalt võimalik midagi lisada. Võis vaid koduteel mõtiskleda, kui lühike on inimese ajaloomälu ja kui alla on taas läinud inimelu hind.

Sellesarnased mõtted keerlesid peas ka Vox Clamantise ja Jaan-Eik Tulve esituses kõlanud Pärdi „Passio’t“ kuulates – ettekanne raputas hingepõhjani. Selle ülimalt nõudliku teose esituse tase oli, nagu Vox Clamantisele on tavapäraseks saanud, erakordselt kõrge, sama võib öelda solistide kohta (Valter Soosalu Pilatusena ja Taniel Kirikal Jeesusena). Eriti keeruline on „Passio’s“ evangelisti partii, kus neli lauljat, üks igast hääle­liigist (Jaanika Kuusik, Susanna Paabu­mets, Anto Õnnis, Ott Kask), peavad harmooniliselt kujundama ühe inimese rolli, mis neil ka suurepäraselt õnnestus. Vokaalsest perfektsusest olulisemgi oli aga esituse sisuline sügavus, mis haaras jäägitult.

Tipptasemel on jätkuvalt Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kollektiiv astus Eesti muusika päevadel Tõnu Kaljuste juhatusel üles koos islandi kooriga Cantoque Ensemble. Meeldiva mulje jättis islandi helilooja Hugi Guðmundssoniesiettekandes kõlanud „Kolm Maarja antifoni“ kahele koorile: gregooriuse laulu mõjutustega nüüdisaegse helikeelega muusika eriline kõlaefekt saavutati kooride vastastikuse paigutusega. Samuti oli hea meel taas kuulda Frank Martini „Missat topeltkoorile“, mis sel korral jäi kõrvu erilise dünaamilise nõtkusega.

Nii olengi jõudnud EMPini ning suur oli soov võrrelda seda üritust kevadnäitusega, kuid Hans Alla jõudis minust ette ja võrdles kevadnäitust hoopis laulupeoga.² Minul seostus EMP aeg-ajalt seesuguse kevadnäitusega, kus on lubatud eksponeerida vaid teatud tüüpi installatsioone, aga näiteks maal või tekstiil on kui mitte keelatud, siis vähemalt ebasoovitavad. Kontsertide ülekülluses ei jõudnud ma just liiga paljudele EMPi kavas, aga kuuldust-nähtust kujunes üsna ühekülgne pilt. Seda muljet võimendab loomulikult EMPi formaat, kus oluline ei ole niivõrd kontserdi ülesehitus, kuivõrd meie praeguse heliloomingu seisu tutvustamine. Seetõttu võib üksikteoseid arvustades sisse pugeda üsnagi ühtse kõlapildiga kontsertidest tekkiv väsimus. Lugesin hiljuti artiklit keelpillikvartetist Quatuor Diotima. 30 tegutsemisaasta jooksul on kvartett keskendunud nüüdismuusika esitamisele ning mulle väga meeldis, et ansambli juht Franck Chevalier võrdles uut muusikat teadusega, sest mõlemad vajavad tulemuse saavutamiseks eksperimenteerimist: „Kui mängida palju nüüdismuusikat, siis on teada, et 99% sellest ei ole huvitav ega tugev, aga 1% võib olla erakordne – ja jõuda kunagi tuhandete või isegi miljonite kuulajateni.“³ Ja eks nii tulegi jätta hindamine tulevikule, aga mõned EMPil kuuldud teosed tahan siiski esile tõsta.

Erakordselt tugeva mulje jättis Helena Tulve „Song for All Beings“ ehk „Laul kõikidele olenditele“ kahele koorile (esitajad eelmainitud Islandi koor ning EFK) ja solistidele. See tõestab, et ka kõige komplitseeritumas nüüdismuusikas on võimalik kasutada selliseid klassikalisi väljendusvahendeid nagu meloodia, rütm ja harmoonia. Vaimukas on Ülo Kriguli Eesti Rahvusmeeskoorile loodud „*.ram“, mille mitmetähenduslikule pealkirjale osutasid nii üle terve kontserdisaali veetud lintmaki loop kui ka tekst, milles mehed tasapisi minema hakkavad. Samalt kontserdilt tuleb ära nimetada veel Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli hommage Veljo Tormisele laulu „Käsikivimäng“ töötlusena ning Tormise „Muistse mere laulude“ ja „Pikse litaania“ seaded meeskoorile ja elektroonikale. Valemina väljenduks mu mulje nii: Tormis + elektroonika = suurepärane muusika.

Head eesti muusikat sai kuulda teistelgi kontsertidel. Näiteks eelmainitud Norra Kammerorkester mängis avaloona Erkki-Sven Tüüri „Lighthouse’i“; alati suurepäraseid muusikaelamusi pakkuv Trio 95 koosseisus Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide esitas aga äärmiselt kauni Tõnu Kõrvitsa neljaosalise tsükli „Islands“ ehk „Saared“. Siiski peab lisama, et ka lätlased oskavad ilusat muusikat luua ja selle tõestusena kõlas triolt Pēteris Vasksi „Vientuļais enģelis“ ehk „Üksildane ingel“.

Tõeliselt meeldiva üllatuse osaliseks sain aga Kadri Tegelmanni ja Floridante (Saale Fischer, Villu Vihermäe ja Paul Daniel) kontserdil Kadrioru lossis. Kui ansambel on mulle n-ö vana tuttav, siis laulja puhul tekkis küsimus, miks ma ei ole teda varem kuulnud. Milline hääl ja milline tõlgendus! Kuigi ta on hääleliigilt metsosopran, mida tõestasid sügavad madalad noodid, teeb tema imekaunis, sirge tooniga kõrge register silmad ette nii mõnelegi sopranile. Ühtmoodi põnev ja kvaliteetne oli Tegelmanni ette kantud Björki, Claudio Monteverdi ja Henry Purcelli looming ning eesti rahvalaul. Kuulda sai ka eesti muusika esiettekandeid: Kirke Karja vaimukaid laule „Raha“ ja „Turutohter“ kuulates tõusid suunurgad üles, Paul Danieli „Pogo“ jäi aga põnevatest kõlalistest leidudest hoolimata vormilt natuke laialivalguvaks, justkui sihitult uitavaks.

Aprill oli niisiis täidetud rohke eesti muusikaga, kuid tänu Arvo Pärdi keskuses antud Eesti Sinfonietta (dirigent Peter Vrábel) kontserdile, kus kõlasid Jan Ryant Dřízali „Stseenid metsast“ ja Martin Klusáki „Eclipse“, sai tutvust teha ka tšehhi nüüdismuusikaga. Mõlema teose puhul meeldis see, et nüüdisaegsele helikeelele ja erilistele mänguvõtetele vaatamata olid need siiski kuulajasõbralikud ning võiksid minu arvamust mööda liigituda selle 1% teoste hulka, mis jäävad edaspidigi repertuaari.

Kaalukate ülesastumistega said jürikuul hakkama mitmed noored pianistid. Džässiklubis Philly Joe’s esines EMTA esimesel kursusel õppiv Madis Sikk oma trioga, TMW-l aga noor klassikatäht Havrõlo Sõdorõk. Eriti rõõmustas see, et nad kandsid ette vaid omaloomingut, mis oli mõlemal üllatavalt küps ja omanäoline. Omamoodi saavutusega sai aga hakkama Muba IX klassi õpilane Stefan Ilves, kes esitas kooli sümfooniaorkestriga Sergei Rahmaninovi teise klaverikontserdi.