Michael Sheridan, Punane keiser. Xi Jinping ja tema uus Hiina. Inglise keelest tõlkinud Kaido Kangur. Sisutoimetaja ja saatesõna autor Urmas Hõbepappel. Toimetanud Ele Kalda. Kujundanud Mai Grepp. Helios, 2025. 328 lk.

Juba kolmeteistkümnendat aastat Hiina Rahvavabariigi kõrgeima juhi¹ postil troonivat Xi Jinpingi (snd 1953) on sageli võrreldud tema eelkäija Mao Zedongiga (1893–1976). On väidetud, et ükski teine juht enne teda peale „suure tüürimehe“² ei ole koondanud enda kätte nii suurt võimu ja kindlustanud eluaegset valitseja­positsiooni. Enam kui kolm aastakümmet pika Hiina-kogemusega Ameerika ajakirjaniku Michael Sheridani vastselt eesti keeles ilmunud raamatust võib sellele arvamusele ainult kinnitust leida: tegemist on üsna erakordse võimufenomeniga tänapäeva maailmas ja pigem paistab, et praegune riigi esimees jätab kommunistliku impeeriumi looja isegi varju.³ Üleilmse mõjuulatuse poolest kindlasti. Kui Mao unistas maailma­revolutsioonist Hiina juhtimisel, siis Xi on seda kindlakäeliselt teoks tegemas. Juba 2017. aastal, kui ta alustas oma teist valitsemisaega, nimetas The Economist Hiina juhti maailma kõige mõjukamaks meheks.⁴ Viis aastat hiljem, kui Xi Jinping oli kindlustamas ka oma kolmandat valitsemisaega, ilmus sellise pealkirja all juba raamat temast.⁵

Tänaseks on Hiina juhi elulooraamatuid valida omajagu, täpset arvu ei oskagi öelda, pakun, et tosina kandis. Lisaks võimude ametlikult heaks kiide­tud hagiograafiad Hiinas. Eesti keeles on Sheridani raamat esimene ja ka originaalis alles möödunud aasta teisel poolel Headline Pressi kirjastatuna värskeim omataoliste seas. Nii uudsuse kui ka käsitluse teravuse poolest tuleb kirjastuse Helios valikut tõlkida eesti keelde just see raamat pidada igati õnnestunuks. Tiitellehe pöördel leiduvate märgete põhjal paistab, et Tartu ülikooli Aasia keskus on olnud suunaja või nõuandja, nii et valik pole ilmselt olnud päris juhuslik.

Sheridani raamat on ühtaegu laiahaardeline ja läheb sügavuti, samal ajal kirjutatud lobedalt ja on loetav ka neile, kes ei ole just Hiina asjatundjad. Lugejat ei koormata viidete ja joonealuste märkustega, kuid raamatu lõpust leiab üsna mahuka (12 lk) kenasti temaatilistesse rubriikidesse jaotatud kirjanduse loetelu, sh dokumendid ja arhiivimaterjalid. Kogu info on esitatud loos endas ja pole põhjust kahelda, et autori iga sõna ja väide põhineb teadmisel ja kogemusel, mille aluseks on tohutul hulgal läbitöötatud materjali. Kas see on nüüd just „saatanlikult hästi kirjutatud“ monograafia, nagu sisutoimetaja Urmas Hõbepappel saatesõnas ja tagakaanel arvab, aga minugi meelest on see üks kuradima hea raamat küll.

Sheridan näitab, et Hiina on ohtlik

Hõbepappel hoiatab, et „tegemist ei ole tingimata objektiivsust otsiva tekstiga,“ mida mina tõendite puudusel päris ümber lükata ei saa. Otse valet või bluffi nagu ei tuvastanud. Ja mida peaks objektiivsus sellise raamatu puhul õieti tähendama? Kiretut kirjeldamist ilma autori seisukohtadeta? Siis oleks see raamat ju kaunis igav lugeda. Selge see, et autor väljendab mingit üldist vaadet, mis antud juhul on Hiina-kriitiline. Ilma üldise vaateta, tahtmiseta midagi näidata või tõestada, poleks ju olnud mõtet raamatut üldse kirjutama hakatagi. Sheridan tahab näidata ja tõestada Hiina režiimi ning selle juhi üdini autokraatset ja muule maailmale ohtlikku olemust. Kui siin mõnede momentide ülevõimendamist tulebki ette, kas saab seda siis raamatu nõrkuseks pidada?

Sisutoimetaja on püüdnud mõnes oma joonealuses märkuses seda „objektiivsust“ omalt poolt otsitult vist nagu suurendada, aga kas ka õnnestunult? Näiteks leiab ta (lk 271), et polevat leidnud teaduslikku kinnitust, et Hiina on andnud teistele riikidele laenu eba­ausatel tingimustel, et neid võlasõltuvusse viia. Siin võib arutada „ausate“ või „ebaausate“ tingimuste „teadusliku“ defineerimise üle, aga fakte, kuidas Hiina oma uue Siiditee algatuse ja laene pakkuva „abikäega“ on vaeseid riike võlalõksu püüdnud ja endast sõltuvusse tõuganud, mida autor õigustatult väidab, see ei muuda. Sheridan, muide, ei räägi kommenteeritud kohas sõnagi ei aususest ega ebaaususest.

Leheküljel 274 on pidanud sisutoimetaja vajalikuks selgitada, et „võrdleva poliitika teooriast lähtuvalt“ Hiina ei olevatki totalitaarne riik, sest Hiina riik ei suuda ega ilmselt püüagi kontrollida iga ühiskonna liikme mõtteid ja käitumist, ja lisaks valitsevat seal võrdlemisi ulatuslik majandusvabadus. Teooria võib selline ju olla, aga mõlema väite osas tuleks teha ikka üsna suuri mööndusi. Hiinas oma kodanike suhtes rakendatavad kõrgtehnoloogilised jälgimis- ja jälitussüsteemid ning ulatuslik propaganda, internetitsensuur ja sõnavabaduse piiramine, tuhanded meelsus- ja poliitvangid jne on Hiinaga tegelevate uurimuste ja ettekannete teema juba aastaid. Ja mida see meile (veelgi enam aga režiimi all kannatavatele hiinlastele ja teistele rahvastele) lõpuks annab, kui saame eksperdilt teada, et teaduslikus vaates on Hiina pelgalt autoritaarne riik? Peaks see tegema Hiina kommunistliku režiimi kuidagi leebemaks ja meile vastuvõetavamaks?

Sheridan on keskendunud Xi Jinpingi loole. Sündinud ja üles kasvanud 1949. aastal verise valitsusvastase kodusõja ja Stalini Nõukogude Liidu toel võimu haaranud – Hiina rahva „vabastanud“ – kommunistlikku eliiti, otse Mao Zedongi lähiringi kuuluvas perekonnas, on tema arengutee võimu tippu iseenesest loogiline. Muidugi oli selliseid eliidi­perekondi palju ja igas neist kasvamas oma „printsid“, aga siin tulebki mängu nende olude, objektiivsete ja subjektiivsete tegurite, avamine, mis viis just Xi ja mitte kellegi teise partei, sõjaväe ja riigi kõrgeima juhi kohale.

Kuidas karastus teras?

Tema kujunemislugu lugedes võiks ju spekuleerida, et miks privilegeeritud ülemkihi erikooli, erihoole ja erikohtlemisega harjunud ainult omasuguste seas tavaühiskonnast täiesti eraldi elanud noorukist, kes isa põlu alla sattumise tõttu Hiina kurikuulsatel kuuekümnendatel, mil ka esimehe ustavaimate võitluskaaslaste hulgast pääsesid tagakiusamisest vaid vähesed ja kellest paljud kaotasid ka elu, korraga perekonnast eemale kistuna kaugesse maakolkasse asumisele saadeti, ei saanud protestijat ega kättemaksjat. Sai hoopis visa, süsteemi hierarhias sammhaaval ülespoole ronija, kes esitas juba asumisel olles seitse korda parteisse astumise avalduse ning lõpuks ka vastu võeti. Sest teist teed noor Xi ilmselt ei näinud ega osanud ettegi kujutada. Partei on kõikvõimas ning kui tahad tugev olla ja edasi jõuda, on see võimalik ainult parteis. Ja et sind ei tabaks sinu isa saatus, tuleb ronida üha kõrgemale, kindlustada oma tee suhetega, kusjuures mitte kedagi lõpuni usaldades, luua oma võrgustik, kõrvaldada konkurendid ja koondada enda kätte kogu võim. Xil läks see korda, kuigi võttis aega üle 30 aasta. Tema lugu sobib tõesti iseloomustama omaaegse tuntud nõukogude noorsooromaani pealkiri „Kuidas karastus teras“.

Xi keskkonna kirjeldamisel pöörab Sheridan palju tähelepanu Hiina nn punasele aristokraatiale ehk perekondadele ja suguvõsadele, kes olid omandanud kõrge positsiooni revolutsiooni käigus. See positsioon oli igale sellisele perekonnale püha ja eksistentsiaalne, sellest hoiti kümne küünega kinni ja, mis kõige olulisem, see oli ja on päritav. Kogu kommunistliku Hiina võimuvõitlus läbi aastakümnete avaneb niimoodi teises valguses – vihase konkurentsina võimukate klannide vahel. See, mis toimub partei fraktsioonides ja organites ametikohtade pärast, on pigem klannide­vahelise võitluse väljund. Reformide ajastu Hiinas on muidugi lisandunud ka varanduslik aspekt. Hiina süsteem on nõnda üsna sarnane Venemaa oligarhide ja riigivõimu esindajate sümbioosiga, millest ehk natuke rohkem teame. Hiinas on see pigem julmem ja teravam ja erinevalt praegusest Venemaast on kõikvõimas kommunistlik partei kogu süsteemi telg. Xi Jinpingil on õnnestunud see telg oma kontrolli alla saada tugevamalt kui ühelgi tema eelkäijal, Mao Zedong ise kaasa arvatud. See kõik mitte üksnes ei sarnane vägagi iidse keiserliku süsteemiga, vaid Hiina ajalugu tundes võib julgelt öelda, et on selle geneetiline järglane. Partei peasekretär, partei kaitsekomisjoni esimees ja riigi esimees (tiitel, mida tänapäeval eksitavalt presidendiks tõlgitakse) ühes isikus on tõeline Punane Keiser.

Kui vastupidav selline süsteem ja väliselt vankumatu võimuhierarhia on? Raamatu autor avaldab kahtlust (või pigem lootust), et selle tugevus võib ühel hetkel osutuda selle nõrkuseks. Ükski autoritaarne režiim ei ole kuigi kaua vastu pidanud. Ka Xi vananeb ja näha on kohati väsimuse märke (tema väidetav alkoholilembus võib sellele kaasa aidata). Konkurendid teistest klannidest, kelle liikmeid ta on jõhkralt kõrvaldanud, ametitest ilma jätnud ja vangi pannud, ainult ootavad võimalust kätte maksta. Hiina pikas ajaloos on ennegi olnud temasuguseid julmi ja võimu oma raudses rusikas hoidvaid keisreid, kes on Hiina mõneks ajaks tugevaks teinud, aga, nagu öeldakse raamatu viimases lõigus, tsiteerides hiina pagulaskirjanikku Yu Jied: „Punane keiser ei pääse Hiina ajaloo dünastiate tsüklitest. [—] Riigi suurim lootus oli vahest see, et ta osutub kõige viimaseks keisriks üldse“ (lk 310).

Lääne silmad on avanemas

Sheridani tekst võib meeldida või mitte, aga ta esindab praeguse n-ö peavoolu vaadet Hiinale, kusjuures see on adekvaatsem kui varasemad, Hiinat lootuse ja imetluse prisma kaudu nägevad trendid. Ja seda ei saa autorile ette heita. Peavoolu vaade ongi viimase paarikümne aasta jooksul suuresti muutunud, sest Hiina ja tema juhtide ambitsioonid ja sihid on saanud ilmsemaks. Lääne silmad on avanemas. Sajandi algulgi leidus autoreid, kes Hiina süsteemi olemuse läbi nägid. „Punase keisri“ kõrvale võikski soovitada lugeda näiteks Ross Terrilli ka eesti keeles ilmunud raamatut „Uus Hiina impeerium“⁶, kus autori iga väide on viidatud ja uurimustega kinni­tatud. Kuigi kirjutatud kümmekond aastat enne Xi võimuletulekut, avaneb ka seal kommunistlik Hiina hoopis teises valguses, kui tollal peavoolus tavaks oli. Terrill sai selle eest omal ajal päris kõvasti nahutada. Pärast tõlke ilmumist süüdistati teda ka Eestis, et ta ei mõistvat Hiinat, mis olevat üdini muutunud.⁷ Oleks päris huvitav teada, kas need omaaegsed „Hiina-mõistjad“ nüüd ka Sheri­danile sama ette heidaksid. Aga eks poliitiline konjunktuur Hiina suhtes oli toona teine ja meie „Hiina-käpad“ (China hands) järgisid seda hoolega, sest nii oli moes. Tuleks ainult tervitada, kui nad nüüdseks oleksid õppinud ja oma vaateid „objektiivselt“ korrigeerinud.

Kui Sheridani raamatule üldise kiituse juures ka tõlkekriitikat teha, siis gurmaanist lugejat häirib natuke eesti­keelse tõlke üldiselt lamedavõitu stiil ning aeg-ajalt ette tulevad väiksed mööda­panekud ja kummastavad väljendid. Näiteks on kentsakas lugeda, kui Mao Zedongi või mõne teise poliitilise liidri kohta öeldakse „jõumees“, nagu tõlkija (ja keeletoimetaja) ei teaks, et ingliskeelne strongman tähendab poliitilises kontekstis diktaatorit, kõva käega valitsejat, „jõumees“ eesti keeles aga füüsiliselt tugevat inimest. Kas ei ajaks naerma, kui keegi näiteks ütleks, et president Päts oli jõumees? Samamoodi on keeleliselt nurgeline näiteks Hiina kultuurirevolutsiooni ajast tuntud kurikuulsa grupeeringu nimetusena „Neljane Jõuk“ (gang of four), mis eesti keeles ammu käibel kui „nelikjõuk“. Kentsakusi on veel, nagu ka pikemaid kohmakaid väljendeid ja tehnilisi apsakaid, aga raamatu üldist voolavat stiili see õnneks väga hullusti ei riku.

Siiski jääb natuke kripeldama, et suure kogemusega tõlkija, mida Kaido Kangur vaieldamatult on, on teinud oma tööd paraku kiirustades, ilmselgelt palju masintõlget kasutades, aga keelde ja sisusse süvenemist on jäänud kohati väheks, ning seetõttu on tulemuseks, nagu öeldud, enam-vähem korralik igavalt voolav üsna isikupäratu tekst. Aga võiks ju püüda ka autori karismat ilusa eesti keelega edasi anda. Tõlkija ei peaks olema pelgalt liinitööline, vaid ka looja, oma teksti autor ja sellena ka vastutust tundma.

Sisse on jäänud ka tehnilisi näpukaid, nagu sõnakordusi ja tähevigu, mida hoolika toimetamisega saab ikka vältida. Ja üllatus – puudu on iga korraliku raamatu juurde loomuldasa käiv sisukord. Kas see oligi nii mõeldud või juhtus kogemata? See on kivi kirjastuse kapsaaeda. Neile väikestele vormilistele nõrkustele vaatamata on „Punane keiser“ kõigile Hiina-huvilistele, kes tahavad selle omaenda ajaloo vangis parteiriigi olemusest ja toimimisest rohkem aimu saada, soovitav ja otse kohustuslik lugemine.