Ugala teatri „Sünnipäevaküünlaid“ reklaamiti esietenduse eel kui Andres Noormetsa sajandat lavastust, mille seas on ka kolmteist kuuldemängu. Mõistagi kutsub niisugune ilus arv otsima ühisosa Noormetsa lavastajaloomingus. Õigupoolest on tema materjalivalik olnud ju kaunikesti erisugune, haaravalt otsinguline nii autorite kui ka žanride poolest: klassikast algupärandini, nüüdisaegsest maailmadramaturgiast ülekirjutuste ja omaloominguni. Ja ometi aimub stiiliotsingutes ja sõnumis ikka miski Noormetsa lavastajakäekirjale iseloomulik, mida alati ei oskagi hoobilt sõnastada, aga vaadates-kuulates tunneb selle ära, nii esteetilises kui ka eetilises mõõtkavas.

Võtame näiteks tema paari viimase aasta teatrilavastused. 2022: Anton Tšehhovi „Kirsiaed“ Ugalas, Tracy Lettsi „Linda Vista“ Endlas. 2023: William Shakespeare’i ja Andres Noormetsa „Lear“ Tallinna Linnateatris. 2024: Ben Lewise „Süsteem“ Ugalas, Ott Kiluski „Cosmopolitan“ Ugala ja Valmiera Draama­teatri koostöös, Samuel D. Hunteri „Vaal“ Rakvere teatris. Ses loetelus on kaks isikupärast klassikatõlgendust, tõsivaimukalt nüüdisaega suunatut. Kaks eripalgelist komöödiat, millest üks keskealisest mehest suhtekeerises, teine neljakeelne juurte otsimise lugu Eesti-Läti piiril. Terava sotsiaalse ohusihiku ja põneva kriminaalse ülesehitusega noorte­kamba lugu. Ja kammerlik, seespoolne lugu süütundlikust mehest, kes surma lävel igatseb oma lähedasi. Perekond, kodutunne, ühtehoidmine on kindlasti üks Noormetsa loomingu läbivaid teemasid, ammendamatute variatsioonidega. Ugala teatri mängukavas püsib aastast 2019 Andrew Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus“, perekonnalugu. „Sünnipäevaküünlad“ on õhustikult teistmoodi, kuid sõnumilt ligilähedane. Mõlemad lavastused puudutavad hinge.

Romantiline draama. Noah Haidle’i „Sünnipäevaküünlad“ kannab Ugalas žanrimääratlust, mis vastab lavaloo olemusele: romantiline draama. See võib tunduda praegusajas ootamatu, lausa haruldane. Väga vajalik. Sel lavastusel on eeldusi kujuneda publiku lemmikuks, tundeid usaldava samastumisvõimaluse tõttu. Teatri kodulehel on sõnastanud lavastaja Noormets lihtsalt ja selgelt, kuigi neis sõnus on kuuldav ka tasane muie: „See lavastus sobib kõigile neile teatrisõpradele, kellele meeldivad jõulud ja sünnipäevad ja igasugused tähistamised, kus saab olla üksi ja koos – tantsida, laulda, naerda ja nutta.“

Tõepoolest, isegi kui pühitseda mõnda olulist tähtpäeva üksipäini, elustuvad tingimata mälestused, tugevamalt kui tõtlikus argipäevas – oleme siis jälle koos armsate lähedastega. Samamoodi oleme teatrisaalis koos ja üksinda, elades südamest kaasa peategelase Ernestine’i (Klaudia Tiitsmaa) sajandipikkusele eluteele, seitsmendast eluaastast saja seitsmendani.

Alles tagasi mõeldes taipasin, et midagi on ses näidendis eriskummalist, nimelt väliste ajaloosündmuste täielik puudumine (ehkki pereisa Matt loeb ajalehte ja jääb lugedes ka tukastama). Autor Noah Haidle on niimoodi kirjutanud põhimõtteliselt, toonitab seda printsiipi eraldi näidendi sissejuhatuses, tuues näite, et keegi ei lähe Teise maailmasõtta ega jaluta Kuu pinnal. Siin peitubki oluline sõnum: iga elu pärisosaks jääb inimlik lähedus, armastus, üksindus, õnn, lein, sünd, surm. „Too nad tagasi …“ on üks näidendi läbivaid lauseid. Palun too tagasi kõige armsamad inimesed, kelle kaotamine muudab su isiklikku universumit kõige rohkem, hellemalt, valusamalt. Kuigi mõistusega teame, et mitte kellegi võimuses ei ole siia tagasi tuua meile kalleid surnud inimesi, ei katke hinges lootus nendega kohtuda. See ei ole ratsionaalne, aga on loomulik.

Südamlik ja hillitsetud. Noormetsa lavastajateel tekib ka huvitav seos Shakespeare’i kuningas Leari kaotusevaluga: ihkab ju nooruke Ernestine kuninganna Leari rolli. Peategelast Ernestine’i mängib Klaudia Tiitsmaa südamlikult ja hillitsetult. Tema roll ei muutu väliselt kuigivõrd, õige pisut aimub vananemist liigutustes ja hääles, aga see pole peamine. Napilt ja läbimõeldult muutuvad Maarja Viidingu kostüümide detailid. Kaasa elama paneb Ernestine’i elurõõm, vaikne elujulgus, kodu ja lähedaste hoidmine. Tiitsmaa teel on see roll oluline, koguni murranguline: oma eatuses, ühtaegu vaatleja kõrvalpilgus ja katkematus kohal- ja elusolekus. Just peategelases peegeldub see žanrimääratlus – romantiline draama – kõige avaramas tähenduses.

Üksainus roll on ka Aarne Sorol, naaber Kenneth, kes läbi elu Ernestine’i armastab. Kenneth ilmub lavale liigagi harva, nii muutub aina tugevamaks ootus, et millal ta jälle tuleb. Soro on samavõrd detailitäpne, väljendusrikka miimika ja liikumisjoonisega nii 18aastase nooruki kui ka 88aastase mehena. Kennethi ja Ernestine’i elutants on liigutav, Soro ja Tiitsmaa partnerlusest kumab huumorit ja pastelset nukrust, mängulisust, siirast elutahet. Ja mõelda vaid, nad ikkagi jõuavad oma lõpupeo ära oodata. Pika elu vältel saab see sõna, „lõpupidu“, küll hoopis teise tähenduse, aga pidu on ikka pidu! Äärmiselt olulist mälu teemat, mis võimendub aegamööda ja diskreetselt, kannab kuldkala, Kennethi kingitus.

Marika Palm, Jaana Kena ja Janek Vadi liiguvad rollist rolli, läbi põlvkondade. Palm alustab Ernestine’i emana, kelle hoidev ja kaitsev headus lühikeses lavaajas on nii mõjus, et jääme teda igatsema koos tütrega. Jaana Kena minia Joani rollis mõjub just sedamoodi kergelt koomilise ja kohatuna, nagu ikka uustulnuk perekonnas, kuhu ta veel päriselt ei kuulu. Huvitav mitmekihiline roll on Ernestine’i abikaasa Matt, kelle armumist, mõnusat ja tsipa ükskõikset abielurutiini, truudusemurdmist, kahetsust, lootust ja alistumist paotab Janek Vadi varjundipeenelt. Kuni tema viimase stseenini, naise hoolealusena.

Oskar Punga põhirolliks jääb Ernestine’i poeg Billy, kuid viimases pildis ilmub ta üllatustegelasena. Ernestine’i eluhoiak on helge, ta jääb koduhoidjaks, ometi on selle hapra ja vapra naise saatuses ootamatult, kuidagi ebaõiglaselt palju traagikat. Ennekõike avaldub see tütre Madleni (Marika Palm) ja poja Billy saatuses. Ka kõige kurvemad hetked on mängitud poeetilise, õhulise, unenäolise meeleoluga.

Maagiline koosmõju. Lavastuse atmosfääris saab määravaks lava­kujunduse, muusika ja valguse maagiline koosmõju. Eeslaval näeme argist kodu, kus igal sünnipäeval torti tehakse. Seina najal on tahvel, kuhu kirjutatakse vanus ja mille najal mõõdetakse (sünnipäeva)-lapse pikkust. Aga iga arvu ligiduses on sel tahvlil kirjas ka külili kaheksa: lõpmatus. Nii sulavad argipäev ja igavik kokku. Nagu autori luuleline tekst tordist: „Munad ja või, suhkur ja sool – need on kõikide tortide kõige tavalisemad koostisosad. Need on aatomid, mis maailma loomisest üle jäid. Aga kui sa vaatad veidi sügavamale, siis leiad sa siit universumi loo.“

Täpselt nii on ka kodu vaid üsna ahas osake lavaruumist. Sügavusmõõtme loob, universumi ääretust vahendab valgus (valguskujundaja Villu Konrad). Lava täidavad loendamatute lampide, valgusallikate keed nagu helendavad tähed universumis. Pildivahedes lahvatab valgus pimestavalt helekirkaks, valguse pidulik, üleloomulik intensiivsus jahmatab, lummab. Sünnipäeva tähistab rituaaliks kujunenud torditegu. Aga küünlaid ei olegi. Ometi on pealkiri „Sünnipäevaküünlad“? Olin jõudnud seda endalt küsida veidi varem, kui saabus stseen, mil Ernestine’i poeg Billy toob emale hulga küünlaid – valgeid küünlaid, mis esmapilgul seostuvad pigem kalmistuga. See on üks tundlikumaid stseene, mille käigus tasahaaval taipame, et Billyga on toimunud midagi pöördumatut. Oskar Punga paotab Billy mälukaotust karge ja kurva delikaatsusega. Küünalde süütamine ja küünlaleekide surnukspuhumine avab sõnadeta ema suure hingevalu.

Roosa käepael. Kõige olulisemaks kujuneb viimane pilt. Ernestine on tulnud koju sünnipäevatorti tegema, aga ühtäkki selgub, et see ei olegi enam tema kodu. Jaana Kena majaperenaise Bethi roll haakub kaudsel moel Joaniga, aga olulisem on Oskar Punga tegelane: John, mees, kes ärkas üles keset ööd. John toob meelde noore Billy. Keset ööd üles ärganud mehe lahke ja elurõõmus mõistmine, tema hingeline side võhivõõra vana naisega näib üllatav ja tavatu, aga seejuures nii loomulik ja armas.

Alles viimases pildis laheneb üks saladus, mis varem näis üpris väikene, võib-olla isegi tähtsusetu, ent uudishimulikuks tegi ikkagi. Nimelt see silmatorkav roosa käepael, mida Ernestine kannab randme ümber lavaloo algusest lõpuni. Otsekui festivali käepael, võiks alguses reipalt mõelda, aga juba kriibib mingi salaaimus südant, õõnestab seda naiivset reipust. Ja kui siis viimaks selgub, mida see käepael tegelikult tähendab ja miks vana naine seda kannab, toob see teadasaamine klombi kurku. Nüüd alles avaneb kõik nähtu järsku täiesti uues valguses. Kaasa arvatud tähekeede valguse lahvatav eredus ja tuhmumine, samuti mälupiltide vaheldumise rütm. Elu sõlmpunktid libisevad silme eest mööda nagu unenägu, nägemused korduvad, mõni hetk võibki kesta üksnes kolm sekundit nagu kuldkala mälu. Või siis aeg seiskub, hetk pikeneb, meenub tordi maik, selle valmistamise rõõm või üksijäetuse ahastus. Paljuski sõltub „Sünnipäevaküünalde“ helistik iga vaataja enda elueast ja elukogemusest. Samastumise hetked võivad selle teatri­õhtu vältel olla väga erisugused. Nagu sünnipäevatundedki.

Kõike nähtut, kogu Ernestine’i elu, tahaks nüüd, käepaela saladust teades, uuesti vaadata, kogeda, naisele kogu südamest kaasa elades, end temaga koos elusana tundes. Kahetsuseta, usaldades. Miskipärast meenus mulle seda vastukaja kirjutades, kuidas juba paarkümmend aastat tagasi ütles näitleja Ines Aru raadiosaates „Hiirelõks“ (2003), et praeguses ajas puudub niisugune tundelaad nagu hardus, harras olemine. Andres Noormetsa lavastus „Sünnipäevaküünlad“ kingib hardust ja õrnust, naeratust ja pisaraid. Kuni finaali hele rõõm, Ernestine’i tõeline ja kordumatu lõpupidu oma kodus, annab ainuvõimaliku vastuse palvele „too nad tagasi“.