Alates 2021. aastast on kunstnik Anita Kremm tegelenud lepingu kui kunstivormiga. Ehkki see on muidu kiretu bürokraatlik asi, leiab Kremm lepingule üha kurioossemaid kasutusviise. Näiteks on ta andnud vabatahtlikele lepingusõlmijatele võimaluse avaldada kunstnikule oma vägivaldseim tegu, jääda kunstnikuga vastastikku võlgu, pälvida kutse kunstniku sünnipäevapeole jne. Nüüd on lepingutest valminud esimene näitus, pealkirjaks lihtsalt „Leping“, asukohaks Hobusepea galerii. Näitusele eelnes samateemaline eksperimentaalne residentuur Kanuti gildi keldrisaalis, kus osalesin ka mina.
***
15. novembri lõuna kell 12.30. Anita Kremmi „Lepinguruumi“ kontor on Kanuti gildi keldrisaalis lahti viimast, viiendat päeva. Saabun sellesse ruumi 21. külalisena ning mind võtavad vastu asjalikes kontorirõivastes Kremm ja tema stenograaf (mitte stsenograaf!) Mia Maria Rohumaa. Sel päeval on neil sõlmimiseks pakkuda kuus erinevat lepingut: õnneleping, kadumise leping, iluskole leping, sünnipäevaleping, varjuleping ja leping „Anita Kremm“. Kui juba, siis juba – kirjutan neile kõigile alla.
Need on lepingud, mis näevad pealispinnal välja igavad ja kuivad. Neil on punktid ja alapunktid, kuupäevad ja poolte allkirjad, need on mustalt trükitud read valgel paberil. Ainuüksi kuldsed pastakad, mille on Kremm ja Rohumaa allkirjastamislauale valmis seadnud, annavad eemalt vaadates aimu, et ehk on siin ruumis teoksil midagi erakordsemat kui keskmise notari kabinetis. Ja kui siis mustadele ridadele valgel paberil sisse vaadata, pole enam kahtlustki, et tegu on lepingutega, millesarnastele pole mul ega ühelgi teisel külalisel õnnestunud varem alla kirjutada. „Lepinguruumist“ saab alguse teekond, mille käigus nii kunstniku kui ka külastaja jaoks panused aina kasvavad, viies lõpuks välja radikaalse katseni vahetada oma identiteeti. Sellest viimasest kõneleb ka Kremmi näitus Hobusepea galeriis.
Tol 15. novembri lõunal sain mina ellu viia üksnes nõndanimetatud õnnelepingu – kuuest sõlmitust kõige põgusama, kõige vähem riske sisaldava lepingu. Lepingu punkt 1.1 sätestab: „Kunstnik annab Isikule ühe lotopileti ja Isik annab loa Kunstnikule salvestada Isiku suulist vastust audiovisuaalselt ja kirjalikult (edaspidi lepingu ese).“ Lotopileti üle andnud, küsis Kremm minu käest, mida teeksin võidetud rahaga. „Mmm, kui ma võidan, siis maksan enda EKA õppemaksu,“ kirjutas Rohumaa mu vastuse üles. Kraapisin, mis ma kraapisin, aga võidusummaks jäi ümmargune null. Lahkusin, lotopileti võisin endale jätta.
Päev hiljem naasin kaht järgmist lepingut ellu viima: iluskole leping ja kadumise leping. Kremm ja Rohumaa tervitasid mind taas keldrisaalis, kehastades endiselt sedasama rangust, mida õhkub neist mustadest ridadestki valgel paberil. Rõhutatud tõsidus sundis ka mind tõsisemaks, ehkki lepinguis leidus nii mõndagi koomilist. Kremm pole lepingute autorina püüdnud küll nalja teha, ometi teeb need koomiliseks nii vastuolu range vormi ja fantaasiarohke sisu vahel kui ka teatav arbitraarsus, mis lepingute sooritustes peitub.
Näiteks kas või kadumise leping. Kes ütles, et enese kadumise talletamiseks peab klaaspurki panema just endast tehtud foto, killu bioloogilist materjali (à la juuksekarv või süljelärakas), paberile kirjutatud mõtte ja nii mitu tilka viina, kui sul aastaid turjal istub? Materjalid segunevad purgis veega ja jäävad riiulil oma aega ootama, suhkrupaberile trükitud ja allkirjastatud kadumise leping saab aga teises anumas lahustatud. Leping kaob ja viivuks saab kaduda ka allkirjastaja: Kremm viib ta kottpimedasse ruumi reflekteerima, mida ta tahab, et temast alles jääks, kui ta kaob.
See on kõik ühtaegu täiesti ebavajalik ja väga intrigeeriv. Ebavajalik selles tähenduses, et see tagasihoidlik purgitäis minuga seotud esemeid ei talleta lõppeks ju suurt midagi, vaid laguneb kuskil Kremmi valduses; intrigeeriv aga tähenduses, et tegevuses peitub omamoodi lapsemeelne katse teada saada, kas ametlikku protseduuri imiteerides on võimalik saavutada ametliku protseduuriga võrreldav performatiivne jõud, mis muudab reaalses maailmas asjade seisu ja staatust. Ja nagu osutab Hobusepea näituse saatetekst, intrigeerib kunstnikku lepingute juures ka võimalus pääseda allkirjastaja sisemaailma, kui too küsimustele vastab.
Kui kadumise lepingu puhul tuleb kaamera ees selgitada, mis allkirjastajast pärast kadumist võiks alles jääda, siis iluskole leping paneb allkirjastaja 15 minutiks ennast peeglist vaatama ja seejärel arutlema, mis on temas ilusat ja koledat. Kremm on kuulajana diskreetne ega anna vastustele hinnanguid, vaid kuulab, võtab teadmiseks, tänab. Ometi tekib nõnda olukord, kus kunstnik minu sisemaailma pääseb, aga mina tema omasse mitte – sisse jääb kuidagi poolik tunne. Tõsi küll, miskipärast ei tulnud ma selle pealegi, et proovida Kremmilt midagi küsida – alles hiljem lugesin Rohumaa koostatud protokollist, et arutelu jätkamine polnud välistatud.
***
„Lepinguruumi“ kontorifaasis käis keldrisaalist (peale minu) läbi kümneid inimesi ja ligikaudu 50 neist sõlmis lepinguid. Järgmistes faasides tõmbus ring aegamisi koomale, nõudes ka kunstnikult avanemist. Ja olgu etteruttavalt öeldud: Hobusepea näitusel tõmbub ring lõpuks kokku vaid ühe lepingusõlmija, Aska Helena Shimmo ümber. Näitusel on minetatud ametlikkus ning selle keskmes on identiteediprobleem.
Ent kui väljapanek Hobusepeas tegeleb minaduse küsimusega, siis 2024. aasta residentuuri järgmised kolm lepingut hakkasid tegelikult samuti oma mõttelist teravikku vaikselt selle teema poole suunama ning kunstniku ja allkirjastaja vahelist suhet ümber defineerima. Esiteks avas Kremm oma koduukse kõigile sünnipäevalepingu sõlmijatele, kutsudes nad 22. detsembril külla ja paludes kingituseks kaasa võtta raamat, mida kinkija sooviks ise lugeda. Kohapeal selgus, et nüüd tulebki kolm tundi seda raamatut lugeda. Teiseks kohustus kunstnik aga varjulepingu raames hakkama minu varjuks, jälitama mind ühe päeva jooksul täpselt nii kaua, kui soovin, tegema pilte ja kirjutama üles oma tähelepanekud.
Nõnda veetsimegi koos 6 tundi ja 43 minutit minu 2. jaanuarist. Esimese tunni vältel tundsin end kui näitleja laval ning tajusin iga oma tegevust tavapärasest tähenduslikumana, hiljem aga hakkasin varju kohaloluga harjuma ja võtsin ülesandeks loobuda iseenese etendamisest. Just see etendamisest loobumine mõjus hea soojendusena, et täita järjekorras viimane leping, mille pealkirjaks oligi lihtsalt „Anita Kremm“.
See leping, millele tugineb ka näitus Hobusepea galeriis, sätestab: „Lepingu alusel nõustub … (edaspidi Isik, isikukood …) üheks päevaks asendama Anita Kremmi (edaspidi Kunstnik, isikukood …) tema igapäevategemistes (edaspidi asendamispäev).“ Sisuliselt tähendas see, et kunstnik andis kõigile oma asendajatele üle oma isiklikud asjad, sealhulgas telefoni, rahakoti, dokumendid, kodu võtmed, palus neil selga panna oma riided ja elada 24 tundi oma korteris, teha Kremmi igapäevaseid asjatoimetusi. Vahetult enne asendamispäeva algust tutvustas Kremm asendajale käsitsi kirjutatud päevikut, kus on kirjeldatud nii eesootava päeva kava kui ka kõike, mida asendaja Kremmi elu kohta teada võiks: kirjeldused suhetest lähedaste inimestega, perekonnalugu, lapsepõlvemälestused, huvid, hobid, harjumused, töörutiin ja palju muud. Viis, kuidas päeva dokumenteeriti, erines asendajati: näiteks mina sain kohustuse pildistada oma tegemisi ise, kuid Aska Helena Shimmoga, kelle päeva näeb näitusel „Leping“, käis kaasas operaator Elisabeth Kužovnik.
***
Näitus koosnebki Aska Helena Shimmoga sõlmitud lepingust ja kolmest videoteosest: „Leping (I)“, „Leping (II). Vanavanemad“ ja „Koda“. Tegu on väljapanekuga, mis ei anna end põgusa läbijalutamisega sugugi kätte, ehkki mitu külastajat paistsid nii teha proovivat, kui parajasti galerii ekraanide ees istusin. Nimelt annavad videoteosed kokku täispika filmi mõõdu (vastavalt 60, 14 ja 6 minutit) ning vähemalt kaks esimest ei võimalda üksikute nähtud minutite põhjal tuletada, millist tunnetust kunstnik on videoga taotlenud. Pigem vajavad videod filmilikku vaatamisstrateegiat, mis jälgib peategelase ehk lepingu alusel Anita Kremmiks kehastunud Aska Helena Shimmo püüdlusi uue identiteediga kohaneda ja ületada keelebarjäär kunstniku perekonnaga suheldes.
Kuigi küsimus keelebarjäärist ei tundu tingimata olevat kunstniku fookuses, saab sellest teoste meeleolu ja tähenduse kujundamisel oluline mõjutegur. Shimmo ütleb päeva jooksul ainult üksikud laused, aga seda mitte vestluspartneri puudumise tõttu, vaid põhjusel, et Kremmi ema ja vanavanemad kõnelevad temaga vene keeles – just nii, nagu nad kõneleksid päris Anitaga. Ta naeratab ja noogutab, tundes tuttavaid sõnu kohati ära, teinekord veerib päevikust Kremmi kirjutatud venekeelseid lauseid, ent veedab siiski lõviosa päevast omanäolises sotsiaalses isolatsioonis. Vaatajale teevad eestikeelsed subtiitrid küll vestluste sisu selgeks, aga isegi kõnekam olnuks näidata videoid ilma tõlketa, et Shimmo sisemist seisundit paremini peegeldada.
Selles seisundis põimuvad veel püüdlikkus täita ülesanne võimalikult täpselt, aga ka taju mingist paratamatusest, teadmisest, et identiteet pole pelk kostüüm, mida üheks päevaks selga tõmmata. Olgugi et Kremm võib veeta tunde, püüdes päevikusse kirja panna sadu detaile, mis on tema identiteeti kujundanud, ei anna nendega tutvumine asendajale veel võimet otsustada, käituda ja kõneleda nii, nagu teeb seda kunstnik. Põhjus on lihtne: tervik on ikka midagi muud kui üksikosade summa, identiteet midagi muud kui kogemuste summa. Nii paigutub asendaja vahealale, kus ta ei tohi olla tema ise, aga ei saa olla ka Anita Kremm – tulemuseks inimene, kes ei ole mitte keegi. Ja nagu ka mina ise oma asendamispäeval aru sain, võib Anita Kremmi etendamine tekitada oma võimatuses frustratsiooni, ent nii-öelda eikellegi positsiooni aktsepteerimine avab ukse täiesti ainulaadsele maailmatajule.
Näituse kolmas videoteos „Koda“ mõjub asendamispäevast valminud (lühi)filmide järel kui epiloog, kui kunstniku kehaline tõlgendus asendamispäeval toimunud identiteedimängust. „Koda“ kujutab Kremmi kitsas valges ruumis pikali liikumas: tema alasti keha otsib aina uusi olemisviise ja kohandub ruumi nurkadega, võtab viivuks nende kuju ja kaldub siis jälle seintest eemale. Teost võib tõlgendada kui implitsiitset vastust küsimustele, mille kunstnik ja kuraator Ene-Liis Semper tõstatavad asendamispäeva salvestustega ja sõnastavad ka saatetekstis: kas mina vajab välist identiteeti, et keegi näeks, kes ta on? Või tekib mina sellesama välise kirjelduse kaudu?
Kui käsitleda kunstnikku ümbritsevat ruumi kojana – kojale omane jäikus ja vastupidavus on temas olemas –, näib teos osutavat, et väline kest ei defineeri inimese mina, vaid annab talle ennemini raami, mille sees pidevalt muutuda ja kohaneda. Nii ei anna väline kest ka kõrvaltvaatajale alati adekvaatselt aimu, milline on mina. Kuigi koda paistab alati kandiline ja kõva, võib mina seal sees olla krussis või sirgu, nurka tõmbunud või laiali valgunud.
***
Kui püstitasin ennist küsimuse, kas ametlikku protseduuri imiteerides on võimalik saavutada ametliku protseduuriga võrdne mõju, võiks nüüd küsida niisamuti: kas Anita Kremmi imiteerides on võimalik saada Anita Kremmiks? Väidan, et mõlemal juhul on vastus ei. Kremmi lepingute sooritusse on teatav poolikus sisse kirjutatud – tegemist on realiseerimatute ülesannetega. Ometi ei tähenda see, nagu poleks nende sooritamisel mõtet.
Need ülesanded omandavad oma tõelise tähenduse alles siis, kui kunstniku ja allkirjastaja teed on teineteisest juba lahku läinud: siis, kui Kremm lepingu esemest (ehk lepingu sooritamise käigus valminust) näituse või muu kunstilise terviku osa teeb. Nii, nagu omandas ka Aska Helena Shimmo asendamispäev üldistusjõu alles Hobusepea galeriis. Sestap seisabki Kremmi lepingutes alati punkt, mille kohaselt on Kremmil õigus allkirjastajast tehtud salvestisi kasutada, levitada ja reprodutseerida, seda „territoriaalsete piiranguteta ärilistel, mitteärilistel ja turunduslikel eesmärkidel“.
