Värskelt riigiarhitektina välja hüütud Tõnis Arjus räägib ruumiga seotud välja­kutsetest ja vastuoludest, Rail Balticust ja tuuleparkidest, kärbetest ning eesmärkidest.

Ütlesid „Ringvaates“, et sinu ülesanne on tegeleda kogu ruumiga. See määratlus on väga laialivalguv. Palun selgita, mis asi on ruum ja kas on mingeid üle Eesti kehtivaid põhimõtteid, mis on hea ruum.

Alustasin taskuhäälinguga „Ruumilood“ osaliselt just põhjusel, et selle mõiste mahtu selgitada. Inglise keeleruumis näiteks polegi sama mõistet, saksa keeles raum jälle on. See hõlmab ümbritseva keskkonna, mille hulka kuuluvad maa, ehitised ja nende vahel toimuvad interaktsioonid. Nende suhete tõttu ei ole selle keskkonna kujundamine ainult arhitektide või planeerijate, vaid meie kõigi teha.

Mis puudutab head ruumi, siis ruumist mõtlejad on lähtunud väga erinevatest põhimõtetest. XX sajandi alguses valitses mõttelaad, mille kohaselt hakati linnast rääkima kui masinast. Termineid ja käsitlusi laenati masinaehitusest, autotööstusest, insenerindusest. Praegu laenatakse rohkem psühho­loogiast ja küsitakse, kuidas inimene ennast ja tema ümber toimuvat tunnetab. Seistakse selle eest, et vaimne tervis oleks hoitud ja ühiskond tänu heale ruumile lõimunud. Selle erisuse tõttu on nüüdisaegsete ruumiplaneerijate ja eelmiste põlvkondade arhitektide vahel ka mõningast hõõrumist.

Ka riigiarhitekti rollikirjeldus on ajas muutunud. Kui varem nähti selle ameti pidajas kõva käega tarka, siis nüüd saadakse aru, et on vaja inimest, kes oskab eri distsipliinid kokku tuua.

Eestil on olnud kuus presidenti, aga sina astud veelgi eksklusiivsemasse klubisse – oled päris esimene riigiarhitekt. Kui paljus on see amet sinu enda sisustada?

Enne 9. juunit, mil ma tööle asun, ei ole sellist rolli juriidiliselt olemaski. Tööd ja selle olemust alles kirjutatakse lahti. Seda ei tahetudki varem teha, kuna ametisse astuva inimese esimene ülesanne ongi seda rolli koostöös teiste asjaosalistega sisustama hakata. Mingi ettekujutus, mida minult oodatakse, on muidugi olemas. Saingi enne kandideerimist paljude inimestega kokku, et neist ootustest aru saada. Nägin, et ootusi on täpselt sama palju kui asjaosalisi. Kõik siiski loodavad, et mingeid seniseid puudujääke saab lahendama asuda. Nüüd tuleb hakata prioriteete seadma, sest muidu võibki kõigega ja eimillegagi tegelema jääda.

Mille või kelle eest sa riigiarhitektina seisad?

Esimene eesmärk on teha kõigile selgeks, et maa ja ruum on piiratud ressursid, mida pole lõputult. Meie kultuuris pole see päris harjumuspärane tõdemus. Ollakse harjunud tegema asju läbimõtlematult, planeerimata. Mina lähtun põhimõttest, mida isa on mulle lapsest peale korranud: me ei ole nii rikkad, et teha asju odavalt. Panustame rohkem aega asjade läbikaalumisele, et need saaksid korralikult tehtud.

Toon näite Tartu linnaarhitektina töötamise ajast. Sindlinaha ehk Riia tänava kergliiklussilla puhul sai linnavõim aru, et tegemist on keskse objektiga ja selle disain annab iga päev tunneli läbijale aimu, kas temast hoolitakse või mitte. Viidi läbi arhitektuurivõistlus, mille tulemus läks alguses plaanitust palju rohkem maksma. Kõik said aru, millele see lisainvesteering kulus. Nüüd on rajatis saanud Eestis preemiaid, samuti rahvusvahelist tunnustust, on tekkinud soov ruumi eest hoolitseda. Seesugune ruum peab vastu palju kauem kui 20 või 30 aastat. Sama kvaliteedinõude peaks rakendama ka mujal.

See on ilus mõte, aga on kärpeaeg ja lisainvesteeringuid on keeruline hankida. Kuidas ideaal ja tegelikkus ühitada?

Ruumipoliitikas on võimalusi päris palju. Üks olulisi põhimõtteid on kooskasutus, mis tähendab laias laastus seda, et investeering ei pea olema tohutult suur, vaid peab paremini läbi mõtlema, kuhu ja mida teha.

Ringmajanduse põhimõtete järgi tuleb esmalt läbi mõelda, kas on üldse vaja midagi uut ehitada või on juba olemas taristu, mille saab kasutusse võtta. Kui tuleb siiski midagi ehitada, saab võib-olla juba olemasoleva ära kasutada. Näiteks investeerida sinna, kus on juba olemas ühistransport.

Asulatega on Eestis looduskeskkonna arvelt laiali valgutud. On loodud justkui kiirelt ja odavalt eluasemeid, aga selle trendi pikaaegne mõju läheb ühiskonnale kalliks maksma. Ruumiinvesteeringud on paraku nii komplekssed, et kogumõju ei osata sageli alguses hinnata. Näiteks, kuna rahvaarv ei ole kasvanud, aga asulate pindala on, ei suudeta katta liiklustaristu ülalpidamist, rääkimata uue ehitamisest.

Oled intervjuusid andes rääkinud tasakaalustatud arengu tagamisest üle Eesti. Kas tasakaalustatuse põhimõte ja rahvaarvu kahanemisest tulenevad vajadused ei lähe siin­kohal vastuollu?

Praegune mure on pigem see, et vana asustus on maha jäetud ja ehitatakse uut ümber pealinna. Ei tasu olla naiivne ja arvata, et kõik suudetakse tagasi pöörata – kõik Eesti linnad ei pöördugi kasvu­teele. Lähikümnenditel ei paista pööret, mis pilti muudaks.

Praegu tuleb siiski kaaluda, kus on need olulisemad regionaalsed punktid, mida annab sedavõrd palju toetada, et kahanemine pidurduks. Jätkuva kiire pealinnastumise stsenaariumis kahanevad isegi Viljandi ja Rakvere 2050. aastaks 30 protsendi võrra, mis mõjub neile drastiliselt.

Pealinnastumine jätkub nagunii ja selles pole ka otseselt midagi halba: tugevad rahvusvahelised keskused, nagu Tallinn ja Tartu on, tulevad Eestile kasuks. Asustusuuringu raames ilmnes see-eest, et väiksemates asulates kasvanud noored hindavad keskkonda, kust nad pärit on, ja on valmis sinna naasma, kui see neid ootab – kui nad näevad, et seal on võimalik luua töökoht, kui seal on olemas head transpordivõimalused.

Hea näide on Tõrva, kus uhkus oma linna üle on elukeskkonda sisse projekteeritud. Kujunes linnaosa, kuhu kolivad inimesed, kes soovivad väikelinnas elada. Paljud neist ongi sealt ka pärit. Kohatunne on inimestele oluline ja alles.

Kas nii väikeses riigis poleks efektiivsem ressurss just ühte-kahte keskusse suunata?

Praegu analüüsitakse eri stsenaariumide mõju sotsiaalmajanduslikult ja keskkonna seisukohalt. Üldiselt nähakse, et tugeva pealinna toetamisel on positiivne mõju. Koht, kus midagi juba on, läheb sinna juurde pannes tugevamaks. On aga suur osa näitajaid, mis ütlevad, et kõik inimesed ei koli kokku, kogu ülejäänud Eesti ei metsistu. Nende inimeste toetamine ongi ressursikulukas. Kui rääkida näiteks inimeste ümberasustamisest, siis tuleb neile ka uus elukeskkond üles ehitada, ja see tähendab omakorda senise looduskeskkonna hõivamist, mis pole vähem kulukas. Olulised on ka kultuurimõjud: kui eri paikadesse ei jää inimesi, kes kultuurikihti elus hoiavad, muutume ühiskonnana monokultuuriliseks ja jääme sellega vaesemaks.

Nõus. Aga kuidas sobitub see kõik aega, mil on moes mootorsaega avalike teenuste kallal lammutada? Norra mudel on vahva, aga seda saab lubada endale väga jõukas riik. Meie ees on küsimus, kas Eestis saame endale lubada samu teenuseid ja võimalusi igale saarele.

Selles on oma iva ja selline küsimus ei kerki ainult kahanevates piirkondades, vaid ka uuselamuarendustes. Inimestel on vaba valik, kuhu kolida ja kus elada. Muidugi on tore soetada kinnisvara keset loodust, ilusasse kohta, aga hiljem hakatakse nõudma sama kvaliteediga teenuseid, millega oldi linnas harjutud. See on inimlikult arusaadav. Otsuseid tehes ei oska keegi kõiki tagajärgi ette näha. See on üks juhitamatu valglinnastumise trendi põhjus.

Ruumikujundajate ülesanne on selles olukorras seista nii praeguste kui ka tulevaste elanike eest ja püüda ennustada ruumiotsuste mõju. Väga oluline on, et Eestis oleks erinevaid elamisviise, aga läbi tuleb ka mõelda, millise tihedusega elukeskkondi rajatakse, millised haridusasutused sinna juurde rajada, millal arendus seisma panna, kui sinna pole näiteks ühistransporditaristut rajatud.

Mainid mitmendat korda ühistransporti. Millist rolli näed autodel?

Igasugune tööriist on vajalik, nii saag, haamer kui ka peitel. Häda on siis, kui tahetakse peitliga saagima hakata. Tallinnas on suures osas suurepärane ühistransport, aga kui on juba soetatud eraauto, mis on ka staatuse sümbol, siis see loobki autokultuuri. See, et Eesti riigis on auto üks oluline tööriist, ei muutu ilmselt kunagi, või vähemalt mitte nähtavas tulevikus.

Ma ei usu tegelikult, et Eesti on autousku. Ford ei sündinud siin. Pigem on autosõltuvus seotud ruumiotsustega. Loodud on tingimused, millest polegi muud eeldada. Kujundatud harjumusi on väga keeruline muuta. Kui ollakse autoga harjunud, võib trammipeatuse maja ette ehitada, aga ikka ei kasutata seda. Uude ruumi kolides muudetakse ka käitumist meelsamini. Või ka uuele tööle minnes. Näiteks võib tööandja pakkuda tasuta parkimiskohta või on tagatud hea ligipääsetavus ühistranspordiga. See kõik mõjutab harjumusi.

Riigiarhitektina pead läbi saama nii Järvanite kui ka Lippustega. Kuidas eri mõtteviisiga inimesed kokku tuua?

Lõppude lõpuks on inimeste vajadused samad. Ma hindan väga koosloomet, mille aluspõhimõtteks on Chris Vossi taktikaline empaatia: igal inimesel on õigus olla ära kuulatud. Tuleb mõista, millised on soovid, millised südamelähedased mured. See ei puuduta ainult ruumiloomet, vaid igasugust poliitikakujundamist.

See, mille inimene rahvakoosolekul kurjalt välja ütleb, ei pruugi olla see, mille pärast ta mures on. Kas või tuule­pargid. Käisin ühel avalikul arutelul kohal ja minu meelest läksid need nii käest ära osalt sellepärast, et inimesi mindi kuulama alles siis, kui taheti millelegi nõusolek saada. Mina nägin hoopis, et inimesed on valmis kuulama ja arutama, aga oli muid muresid: räägiti halvast internetiühendusest, suletud teenustest. Igaühel on muresid, aga koostöö korraldaja ülesanne on eraldada probleemi lahendamise ülesanne personaalsetest igapäevamuredest. Ja neid viimaseid tuleb ka kuulata!

Mainisid paremat asjade läbikaalumist. See kõlab nagu koalitsioonileping, kus räägitakse arutamisest, läbimõtlemisest, parendamisest. Kas sinust saab järjekordne bürokraat, kes töötab peamiselt paberil?

Ruumiplaneerimises on kaks põhi­mõtet. Esiteks kümme korda mõõda, üks kord lõika. Teiseks, kuna projektid on pikaajalised, siis tuleb pidevalt teha olulisi vaheotsuseid, et menetlus venima ei jääks. Eestis jäädakse planeerimises toppama ka sellepärast, et on hirm neid otsuseid teha.

Toon ühe näite: riiklikult tähtsad kultuuriehitised. Olen ise olnud Siuru algatamise juures ja seega erapooletu, aga minu hinnangul on selle arendusjoonel näha väga palju alajaotusi, kus midagi on paika pandud. 2013. aastal koostati linna üldplaneeringut, kus arutati, kuidas südalinna tihendada ja teenustega toetada. Siis leiti asukoht uuele ülikoolihoonele ja toonasele südalinna kultuurikeskusele. Need otsused kehtestati volikogu tasandil. Debatt on muidugi kogu aeg kestnud, kas peaks parki ehitama või mitte. See on okei, tulebki selgitada, aga vaheotsused on tehtud.

Võrdluseks Estonia teater. Seda protsessi on pikalt venitatud: kas lahenduseks on mere äärde kolimine, olemasolev saal, väike juurdeehitis, suur juurde­ehitis? Pole langetatud ühtki vaheotsust. Arutelu peab olema pikaajaline, et mitte luua protsess, kus lõpuks mitte midagi ei tehta.

Tahtsingi käia läbi mõned palju kära tekitanud ruumiga seotud teemad, et jagaksid oma mõtteid ja kirjeldaksid, kas või kuidas need riigiarhitekti tööga haakuvad. Alustamegi siis Estonia juurdeehitisest.

Laiendan vastust riikliku tähtsusega kultuuriehitisele. Kui neid kavandatakse, siis selle valiku juures on riigiarhitektil nõuandva organina suur roll, et tervikliku ruumi kompetents olemas oleks. Võtmeküsimus on, kas need ehitised on kooskõlas pikaaegse ruuminägemusega ja kas vajalikud partnerid on õigel ajal kaasatud.

Ja Rail Baltic?

Raudpolt tulevikus maa- ja ruumiameti, kuhu ka riigiarhitekt kuulub, vastutusalas. Selline ehitus puudutab palju maade omandamist ja trassi valikut. Tegemist on Eesti riiki läbiva taristuga. Kohalikel omavalitsustel on tugev autonoomia, mistõttu tekib ka palju pingeid. Riigiarhitektilt oodatakse, et ta toob nad kokku.

Aga tuulepargid?

Seal tuleb hinnata, kuivõrd tehniline on nende kavandamine. Energeetikat puudutav asub teises ministeeriumis, aga ka riigiarhitekt peaks olema kaasatud. Tuuleparkide ehitamine toob muutusi ka harjumuspärasesse ruumi. Ollakse harjunud, et üle linna paistavad kõrged korstnad, aga tulevikus on need võib-olla labadega ega saasta nii palju õhku. Korstnad on aga praeguseks osa sellest ruumist ja me lausa hindame neid. Riigi­arhitekt peab selliseid muutusi mõtestama ja selgitama, selleks sobivaid partnereid leidma.

Hästi praktiline on planeerimises osalemine. Ilmselgelt tulevad keerukad kohtumised kogukondadega. Kaasamisprotsessiga on juba hiljaks jäädud. Selleks on olemas professionaalne metoodika, kuidas viia läbi arutelusid, saada tagasisidet, anda võimalus muresid väljendada, neile sisuliselt vastata. Selliseid oskusi on praegu vähe.

Nüüd üks märksa laiem ruumi­küsimus, kuna rääkisid kahanevatest piirkondadest. Mida teha riigiga riigis, Ida-Virumaaga?

Nagu kirjeldasin, annab ümbritsev ruum pidevalt signaale, kas meist hoolitakse. Kui iga päev tööle minnes näed kõnniteel sama asfaldiauku viisteist aastat, siis on selge, et ei hoolita. Sellisest kohast tahaks ära minna või siis võetakse see enda sisse ja kibestutakse. Kui tahetakse, et inimene oma keskkonda väärtustaks, siis peab selle kohaga tegelema, sinna investeerima. Kui vaadata renoveerimist, siis on Kredexi toetuste järele meeletult suur nõudlus. Narvas on aga voorud veel lahti, ei ole eri põhjustel nii palju taotlejaid. Üks põhjus on see, et linn on planeeritud paljudele tuhandetele inimestele, kuigi neid seal praegu enam nii palju ei ela. Hoonete asustus kahaneb, inimesed aga ei näe perspektiivi. See on väga suur väljakutse. Arutatakse nii Narvas kui ka Valgas, kuidas kahanemisega hakkama saada, inimesed kompaktsemalt kokku tuua, mingid piirkonnad lammutada.

Lammutamine kõlab negatiivselt – buldooser ei tähenda midagi head –, mistõttu on sellega vähe tegeletud. Üks asi, mida ruumist mõtlejad kasutavad, on ikkagi kompaktsus. See on oluline nii kasvavas kui ka kahanevas piirkonnas. Inimesed tuleb kokku tuua, koostööd tegema panna. Ja mida vähem on inimesi, seda enam koostööst sõltutakse.

Kompaktsena kavandatud keskkonnad hõlmavad vähem maad ja ruumi. Eeskujuks on sellised riigid nagu Holland, kus on tulnud ruumi pärast võidelda, mistõttu arhitektuuris on iga puud arvesse võetud ja iga ruutmeetrit arvestatud. Meil on ruumi rohkem käes, mistõttu on planeeritud ka detailitundetumalt, vaesestades nii ka kultuuri.

Mida riigiarhitekt siis ikkagi teha saab, et Narva kahanemine pidurduks?

Põim Kama, kes algatas koostööõhtud Kagu-Eestis, on öelnud, et kahanemisest ja pealinnastumisest räägitakse liiga palju nii, et unustatakse välja tuua positiivne, mis väikestes kohtades on. Sõnal on jõud. Tegin ise taskuhäälingu Kallaste linnast, mis vahepeal drastiliselt kahanes. Ühel hetkel ütles isegi linnapea, et see on ääremaa, Siber, mõttetu koht. Kui ütled oma kogukonnale sellised sõnad, siis see pole ju see keskkond, kuhu tahaks panustada, mida hinnataks. Praegu hindavad Peipsiääre valdade juhid väga kõrgelt oma elukeskkonda, see jõuab inimesteni. Tartu on ju lähedal, järve ääres on miljonivaated.

Arhitektide liidu programmi „Hea avalik ruum“ raames on ehitatud üle Eesti keskväljakuid, et inimestel oleks moodne, nüüdisaegne kohtumispaik. See on juba oluline signaal, mis annab indu teha järgmine samm, olgu oma eramaja remontida või midagi muud. Juba mainitud Tõrva on uhkusega oma elukeskkonda brändinud. Sellesarnast kohabrändimist on Eestis ainult rohkem vaja.

Kui 9. juunil tööle asud, mida kõigepealt teed ja mis on su esimene väljakutse?

Korraldan alustuseks ühe korraliku peo. Ilma naljata. Neile inimestele, kes on pikka aega vaeva näinud, et avalikku ruumi parandada. Riigiarhitekti koha loomine on ka üks samm sellel tee­konnal.

Pärast seda on vaja koos partneritega aru saada, kuhu ressursid suunata. Kogu maailma ära ei paranda. Hästi praktiline siht on see, et kui tahetakse terviklikku ruumipilti näha, tuleb sõnastada tuleviku­visioon. Eestil on täna terviklik arhitektuuripoliitika sõnastamata. See on kübemetena siin-seal olemas, aga kompaktsena puudu. Visiooni sõnastamine on ülioluline, et riigil ja kodanikel oleks üldse arusaamine sellest, kuhu suundutakse ja kas ressursside kasutus toetab seda.

Suur väljakutse on see, mille kohta meediastki sageli lugeda saab – planeerimis­protsesside tõhustamine. Menetlus käib, aga kvaliteeti juurde ei tule. Toreda anekdootliku loo rääkis arhitekt Mihkel Tüür: ühel planeeringul läks viis või kümme aastat heakskiidu saamiseks, mille tulemusena nihutati ühe maja asendit viis meetrit. Ruumi kvaliteet sellest tõenäoliselt eriti ei muutunud. Usutavasti on neid kohti, kus ei ole olnud julgust ära otsustada, päris palju. Menetlus peaks olema eesmärgistatud, toimuma kvaliteetsete otsuste nimel, huvide tasakaalustamiseks, avaliku huvi eest seismiseks, mitte menetluse enda pärast, protsessi vormiliselt õigesti tegemise nimel sisulise kvaliteedi saavutamise asemel.

Meist tuhande kilomeetri kaugusel käib sõda. Mitmed mu tuttavad on mures, kas üldse Eestis kinnisvara soetada. Tahtmata väga tumedates toonides väljendada, asud siiski looma ruumi, mille pihta võidakse tulevikus pomme heita. Kuidas sellise väljavaatega toimetad?

Sellises kontekstis on veelgi tähtsam panustada läbimõeldud ruumi, mille oleme oma kätega ehitanud. See ehitab ka kaitsetahet. Kui ruum on rajatud ükskõikselt, kiirustades, siis ei taheta seda kaitsta.

Ühes arutelus küsiti, miks peaks sõja ajal tegelema keskkonna või ruumiküsimustega. Ukrainlasest osaleja vastas, et meie peame praegu panema tänaval diiselgeneraatori käima, et üldse helistada, ja seda enam on neil, kes seda tegema ei pea, kohustus panustada jätkusuutlikku planeerimisse. Sõda ei tohiks võtta vabandusena loobuda keskkonna ja elukeskkonna kvaliteedist.

Mille saavutamisega sa viie aasta pärast rahul oleksid?

Minu viie aasta nägemus on, et maa- ja ruumiamet ja riigiarhitekt seal sees oleks koht, kus tehakse Eesti ruumi­otsuseid ja saadakse nende planeerimisel tuge, rakendatakse koosloomet ja disainmõtlemist. Siia juurde käib nägemus üle Eesti võrgustunud ruumimõtte kogukonnast, kes teab, kust tuge saada, mõtteid küsida. Üle riigi on palju ägedaid ideid, aga asjaosalised ei saa sageli kokku. Riigiarhitekti institutsioonil on lõimija funktsioon: tuleb koondada eri vajadused, ambitsioonid, lahendused.

Lõpetuseks midagi isiklikumat. Töötad teemadega, mille puhul tulemusi näeb sageli siis, kui oled ise võib-olla juba järgmisel ametikohal. See ja abstraktsus soodustab läbipõlemist, rääkimata suurest vastutusest. Kuidas selles olukorras vaimselt hakkama saad, ennast toetad?

Minu õnn tuleb sellest, et naudin tegutsemist väga erinevas mõõtkavas, muidu kärbuks mu aju ära. Mulle meeldib mõelda pikale perspektiivile ja panustada ühiskonna arengusse, aga saan seda teha tänu tegelemisele ka väga väikeste asjadega. Hobidega, nagu kasvu­hoone ülalpidamine, viinamarjakasvatus, fotograafia, puutöö. Tegin kunagi ise kitarri. Kõige erialasem tegevus on „Ruumilugude“ taskuhääling, millega jätkan. Tänu sellele saan ka lühikeses ajavaates midagi luua. Käin ise kohapeal, teen muusika, monteerin, see annab käsitöölise väljundi. Saan inimestega kohtuda, suhteid luua. See on meeletu väärtus.