Rail Baltic – see nimi sisendab Baltimaade elanikesse nii lootust kui ka pinget. Üle 870 kilomeetri pikkune raudteeprojekt, mis peaks ühendama Helsingi, Tallinna, Riia, Kaunase ja Varssavi, on ambitsioonikaim transpordiühendus, millega Balti riikide ajalooliselt isoleeritud rööbasteed seotakse „läänemaailmaga“. 2017. aastal Euroopa Liidu ühendava „prioriteetprojektina“ algatatuna peaks see pakkuma kiirrongiühendust, vähendama sõltuvust Vene rööbasteedest ja tähtsustama regiooni strateegiliselt. Kuid teel Euroopa südamesse on tekkinud palju kurve: rahvusvahelised võimuvõitlused, sundvõõrandatud maad, spiooniskandaalid ja lõputud arutelud, kas see kunagi üldse valmib.

Just sellised vastuolud teeksidki dokumentaalfilmi Rail Balticu valmimisest intrigeerivaks. Rail Balticu mastaapsus – 23 miljardit eurot (praegusel hinnangul), geopoliitilised mängud (Venemaa mõju, NATO huvi) ja inimlikud traumad – võiks pakkuda dokumentalistile mitmekihilist materjali.

Kārlis Lesiņš valiski selle teema, et uurida aastatel 2018–2024 keerukat võrku: kuidas ühine unistus muutub poliitikute, raha ja kohalike konfliktide labürindiks. Tema film võiks üritada olla mitte lihtsalt film raudteest, vaid inimestest, kes usuvad, kaotavad või pettuvad. „Põhjaekspress“ võiks olla lugu sellest, kuidas üks projekt võib olla nii Balti­maade tulevikuküsimus kui ka nende haavatavuse peegel. „Põhjaeks­press“ ei jälgi vaid ehitusplaane, vaid üritab tuua ekraanile küsimused, millele poliitikud vastata ei oska. Kas ühis­projekt tugevdab riikide sidemeid või paljastab nende erinevused? Kes selle eest maksab ja kes kannatab? „Põhja­ekspress“ võiks olla justkui rongisõit läbi aja ja ruumi, kus iga peatuse juures avaneb uus konfliktikiht, muutes Rail Balticu raudteest enamaks – sümboliks.

Võiks.

Üritab.

Aga ei õnnestu vähemalt dokumentalistika seisukohalt.

Aga seda pole ta ka õnneks üritanud teha.

Dokumentalistina on mind alati pannud imestama, kuidas tihti ei tehta vahet dokumentaalfilmil, publitsistikal, uurival ajakirjandusel, kroonikal. Tuhka võime ise endale tegijatena pähe raputada – lihtsam on teha oma produkt ja nimetada see kõlavalt dokumentaalfilmiks. Muutubki ju meie toode sellest tähtsamaks! „KolmeDOK“, „Postimehe dokk“, „Delfi DOKK“. Olete märganud, kui palju meil aastate jooksul dokfilme on tehtud? Lausa uputus. Võtab hinge kinni ja tekitab lämbumistunde.

Kārlis Lesiņš avab juba filmi ava­stseenides oma kavatsuse. Tema tahab nimelt teada: „Kas Rail Baltic valmib minu eluajal?“

Noor filmitegija – see on tema teine täispikk dokfilm – tahab teha uurivat ajakirjandust. Ta alustab oma uuringut väidetavalt 2018. aastal, paneb tahvlid seina (teate neid tahvleid krimisarjadest ja -filmidest, kus uurijad hakkavad nööpnõeltega kinnitama uurimisega seotud isikuid ja graafikuid seinale?) ja kaasab oma kõrvale naisajakirjaniku, kes tegeleb uuriva ajakirjandusega. Mõlemad leiavad, et küllap kõige rohkem kannatavad inimesed, kelle kinnisvara see raudtee läbib ja küllap riigid ei saavuta kokkulepet, sest erimeelsusi on liialt palju. „Lätlased, eestlased ja leedulased on sõbrad, kui neil seda vaja on, aga kui on vaja tööd teha, tahavad kõik suurimat kasu.“

Ja siis hakkab lugu peale …

Lugu täis intervjuusid, kus kaamera ees saavad sõna paar lõunanaabrit (ja üks eestlane), kelle maad rauast liiprid läbima hakkavad, poliitikud (lõpetades Läti presidendiga), ametnikud (Rail Balticu juhatuse esinaine ja ametist lahkuvad juhid).

Kellelegi ei esitata teravaid küsimusi.

Kedagi ei avata inimesena.

Kellegi puhul ei saada teada midagi enneolematut.

Küllap on seda ka raske saada, kui esitatakse ametist lahkunud ametnikule küsimus: „Kuulujutud teie lahkumisest viitasid millelegi muule kui isiklikele põhjustele. Kuidas kommenteerite?“ Uurivast ajakirjandusest on asi väga kaugel.

Režissöör üritab küll väga sisse tuua Venemaaga seonduvat, kuid ka siin ei suudeta midagi tõestada, midagi uut leida, mida Läti ajakirjandus juba välja poleks uurinud. Üritatakse luua Eesti Looduskaitse Seltsi ja MTÜ Avalikult Rail Balticust sidet Venemaa luureteenistustega, kuid ainukene, kes seda sidet kinnitab, on ehitusplatsilt leitud Rail Balticu ehitusega seotud ametnik, kes väidab, et ta TEAB seda. Tuleb tõe huvides öelda, et sõna saab ka MTÜ Avalikult Rail Balticust juht Priit Humal, kes lükkab tagasi Venemaa rahastuse olemasolu. Enne seda on aga kaadritagune tekst seostanud teda erakonnalt Isamaa 15 000 euro saamise ja ühe maismaatranspordi ettevõttega.

Kõige filmilikumad kaadrid on need, kui peategelane filmirežissöör liigub oma seitsmekümnendate kaheukselise punase Opel Kadetiga rohkete geograafiliste punktide vahel. Terve filmi vältel. Ühel korral on ta koguni unustanud oma autot tanklas tankida ja täidab seda kanistrist bensiinipaaki rüübet pannes.

Ühes esimeses dokis, lühifilmis „Vanaisa isa“* sõitis Kārlis Lesiņš koos vanaisaga vana Žiguliga 1800 kilomeetrit Põhja-Venemaale vanavanaisa hauda otsima …

Äkki on see autori käekiri? Kas see annabki teosele AUTORI ja teost võiks nimetada dokumentaalfilmiks, mitte kunstlikult pikendatud telesaateks?

Alates 2022. aastast tuleb loomulikult teemana sisse ka Ukrainas toimuv õudus. Järsku mõistetakse, et Rail Baltic on vajalik julgeolekupõhjustel. Vene kaart lükatakse kõrvale, ka režissööriga pea ees teemasse sukeldunud uuriv naisajakirjanik ütleb, et seda teemat ta enam ei jälgi. Nüüd on mõlemad kindlad, et ükskord saab raudtee valmis. Ja eks põhitrass peabki valmis saama, sest euroametnikud (meite hr Hololei saab ka sõna pärast seda, kui on reklaaminud uut ja innovatiivset COVIDiga võitlemise seadeldist) ütlevad filmis nagu ühest suust, et muidu tuleb Euroopalt saadud raha tagastada.

Ja ongi teos läbi … jättes kuidagi tühja tunde. Poolteist tundi nii filmiks kui uurivaks ajakirjanduseks (?) pretendeeriv lugu jõuab sinna, kust oli alustanud. Vaataja kuulis pooleteise tunni jooksul üha suurenevatest rahasummadest, mida Rail Baltic neelab (kuigi ka nendes arvudes orienteerumiseks läks pingutust tarvis), kuid ei midagi uut selle kohta, mis niigi teada: riigid ajavad igaüks oma rida ja kannatavad kõige rohkem inimesed, kelle maid raudteetrass läbib. Kõik see, millest räägiti teose alguses. Vaataja saab taas tunnistust sellest, et aastatega pole ametnikud õppinud tavaliste inimestega suhtlema, rahvast hoitakse infosulus ja teadmatus on seejuures kõige häirivam. Olgu selleks siis raudtee või tänapäeval tuulikud ja kaevandused …

Istun tükk aega klaviatuuri ees ja vaatan kirjutatud ridu üle. Mõjub kuidagi „viinamarjad on hapud“ teemana. „Kurat! Kui oskad paremini teha, siis tee ise, aga ära kurda! Ära kritiseeri!“ Enesetsensuur hakkab tööle. Ja siis mõistan, et ei tohiks hakata. Filmitegija Kārlis Lesiņš oli aus. Ta ei üritanudki teha dokumentaalFILMI, näidata autoripositsiooni, teha Kunsti suure algustähega. Ta tahtis oma teosega, millele filmi produtsent oli saanud rahastust nii Läti televisioonist kui ka Eesti filmiinstituudist, otsida vastust küsimusele, kas Rail Baltic valmib tema eluajal. Ja lõpuks ta leidis sellele küsimusele oma teoses vastuse. Kuigi Rail Balticu valmimine on veel kauges ja mõõtmatus tulevikus …

Kui tuua Eestist paralleel ja soovida millegagi võrrelda, siis soovitan vaadata Kristina Normani dokumentaalfilmi „Et meeldiks kõigile“ (2011), kus jälgitakse aastate jooksul Vabaduse väljakul asuva Vabadussõja samba valmimise lugu. Aga mitte ainult. Ta jälgis ka paljut muud. Muud, mis Lesiņši teoses kahjuks puudu oli. Aga küllap tuleb see järgmisi teoseid tehes.