Kuna aprilli jäid lihavõttepühad, kõlas kontserdisaalides tavapärasest enam vaimulikke suurteoseid: Johann Valentin Mederi „Matteuse passioon“, James MacMillani „Stabat Mater“ ja Andrew Lloyd Webberi reekviem. Kaks esimesena mainitut kanti Eestis ette esimest korda, Lloyd Webberi suurvormi on siinmail kuuldud korra, 1994. aastal.

Eesti muusikaloo vaatenurgast pakkus suurimat huvi aastatel 1674–1680 Tallinna kantori Mederi „Matteuse passioon“, mille esitasid Mustpeade majas Collegium Musicale ja Tallinna Barokk­orkester (kunstiline juht Egmont Välja) Endrik Üksvärava ja Olari Viikholmi soleerimisel. Mederi passioonis antakse Jeesuse kannatuslugu edasi peamiselt retsitatiiviga, mida aeg-ajalt katkestavad koorinumbrid ja lühikesed sooloaariad. Retsitatiiv on omamoodi petlik muusikaline number – kõneläheduses justkui lihtne, aga vajab kuulajale elamuse pakkumiseks emotsionaalselt läbi tunnetatud ja tehniliselt kõrgtasemel esitust. Kui mõned väga üksikud sisse lipsanud toored noodid välja arvata, andsid nii Viikholm Jeesusena kui ka Üksvärav evangelistina oma partii edasi muljetavaldava sisseelamise ja tehnilise üleolekuga, eraldi kiidan Üksvärava head saksa keelt. Orkester ja koor täitsid oma rolli samuti kõrgtasemel, küsitav oli vaid kooriliikmete kasutamine aariate esitamisel. Kindlasti on nad kõik väga head koorilauljad, kuid solistidena jäid nad ilmselgelt professionaalidele alla.

James MacMillani 2015. aastal loodud „Stabat Mater“ kaheksahäälsele koorile ja keelpilliorkestrile on fantastilise kõlamaailmaga teos ning seega pole ime, et The Guardian on selle valinud XXI sajandi 25 parema helitöö hulka. EMTA suures saalis tõid teose kuulajateni Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, soololõigud olid koorilauljate esitada. MacMillani kompositsioonitehnikat tahan nimetada lausa täiuslikuks: ei ole ühtegi esile tõusvat partiid või nooti, vaid kõik liigub suurtes plokkides äärmiselt loogiliselt, üks hääl või kooskõla kasvab välja teisest. Pidevalt ronitakse üles või laskutakse, olgu helikõrguse või dünaamika mõttes, eraldi toon esile kontrabassid, mis olid lausa orelina kõlama pandud. Kooripartiis on nii sosinaid kui ka karjeid ja loomulikult ei puudu ka MacMillani firmamärk – kerged keerutavad kaunistused. Erinevalt Collegium Musicalest ei ole EFK-l oma ridadest solistide leidmisega raskusi, eriti avaldasid muljet sopranid Marie Roos ja Yena Choi.

Suurel reedel kõlas Estonia kontserdisaalis Andrew Lloyd Webberi reekviem. Kuigi Lloyd Webberit teatakse peamiselt muusikalide järgi, on minu lemmik just see teos. Helilooja on siin osanud hästi ühendada süvamuusika roki- ja gospelirütmidega, aga teos võlub ka kaunite meloodiate ja emotsionaalse mitmekülgsusega. Kaspar Mänd oli ERSO, rahvusooperi Estonia ja Tartu Poistekooriga teinud imetlusväärset tööd ning pakkus kuulajale tõeliselt kaasahaarava elamuse. Õhtu tähed olid aga solistid Heldur Harry Põlda, Maria Listra ja poiss-sopran Peeter Veltmann, kusjuures kahe viimase esituses kõlanud „Pie Jesu“ oli lihtsalt võrratu.

Veel üks kaunis vaimuliku muusika kontsert oli Arvo Pärdi keskuses, kus ansambel Floridante esitas peateosena François Couperini teose „Leçons de ténèbres“ ehk „Pimeduse tunnid“. Kolme kantaadi iga ladinakeelse piibli­salmi juhatab sisse melismaatilisse muusikasse valatud heebrea tähestiku täht. Floridante instrumentaalansambel koosseisus Saale Fischer (klavessiin), Villu Vihermäe (viola da gamba) ja Kristo Käo (teorb) esinesid oma tuntud headuses ansambli ja ka solistidena. Couperini kantaatides särasid sopranid Yena Choi ja Maria Valdmaa, eriti võluvalt kõlas viimane, kahehäälne kantaat, kus sai nautida nii solistide sillerdav-puhast esitust kui ka nende häälte head kokkusobivust.

Aprillis oli rikkalikult suurüritusi: kõigepealt Tallinn Music Week, siis „Jazzkaar“ ja Eesti muusika päevad. TMW-l pakkus suurima elamuse Soome ansambli Juurakko kontsert: soome naised rabasid mind juba esimestest taktidest värske ja mahlaka, elurõõmust pakatava ning vokaalselt kõrgtasemel etteastega. Nende muusika on bluusi, gospeli ja soome rahvamuusika segu, oma laulu saadavad nad rikkalikul instrumentaariumil (harmoonium, kitarr, kõikvõimalikud karbid, kastid, pulgad jpm, millega saab heli tekitada). Üksteisest üsnagi kaugetest stiilidest on nad loonud midagi hästi ühtset ja omanäolist – mõnusad ja vaimukad lood.

TMW-l oli ka tagasihoidlik süvamuusika plokk. Huvitava etteaste tegi väljakutsuva nimega naiskeelpillikvartett Vulva Voce Ühendkuningriigist. Oma kavas ühendati renessansiajastu helilooja Maddalena Casulana (1544–1590) looming džässilike, rahvamuusika mõjutustega ja nüüdismuusika teostega, sealjuures oli kvartett ühtmoodi tugev kõikides stiilides. Suurepärase mulje jättis ka keelpillikvartett M4GNET, kes esitas Arvo Pärdi vokaalteoste seadeid. Äärmiselt mõjuvad olid „Summa“ ja „Psalom“, seevastu „Solfeggio“ puhul hakkasin puudust tundma eri inimhääle rühmade kõlavärvidest – vaid keelpillide esituses jäi see teos liiga üheplaaniliseks.

Aprillikuu esimesel päeval tuli dirigent Lisanna Laansalu bakalaureuse kontsert-eksamil ettekandele Raimo Kangro looming. Sealt saadud head muljed tekitasid kõrgendatud ootused TMW-l antud Voces Tallinna ja orkestri Põhjakõla kontserdi suhtes, mida juhatasid orkestri asutajad Lisanna Laansalu ja Sara Corriga. Kahjuks valmistas kontsert pettumuse. Kava oli esinduslik, aga esitused jäid kahvatuks või õieti igavaks. Noortel dirigentidel ei õnnestunud kohe kuidagi lugudele elu sisse süstida, seetõttu ei oska ka hinnata esiettekandes kõlanud Fabrizio Nastari teost „Notte d’inverno“ ehk „Talveöö“. Kuuldud ettekande järgi paistab see olevat üsna mitte­midagiütlev, aga kuna sama mulje jätsid Veljo Tormise „Sügismaastikud“ ja Tõnu Kõrvitsa „Taevas ja tundmatus“ tsüklist „Tiibade hääl“, siis hoidun hinnangut andmast. Halvas mõttes üllatas ka Voces Tallinn: kunagi nii särav koor oli sel korral ilmetu ja värvitu.

Tänavuse „Jazzkaare“ avas 2025. aasta jazzmuusiku tiitli pälvinud Kristjan Randalu, kes ansambliga koosseisus Taavi Kerikmäe (süntesaator ja teremin), Eivind Aarset (kitarr), Mihkel Mälgand (kontrabass) ja Hans Kurvits (trummid) tõi kuulajateni oma versiooni Jaan Räätsa tsüklist „24 marginaali“. Naudin alati Randalu džässilikke klassikaliste teoste seadeid ning Räätsa sari, mis juba algsel kujul on põnev kuulamine, sobis improvisatsiooniallikaks eriti hästi. Ansambli liikmete vahel valitses hea üksteisemõistmine, eraldi tuleb esile tõsta Kerikmäe koreograafiat süntesaatori taga – hetkiti jättis see muusika lausa taustarolli.

Eesti muusika päevade avakontserdil kandis ERSO Michael Wendebergi juhatusel ette nii praegu tegutsevate heliloojate uudisteoseid kui ka Eesti esimese sümfoonia – Artur Lemba sümfoonia nr 1 cis-moll. EMPist kirjutatakse kindlasti põhjalikumalt, aga peatun vaid Lemba teosel, mis üllatas pikkusega (ilmselt oleks saanud selle luua kompaktsemalt), aga ka äärmiselt professionaalse orkestratsiooni ja ilusa muusikalise materjaliga. Kes armastavad romantilist sümfonismi, siis see on midagi neile.

Eestis tegi tuuri Flandria Sümfooniaorkester Kristiina Poska juhatusel, koos lisajõududega EFKga kanti ette Beethoveni üheksas sümfoonia. Ehkki ma ei ole selle teose suur austaja, ei saa jätta märkimata meeldejäävat esitust (eriti koor) ja dirigendi fantastilist tööd: on omaette saavutus juhatada seda sümfooniat peast, sealjuures veel koori tekstiga toetades.

Viimaseks jätsin aprillikuu suurima muusikaelamuse: mulle endalegi üllatusena oli see kontsert „Ewert Sings Sinatra“ Viimsi Artiumis. Frank Sinatra suhtes olen võrdlemisi neutraalne – meeldiv, aga ei midagi enamat. Seevastu Ewert Sundja koos ansambliga koosseisus Kristjan Randalu, Peedu Kass ja Petteri Hasa, mõnes loos ka Jason Hunter, kutsus oma esitusega minus esile tõelise vaimustuspuhangu. Sinatra tüüpi muusikat esitades on kerge minna üle võlli, olgu siis laisa svingiga või vastupidi, ülepingutatud kaunistustega. Sundja tõlgendus oli aga tõeliselt sundimatu, sealjuures väga isikupärane. Ise nimetas ta oma lemmiklooks „I’ve Got You Under My Skin“, mis oli ka üks õhtu tipphetki, aga mina annan oma 12 punkti laulu „That’s Life“ esitusele.