1

„Ma ei taha õudust, õudust on mujal maailmas niigi palju,“ teatab Posti ja Nurme tänava nurgal toimetav proua küsimuse peale, kas ta Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil ka käinud on. „Ärgake!“ kuulutab tema jagatav Jehoova tunnistajate brošüür vene keeles. Naise tagant, eemalt teepervelt, paistab kenasti kätte suur Isamaa plakat kirjaga: „Et soovid täituksid, tuleb ärgata!“. Seal kõrval seisab omakorda veel suurem tahvel uute ridaelamute reklaamiga. Ilus kolmkõla.

Vestlusse sekkub juhuslikult mööduv vanem meesterahvas, kes kuuleb pealt küsimust, kuidas meeldib kohalikele linnapea, kelle päris pea festivali avatseremoonial maha raiuti: „Tulevad teised veel hullemad!“

Proua ei lase end rajalt kõrvale lükata ning küsib vastu, miks peaks keegi õudusfilmi vaatama, kas tõesti on inimestel nii igav. Teatan, et igav mul kohe päris kindlasti pole, ja püüan selgitada.

Usud jäävad tänavanurgal siiski pööramata. Ei õnnestu temal nügida mind Jehoova ega minul teda HÕFFi usku. Päikeselõõsas tundub viik õiglase tulemusena.

„Las igaühele jääda oma,“ tõdeme sõbralikult lahku minnes.

2

„Pssst, krõks!“

Selline heli juhatab sealsamas lähedal asuvas Haapsalu kultuurikeskuses sisse peaaegu iga festivaliseansi. Purkide avamise sümfoonia on saanud omamoodi HÕFFi tunnusmeloodiaks, millele järgneb alati rida turtsatusi. Need saalis jagatud hetked näiksid mujal kinoetiketi pihta käivat, ent siin ühendavad festivali ümber koondunuid.

Kultuurikeskuse ees seistes ja päikest võttes ei pruugi arugi saada, et seal midagi toimub. HÕFF kuurortlinna õndsat rahu eriti ei häirigi, kui välja arvata avapäeva rongkäik mööda Posti tänavat. Mõnel aastal on ka fassaadi rohkem kaunistatud, seekord võib vaid aimata, millised valgustkartvad lood ja tumedad seigad nende seinte vahel jutustamist ootavad.

3

Tegelikult on proual muidugi õigus. Maailmas ongi nii palju õudust, et ega seda kino- või teatrisaalist juurde ootagi. Sestap on skepsis õudusžanri suhtes igati loomulik.

Selline skeptik olin ka ise. Võin kirjalikult tõendada! Sirbi arhiivist leiab 2016. aastal kirjutatud artikli „Õudusskeptiku seiklused kevadises Haapsalus“¹. Toona oli selle teksti kirjutamine justkui mõningane turvapadi, et Lääne-Eestisse võetud riskantsest teekonnast midagigi kasulikku, kas või üks reportaaž sünniks. Ei kannatanud õudusfilme – need koosnevad ju puhtalt ehmatustest ja verise kirvega psühhopaatidest! – sugugi. Mulje sai aga selline, et Sirp sai artikli, HÕFF uue püsikülastaja.

Tollest ajast alates pole ma ühtki festivali vahele jätnud. Kahekümnes festival – palju õnne, HÕFF! – on seega ühtlasi minul kümnes. Sellest on saanud mu kevadekuulutaja, värske sõõm õhku pärast pooleaastast külma käes norutamist.

4

Kuidas HÕFF kahekümne aastaga muutunud on, peavad rääkima teised. Kuuldavasti oli esimestel kordadel kese ekstreemsematel linalugudel ning paljude mällu on söövitatud kurikuulsa „Kannibalide holokausti“² seanss.

Muutusi olen täheldanud aga ka kümne aasta jooksul. Kui alguses näisid seltskonnas domineerivat nahkjakkides vanema põlvkonna fantaasia- ja alternatiivkultuuri sõbrad, siis nüüdseks on nad suuresti pagendatud kultuurikeskuse keldrisse. Seal näidatakse tõelist friigikino, B- ja C-kategooria žanripalukesi, ainult julgetele ja vastupidavatele, kellele tänavunegi festival lõppes alles viimase päeva hilisõhtul või õigemini vastu järgmist hommikut. Au vapratele!

Mina olen teinud valiku ennekõike teatrisaali ehk suurima ruumi kasuks. Kõige suurem ekraan ja kõige rohkem publikut, kelle seas on just viimastel aastatel toimunud paras põlvkonna­vahetus. Üha enam kohtab noori, peresid, isegi selliseid tuttavaid, kes muul ajal õudusžanrist suuremat ei pea.

Samasuguse nihke on teinud HÕFF ise: üha enam on rõhk žanrifilmil laiemalt. Siia leiavad tee filmid, mis mõnel moel on justkui hea maitse piiril, kuigi alati ei pruugi sedagi olla. Lihtsalt viisakas seltskonnas neid vaatama ei tõtata. Eks ole ammune tõdemus kas või see, et kõiksugu aastalõpuauhindade jagamisel kipuvad žanrifilmid draamade varju jääma. HÕFFi missioon on tõestada, et asjata!

5

Parimad HÕFFi seansid ei koosne ehmatustest ja võpatustest. Tõsi, rohkelt meenub sedagi. Mäletan väga elavalt, kuidas Iraani päritolu Babak Anvari suurepärase filmi „Varju all“³ ühe eriti äkilise ehmatuse järel kerges paanikas sekundeid sai loetud, kuni süda jälle normaalselt lööma hakkas.

Kahekümnendal festivalil särab teatud sorti õõva osas peagi kinodesse jõudev Norra muinasjutufilm „Inetu kasuõde“⁴. „Tuhkatriinu“ tumedas tõlgenduses ja mulluse „Protseduuri“⁵ folkversioonis lendab nii kehavedelikke kui ka jäsemeid. „Ei!“ hüüatab ühel hetkel keegi tagareast. „Jaa!“ hõisatakse teisest saaliotsast vastu. „No ei!“, „Jaaa!“ ja nii edasi. HÕFFil on säärane publikusuhtlus äärmiselt teretulnud. Mullu ronis mulle poole filmi pealt tagumisest reast koguni koer sülle. Kõigi aegade parim seanss! Ja „Inetu kasuõde“ on muide kogu võikuse juures ka kuratlikult naljakas.

HÕFFi kvintessents ongi õudusfilmide mainele vastupidiselt seansid, kus saab korralikult naerda möirata. Näiteks tunamullune soomlaste „Sisu“⁶, mille natside eri moel manala teed saatmine kogu viimseni täismüüdud saali häbitult rõkkama pani. Või mullune publiku­lemmik „Mootorsaed laulsid“⁷, mis Haapsalust tervet maailma vallutama suundus.

6

Kui „Mootorsaagide“ lavastajalt Sander Maranilt – festivali püsikülaliselt – küsin, kuidas on HÕFF teda mõjutanud, teatab ta pikemalt mõtlemata, et kõiges. Siit on pärit tema filmimaitse, ees­kujud, inspiratsioon, motivatsioon. Ka „Mootorsaed laulsid“ sai valmis tehtud ennekõike sihiga luua ideaalne HÕFFi-film.

Kuigi tulemust tuli oodata üle kümne aasta, mille jooksul valmiv film jõudis peaaegu linnalegendiks saada, oli teada vaid üks koht, kus see sai esi­linastuda. Maran möönab, et sellega anti ära tubli annus maailmaesilinastuse eksklusiivsust. Just nii väga armastavad fännid HÕFFi.

7

Kui kriitilisemalt hinnata, siis on filmi­valik olnud aastast aastasse ebaühtlane ja pigem on tase kokkuvõttes pisut langenud. Sääraseid tõelisi filmiaasta tippe nagu Julia Ducournau „Toorelt“⁸ pole õnnestunud mõnda aega festivalile meelitada, samuti Anvari mõõtu väliskülalisi.

Eks ole sellel mitmeid põhjusi rahapiirangutest filmilevitajate hea tööni, mistõttu jõuavad paljud varem festivalide päralt jäänud linalood tavalevisse. Vahest on puudu ka rahvus­vahelisest võrgustumisest, et nišipärlid üles leida.

Mõnedest HÕFFi säravaima mälestuse jätnud filmidest pole siiski hiljem suurt kuulda olnud, aga meenutan neid heldimusega. Näiteks Austraalia vallatu piladokumentaal „Samuraipatsiga detektiiv“, psühhedeelne ameeriklaste õuduskomöödia „Armastuse nõid“ või unenäoline Jakuutia muinasjutt „Hirmutis“.⁹

Materjalist iseenesest puudust ei tule, jätkuvalt on käsil õudusfilmi kuld­aeg. Õuduse toel räägitakse mõjuval moel vaata et kõigist ühiskonnas olulistest teemadest, alates rassismist ja võõravihast kuni lähisuhtevägivalla ja vaimse tervisega seotud probleemideni. Žanrivahendid võimaldavad seda teha palju mõjuvamalt kui pelk argidramaturgia. Umbes nii kõlab ka mu lühike põhjendus, miks õudusfilme vaadata.

8

Õnneks pole festivali tõmbenumbriks ükski film eraldi ega isegi mitte kava tervikuna, vaid ennekõike melu. Kultuurikeskus on sedavõrd kompaktne, et kolme saali vahet liigub mõne minutiga, mis ei tee küll alati järgmisele linastusele jõudmist lihtsamaks. Tee peale jääb nii joogipunkte kui ka rohkelt tuttavaid, kellega vaja maad ja ilmad läbi arutada. Karastunumad HÕFFi-hundid kuuldavasti kinno ei jõuagi.

Ka ise registreerisin ühel hetkel seansi alguse alles veerandtunnise hilinemisega ning jätsin selle sinnapaika. Niivõrd kaasa oli haaranud vestlus tuttava ja tema mulle täiesti võõraste sõpradega. Selgus, et vanad festivalifännid on kõik. Ja peamine põhjus, miks üha naastakse? Seesama melu.

9

Kui viimase festivalipäeva hommikul üürikorterist välja kolimas oleme, meenub külmkapp tühjaks teha. Sinna on jäänud poolik pudel šampanjat – jah, päris šampust, mis pole paraku mitte kultuurisektori hõlpelu tulemus, vaid lihtsalt kingitus – ja poolik kohaliku poe letilt haaratud kook. Kaaskülastaja teatab elevil häälega, et kook tuleb kindlasti kaasa võtta, ja lööb ukse kinni.

„Aga … see on … šampanja …,“ suudan suurisilmi venitada. Pudel jääbki sinna.

Jään hetk hiljem mõtlema, et eks olegi HÕFFigagi natuke samamoodi. Mõned võivad tahta peenust, kindla peale minekut, viisakat, turvalist ja glamuurset brändi. HÕFF seda kõike ei paku. Aga maitse võib erineda ja isu on isu. Kui ikka maitseb, siis maitseb täiega, ja seda muuga ei asenda, ükskõik kui suure glamuuriga ka ei peibuta.

10

HÕFFil käijana on mul tekkinud oma traditsioonid. Hommikusöögid Müüri­ääre kohvikus. Pikk viimase päeva jalutus­käik mööda mereäärt. Viimastel aastatel ka Ukrainale annetuse tegemine üli­sümpaatsel, Eesti filmist pärit esemete oksjonil, mille viib läbi festivali mitteametlik maskott Mart Sander.

Üheks traditsiooniliseks ettevõtmiseks on saanud enne viimast seanssi peakorraldajalt, selleks ajaks juba pisut väsinud, aga alati sõbraliku olemisega Helmut Jäneselt küsida, kuidas ta festivaliga rahul on. Tavaliselt küsib ta kohe vastu, kuidas mina rahul olen. Seekord ei õnnestunud mul teda tabada. Niisiis jääb üle öelda: aitäh, Helmut, ja kõik teised asjaosalised ühe Eesti kõige toredama festivali korraldamise eest! Loodetavasti saab veel palju õudusskeptikuid HÕFFi-usku pööratud.