Aprillis ilmunud „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik. 1600–1739“ (Eesti Keele Instituut, EKSA, 2025) on 926 lehekülge paks raamat, üsna väikeses kirjas, väliselt igati vanamoodne sõnastik. Ka sisu poolest ei ole seal midagi enneolematut: materjal on juba viis aastat olnud üldkättesaadav EKI kodulehel andmebaasis „Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants“ (https://eki.ee/piibel/). Nii et edumeelse teadustegevuse seisukohalt on tegu ilmselge tagasikäiguga ja küllap tekib nii mõnelgi küsimus, kellel sellist ajast ja arust endisaegset sõnaraamatut vaja läheb ja milleks see üldse välja anti.

Kuna sõnastik ilmus eesti raamatu 500. aasta juubeliürituste tuules, võib sugeneda kahtlus, et tegemist on sisutühja piduüllitisega, mis tehti selleks, et suursündmust kuidagi tähistada. Ühena tegijaist võin kinnitada, et nii see küll polnud: see, et pabersõnastik viimaks raamatuaastal ilmus, on puhas juhus. Viis aastat tagasi, kui elektrooniline andme­baas, mida oli koostatud kokku ligi 20 aastat, viimaks ametlikult valmiks kuulutati, asusime seitsmekesi (koostajad ja toimetajad Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohk, Anu Pedaja-Ansen, Heiki Reila, Kristiina Ross, Annika Viht) täie sisulise pühendumusega seda ette valmistama lootuses saada kahe aastaga valmis. Lihtsalt aega läks natuke kauem.

Kõige enam tööd kulus piiblitõlke pabersõnastiku allmärksõnade kihistuse tekitamiseks, sest elektroonilises sõnastikus seda pole. Kasvas ka sõnatähenduste selgituse osa. Selgitused ei saanud mahupiirangu tõttu küll päris süstemaatilised, aga on loodetavasti lugejale informatiivsed. Vana keele sõnastiku juures pakub erilist huvi just see, kuidas sõna aja jooksul justnagu voolab ühest kontekstist teise ja omandab erineva sisu.

Pabersõnastiku väljaandmisel oli algusest peale tegelikult ka sümboolse viipe tähendus. See ei olnud küll rihitud raamatuaastaks, kuid oli kavandatud austusavaldusena kunagistele piiblitõlkijatele, tänu kelle loomingulisele lennukusele sündis eesti kirjakeel ja eestikeelne raamat. Sõnastikus kajastub kümne pikema või lühema piiblitõlke või piiblitõlketsitaatide kogumi sõnavara. Osa neist jäi omal ajal käsikirja, osa ilmus raamatuna. Kolme sõnastikku kaastatud autori, Georg Mülleri, Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahli kohta on Tartu ülikooli vana kirjakeele uurijad juba koostanud põhjalikud, ka autorite kõiki muid tekste hõlmavad sõnaraamatud.¹ Kuid seni puudusid raamatukujulised kokkuvõtted sõnavarast, mis on kasutusel kahes väljaandes, millega kehtestati rohkem kui sajandiks lõunaeesti ja põhjaeesti kirjakeel. Need on Wastne Testament (1686) ja Anton Thor Helle toimetatud Piibli Ramat (1739). Samuti olid trükisõnas kokku võtmata keelelised otsingud, mis kajastuvad käsikirja jäänud tõlgetes: Johannes Gutslaffi Vana ja Uue Testamendi tõlkes, Andreas ja Adrian Virginiuse Vana Testamendi tõlkes, Johann Hornungi Uue Testamendi tõlkes ja Christoph Blume Uue Testamendi tõlkefragmentides. Nende kõigi tõlketööd peegeldava pabersõnaraamatuga soovisime neid lihtsalt tänada.

Filoloogilise uurimistöö seisukohalt on pabersõnastikul õieti ka üks täiesti asjalik ja praktiline kasutuseelis võrreldes digitaalsete andmebaasidega ja eriti PDF-failide kujul ligipääsetavate sõnastikega. Digiandmed saab tõesti arvuti tagant tõusmata üle ilma hõlpsasti kätte ja see on nende tohutu suur ja vaieldamatu eelis. Ent kes on neid uurimistöös hulgi vajanud, teab, kui närvutav on PDF-sõnastikke kerida ja kui tüütu võib olla andmebaasidest otsimine. Teatud liiki ülesannete lahendamisel on paber­sõnastik palju kiirem ja efektiivsem abivahend.

On selge, et pabersõnastikest abi otsijaid on üha vähem ja võib-olla õige varsti neid enam ei osatagi kasutada. Kuid sõnastikud ei peagi olema üksnes abivahend, neid saab ka niisama lugeda ja nautida. Inspireerivaks lugemisvaraks sobib mahukas ja praeguse argipäeva kauge pabersõnastik kõigile, kes tunnevad huvi eesti kirjakeele vertikaalse mõõtme ja ajalooliste arengumehhanismide vastu, aga sedakaudu ka selle vastu, kuidas tänapäeval sõnadega toimida saaks. Näiteks tasub ilmunud sõnastiku toel mõtiskleda ilma-alguliste liitsõnade kasutuse üle (ilmaabilik ’kasutu’, ilmajoobnuta ’kaine’, ilmasurelik ’surematu’, ilmausk ’uskmatus’ … ja ilmamaa ’maailm’ – neid on kokku ligi üheksa lehekülje jagu). Võib ka lehitsedes niisama otsida ilusaid murdesõnu, vanu laene, tuletisi ja liitsõnu, mille peale ise ei oskaks tulla (hämmendama ’kastma’, ninnikene ’lill’, rääskop ’aruanne’, riidlik ’riiakas’, kanaanik ’kaananlanna’, põhjandama ’rajama’, kõnetilgutaja ’prohvet’, töökaasa ’kaastööline’).

Näitelausete lugemisega on natuke keerulisem, sest need on sõnastikus kirjas oma algsel kujul. Põgusa harjutamisega peaks see siiski enam-vähem võimalik olema. Ja paljusid sõnaartikleid saab lugeda nagu luulet, millest ei peagi päris täpselt ja sõna-sõnalt aru saama. Näiteks:

taevaväljavenitamine

ninck jumal panni nemmat

se taiwaweljawinnitamisse sisse

paistma tarbis mah pähle

Eriti salapäraseid värsse pakuvad hebraismid, mida leidub ohtralt 1739. aasta trükipiiblis, aga vähemal määral ka Virginiuste ja Gutslaffi tõlkes:

kóah

siil hakkoas sissilik waskmaddo nink mügger

ja anaka ja koa ja letaa ja omet ja tinsemet

Ilmunud sõnastik pole punkt eesti piiblitõlke loole, pigem semikoolon.
1739. aasta täispiiblile järgnesid XIX sajandil toimetatud versioonid, kus asendati näiteks suurem osa neidsamu hebraisme omasõnadega. XX ja XXI sajandil on lisandunud uued tõlked, mis kõik vääriksid omaette sõnastikke. Ning, nagu hiljuti teatavaks saanud, on
2039. aastaks oodata uut tõlget, mille sõnastajatele annab äsja ilmunud sõnastik loodetavasi loomingulist indu veelgi juurde.