Eelmisel aastal Tõnu Õnnepalu tõlkes eesti keeli avaldatud Édouard Louis’ romaan „Muutuda: meetod“ on autori viies raamat ja tuntuim teos maailmas. Äsja eesti keeles ilmunud „Kes tappis mu isa“ on ilmunud varem, aastal 2018. Iseenesest ei ole suurt vahet, missuguses järjekorras Louis’ teoseid lugeda, sest need kõnelevad kõik ühest ja samast: tema enese ja tema lähedaste elust tänapäeva Prantsuse ühiskonnas, mida Louis kujutab täiesti eriomasel viisil, kuigi suures pildis asetub ta prantsuse poliitilise kirjanduse traditsiooni.
See on midagi, mida Eestis praegu ei ole ega ole võrreldaval viisil ka kunagi olnud, kuigi võime siinkohal mõelda Eduard Vilde romaanile „Külmale maale“ või August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevile“, mis oli mäletatavasti inspiratsiooni saanud Émile Zola „Söekaevuritest“, samuti Friedebert Tuglasele, kes võttis osa 1905. aasta revolutsioonist ja pidi kaks kuud Toompea vanglas veetma, ja Gustav Suitsule, kes tegi poliitikat Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Parteis.
Louis’ „Kes tappis mu isa“ seostub Zolaga otseselt ja üheselt: see on kirjanduslikku vormi rüütatud poliitiline süüdistuskõne, mille pealkiri võiks olla „J’Accuse…!“, nagu kuulsal avalikul kirjal, mille Zola kirjutas 1898. aastal üliterava reaktsioonina Dreyfusi afäärile. Zola adresseeris oma kirjutise Prantsusmaa tollasele presidendile Félix François Faure’ile, kelle valitsusele pani süüks Prantsuse armee ohvitseri Alfred Dreyfusi ebaseaduslikku vangistamist antisemiitlikel ajenditel. Dreyfus kulutas mäletatavasti terve elu enese rehabiliteerimisele.
Ent neil, kellest kirjutab Louis, ei ole mingit võimalust jalule seada õiglust, taastada oma au ja head nime, sest neil ei ole seda kunagi olnudki. Neil ei ole muud häält kui see, mida vajavad paremradikaalsed Prantsuse poliitikud valimistel, et pääseda võimule ja siis unustada need inimesed, kes neil sinna jõuda aitasid. 2017. aastal avaldas New York Times Louis’ kirjutise „Why My Father Votes for Le Pen“ („Miks hääletab mu isa Le Peni poolt“), milles annab pealkirjas esitatud teesile – see ei ole küsimus, kuigi algab küsisõnaga – puust-ja-punaseks-põhjenduse. Ilukirjanduslikus vormis näitab õigupoolest sedasama äsja eesti keeles ilmunud teos.
Lapsepõlve õudusunenägu
Ka „Kes tappis mu isa“ ei ole küsimus, see on poliitiline tees, mis joonistatakse välja ilukirjanduslikus vormis. Õigupoolest ei ole jutustatavas loos midagi uut, isast on palju juttu juba Louis’ kõige esimeses raamatus „En finir avec Eddy Bellegueule“ ehk „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ (2014), mis tõlgiti kiiresti mitmesse keelde. Loodan väga, et järgmisena tõlgitakse eesti keelde just see. Louis’ debüütteost on raske, isegi piinav lugeda, ja see piin ei lähe raamatut sulgedes üle. Louis’ lapsepõlve kohutavust lihtsalt ei ole võimalik endalt maha raputada, see kleepub nahale nagu õudusunenägu, millest ei ole võimalik ärgata. Ja kuigi raamat lõpeb „ärapääsemisega“, väljamurdmisega kodukohast, on täiesti ilmne, et tegelikult ei ole sedasorti lapsepõlvest võimalik ära pääseda. Leidub fataalselt hirmsaid sündmusi, millest ei ole võimalik paraneda – seda tõendab õigupoolest kogu Louis’ looming.
Louis on pärit Hallencourtist, Põhja-Prantsusmaa linnakesest, kus valitses kirjeldamatu vaesus. Kõik linnakese mehed käisid – olid alati käinud – tööl tehases, mis oli õigupoolest linnakese ainus tööandja. Seal töötasid Louis’ isa ja sugulased, sest meestel ei olnud teisi valikuid, polnud kunagi olnud, inimeste elu ja saatus olid ette määratud ühiskonnamudeli kaudu, mis oma determinismis ei näinud ette mingisugust „ärapääsemist“. Perekondadele, kelle ainsaks lõbustuseks oli televiisor, alkohol, sigaretid ja meeste omavahelised vägivaldsed arveteklaarimised, oli see vaevarikas, lootusetu ja kannatusi tulvil elu ainus reaalsus, mida nad tundsid ja ette oskasid kujutada. Raamatuid ei loetud, kultuuri põlati, sest see oli kättesaamatu, lokkas võõraviha, naised olid surutud koduseinte vahele – kui ema leidis töö, mis seisnes abitute vanainimeste tagumike kasimises, sundis isa ema sellest loobuma, sest naise töölkäimist peeti häbiasjaks. Louis’d saadeti sageli kerjama, et oleks midagigi süüa, lapsele on raskem ära öelda kui täiskasvanule. Kui keegi midagi ei andnud, oli õhtusöögiks piim. Peres kasvas viis last.
Pingutused, mida Louis lapsepõlves teeb, et saada „kõvaks meheks“, selliseks nagu isa ja vanem vend, on südantlõhestavad. Polnud suuremat häbi kui see, et poiss kõneleb ja žestikuleerib nagu tüdruk: pede, selge see! Homoseksuaalsus oli suurim võimalik häbi, jälestust oma ebaõnnestunud lapse suhtes väljendavad pidevalt ka tema oma perekonna liikmed. „Teistsugune“ laps, kellele iga hommikul koolis näkku sülitatakse ja keda halastamatult pekstakse, jääb kodus ilma absoluutselt kõigest, mida üks inimesehakatis siin ilmas vajab, ja kui ta oma vennapoeg teda seksuaalselt ära kasutab, siis peetakse süüdlaseks ohvrit – poisid, kes ei ole „peded“, võivad oma mehelikkust karistamatult sellisel viisil tõestada. See on kohutav raamat. Kirjastaja lükkas teose alguses tagasi, sest sellist elu, selliseid inimesi, sellist paika ei saa ometigi maamuna peal olemas olla, ammugi Prantsusmaal.
Elu ja surma küsimus
Raamatus „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ püüdleb väike Eddy isa armastuse poole, ent kogeb aina äratõukamist, põlgust ja viha. Vanemlik vägivald poja suhtes on vaimne, sest isa ei löö, ta on väga uhke selle üle, et ta ei löö, sest tema isa peksis lapsi, ta kujutab ette, et on oma isast parem. Ta usub, et on pääsenud välja mustrist „vägivald toodab vägivalda“, aga see ei ole tõsi, sest lapsel on äärmiselt õudne näha, kuidas raevunud isa peksab seina veriseks ja puruks. Ja kuidas teine poeg peksab purjuspäi isa.
Raamatus „Kes tappis mu isa“ kujutab Louis oma isa Prantsuse ühiskonna ohvrina, kelle ees ei ole seisnud muid valikuid kui olla täpselt selline, nagu ta on. Isa on jäetud välja ajaloost, mida õpetatakse koolis, tal ei ole kohta ühiskonnas, mitte kedagi ei huvita tema saatus, eriti pärast seda, kui raske töö tehases murrab ta selja, aheldades ta voodisse nii suurtes valudes, et ta ei suuda mitte midagi muud kui päevade viisi karjuda. Ta on kõrvaleheidetu, minemavisatu, väärtusetu prügi, sest tööd ta ei suuda enam teha, aga kui pole tööd, siis pole ka raha, et osta ravimeid. Nõnda jääb isa sõltuma riigi toetustest.
Seadusetegijate elud ei sõltu sotsiaaltoetustest, mille suuruse üle nad otsustavad, nemad elavad hoopis teistsuguses reaalsuses, ent Louis’ isa sugustele on need elu ja surma küsimus. Ja siis tulevad nimed. 2006. aastal teatasid president Jacques Chirac ja tema tervishoiuminister Xavier Bertrand kümnete ravimite hüvitamise lõpetamisest. 2007 korraldas presidendikandidaat Nicolas Sarkozy kampaania „järeleaidatute“ vastu, kes saavat paremini hakkama kui need, kes teevad tööd. Kui Sarkozy sai presidendiks, kaotas Louis’ isa õiguse sotsiaalabile ning ta pidi oma murtud seljaga hakkama tänavaid pühkima. 2016 võttis president François Hollande vastu seaduse, mis võimaldas tööandjal nõuda töötajalt rohkem töötunde, ja kuigi isa suutis vaevu hingata ja käia, pidi ta sealtpeale pühkima tänavaid veelgi kauem. 2017 süüdistas Macron avalikult seanahavedajaid, kes takistavad Prantsusmaal reforme.
Kirjandus kui relv
Sedasorti süüdistuskõne on äärmiselt mõjus just seetõttu, et on kirja pandud ilukirjanduslikus vormis. Muidu teeb selliseid asju ajakirjandus, ent kui ajakirjandus kirjeldab näiteks mõne puudega inimese käekäiku riigi toetuste ja kehtivate regulatsioonide raamistuses, ei omanda see iial säärast üldistus- ja emotsionaalset mõjujõudu, nagu võib saavutada kirjandus. Louis teeb kirjanduse poliitilise võitluse relvaks, ta ei ole intervjuudes kunagi salanud, et kõik, mida ta kirjutab, on viimseni poliitiliselt laetud. Võib öelda, et tegelikult on kogu ta looming poliitiline süüdistus Prantsuse ühiskonna vastu.
Tänapäeva eesti kirjandusest meenuvad Louis’ peale mõeldes eelkõige Andrus Kasemaa ja Tõnu Õnnepalu. Kasemaa on valinud oma raamatute teemaks vaesuse, aga hoopis teises võtmes, tema loomingu lugemine poliitilise süüdistuskõnena nõuaks selle tõlgendamist millekski muuks, kui see on. „Muutuda: meetod“ tuletab meelde Tõnu Õnnepalu „Piiririigi“, kuigi seegi on omas essentsis hoopis midagi muud kui süüdistus – ühine Louis’ loominguga on aga meeleheitlik, kirglik, kogu olemust haarav ärapääsemise lootus, mis „Piiririiki“ läbib. Loota ärapääsemist eeldab määratut naiivsust, mis on omane eelkõige väga noortele inimestele. Louis oli oma esimese raamatu ilmudes 21aastane.
„Ma ei karda end korrata, sest see, mida ma kirjutan, see, mida ma ütlen, ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite rolli,“ ütleb Louis teoses „Kes tappis mu isa“. Kordusi on tema loomingus tõesti palju, näiteks toob „Muutuda: meetod“ ette lõike teosest „Aitab Eddy Bellegueule’ist“, mille kirjutamine osutus Louis’ läbimurdeks uude ellu ning kinnitas saamist selleks inimeseks, kelleks ta tahtis saada. Samuti mainib „Muutuda: meetod“ lugu, millest Louis on varem kõnelenud raamatus „Histoire de la violence“ ehk „Vägivalla ajalugu“ (2016) – lugu sellest, kuidas teda vägistati ja tappa püüti.
„Vägivalla ajaloo“ teeb erakordseks autori kaasatundmine vägivallatsejale, kelle suhtes autor väljendab sügavat mõistmist, koguni äratundmiseni, et igaüks oleks tema nahas teinud sama. See ei ole mitte ainult empaatia kõrgtase, vaid ikka ja jälle ühiskondliku determismi poliitiline väljajoonistamine, rassismisüüdistus Prantsuse ühiskonnale. Jutustaja ei soovi, et teda vägistanud ja tappa üritanud mees vangi läheks, sest tema sugulane on vangis istunud ning ta teab täpselt, mis vägistajat seal ootab. Louis on eraldi raamatuna ilukirjanduslikku vormi valanud ka oma ema ja venna saatuse, mida lugeja mõnel määral tunneb juba teose „Muutuda: meetod“ kaudu.
Louis on alles 32aastane ja maailmakuulus. Tema viis ilukirjandust luua on sügavalt isikupärane, silmatorkav ja mõjukas oma halastamatus, toores aususes, millega ta tirib päevavalgele kõige suurema häbi, selle allikad ja põhjused. Kuid paistab, et omaenese ja oma lähedaste lood on ta ilukirjanduslikus vormis juba tühjaks pigistanud. Mis edasi?
