„Tundsin kohutavat valusööstu. Ta lausus, „ärge karjuge, kullake“ ja „ma pean oma töö ju ära tegema“ või ehk veel midagi muud, mis kõik tähendas üht: tuli lõpuni minna. Neidsamu fraase olen kohanud hiljem ebaseaduslikult raseduse katkestanud naiste jutustustes, justkui saaks sel hetkel kasutada ainult ühtesid sõnu, mis väljendavad hädavajadust ja mõnikord kaastunnet“ (lk 54). Inglitegijaks nimetatav naine sisestab abivajaja tuppe sondi, mis peab esile kutsuma raseduse katkemise.
„Sündmuse“ peategelane, varjamatult Annie Ernaux ise, vabaneb lootest üliõpilaste ühiselamu toas. „Tundsin tungivat sitahäda. Jooksin üle koridori vetsu ja kükitasin ukse vastas oleva poti ette. Reite vahel paistsid põrandaplaadid. Pressisin nii tugevasti, kui jaksasin. See plartsatas nagu granaat, vett pritsis ukseni. Nägin, kuidas väike nukk mu tupest punaka nööri otsas välja ripub. Ma polnud seda enda sees ette kujutanud. Pidin kuidagi tuppa tagasi jõudma. Võtsin selle ühte pihku – see oli kummaliselt raske – ja liikusin seda reite vahele surudes mööda koridori edasi. Ma olin loom“ (lk 63). Puhkeb ränk verejooks, naine viiakse haiglasse, kus ta saab tublisti sõimata, kuid tema elu päästetakse.
Ajal, mil 23aastane Annie Ernaux üliõpilasena soovimatu raseduse katkestas, oli abort kriminaalkuritegu, mille eest võidi karistada nii seda, kes raseduse katkestamise protseduuri läbi viis, kui ka naist, kes seda endaga teha laskis, lisaks neid, kes kuriteole kaasa aitasid. Niisiis, 2022. aastal Nobeli preemia võitnud prantsuse kirjanik oleks kriminaalkurjategija, kui ta oleks vahele jäänud. Abort seadustati Prantsusmaal alles 1975. aastal, eelmisel aastal kirjutati see õigus lausa põhiseadusesse. Alates 1967. aastast tohtisid prantsuse naised kasutada beebipille, mis olid Euroopas turule jõudnud 1961. Kahtlemata on abordi seadustamine ja eelkõige pillide kättesaadavaks tegemine naise elu kõige enam mõjutanud otsus nii Prantsusmaal, Euroopas kui ka kogu maailmas. „Me aimasime, et tabletiga on elu hoopis teistsugune, et me oleme oma kehas lausa hirmutavalt vabad. Vabad nagu mehed,“ kirjutab Ernaux talle Nobeli auhinna toonud romaanis „Aastad“ (tlk Sirje Keevallik, 2023, lk 73).
Vastutab alati naine
Olen sündinud õnnelikul ajal: sain täiskasvanuks ajal, mil Eesti sai iseseisvaks. Sellal kui minu vanaema pidi ilmale tooma kõik lapsed, keda mees suvatses tema sisse kasvama panna ning minuvanuste naiste emade ainus kättesaadav pereplaneerimisvahend oli abort – Nõukogude Eestis oli see lubatud, aborte tehti palju, sageli ilma tuimastuseta –, olen mina saanud valida, millal oma lapsed ilmale kanda. Ma ei ole pidanud valima, kas sünnitada või mitte, sest kontratseptiivid on alati olnud käepärast. Valida on aina enamate rasestumisvastaste vahendite seast. Tänapäeval on enamik Eestis tehtavatest abortidest tabletiabordid ning ka SOS-pillid on igati kättesaadavad. On suurepärane, et Eestis pääsevad alla 26aastased naistearsti vastuvõtule samahästi kui kohe.
Tõsi, kõik hormonaalse toimega vahendid toimivad naise kehas. Imelikul kombel ei ole rahvusvaheline kontratseptiivitööstus kuigi palju panustanud sellesse, et leiutada mehe kehas toimiv vahend. On raske uskuda, et see oleks ülesaamatult keeruline – pigem on asi ikka veel toimivas eelduses, et raseduse ärahoidmine on naise asi. Arvestades tõsiasja, et kontratseptiivide kõrvalmõjudest räägitakse aina rohkem ning paljudele naistele ei sobi ükski vahend, võiks see ravimitööstusharu kas või mõnelgi määral ajaga kaasas käia. Tõsiasi, et laps kasvab naise kehas, ei peaks toitma arvamust, et rasedus ja lapse sünd on ainult naise asi.
Ent isegi mitte kõigis Euroopa Liidu riikides ei ole abort lubatud. Näiteks Poolas ja Maltas on see peaaegu täiesti keelatud. Soomegi on olnud neis asjus erakordselt rigoroosne: veel 2022. aastani nõuti Soomes abordi tegemiseks vähemalt kahe arsti heakskiitu. Seadusemuudatusele eelnes jõuline kampaania, mis kandis vilja. Iirimaal põhiseadusega sätestatud abordikeeld kaotati kõigest kuus aastat tagasi. Ka riikides, kus on abort seadustatud, ei pruugi see tegelikult kättesaadav olla. Sloveenia, Poola, Soome, Iirimaa, Horvaatia, Prantsusmaa, Hispaania ning Austria aktivistide loodud Euroopa kodanikualgatus „My voice, my choice“ („Minu hääl, minu valik“) kogub toetusallkirju siiamaani.
Ameerika Ühendriikides kaotati üleriigiline abordiõigus 2022. aastal, kui USA ülemkohus otsustas taganeda ajaloolisest Roe vs. Wade otsusest, millega 1973. aastal oli seadustatud abort kogu riigis. Osariigid said õiguse selles küsimuses ise otsustada ning rohkem kui pool osariikidest keelas abordi. Trumpil pole tarvis selles küsimuses vaeva nähagi, ta võib pühenduda LGBT-inimeste tagakiusamisele. Ka Ukraina vastu agressioonisõda pidav Venemaa on asunud abordivõimalusi piirama, nähes selles võimalust rahvaarvu suurendamiseks: et ikka jätkuks noori mehi, keda sõjaväljale surema saata.
Naise õigused pole enesestmõistetavad
Ent ärgem unustagem, et meilgi on abordiõigus kahtluse alla pandud, sellest ei ole kuigi palju aega möödas. Kuigi 2019. aastal valitsusse saanud EKRE eitas soovi abort keelustada ja eelistas selle asemel rääkida abordi riikliku rahastamise lõpetamisest, pole kahtlust, et vähemalt osa EKRE liikmeid ja toetajaid seda tegelikult soovis. Mõnitati günekolooge, nimetades neid abordiarstideks, räägiti abordi inimvaenulikust võikusest. EKRE juht Martin Helme süüdistas ministrina naistearste Hippokratese vande rikkumises, öeldes, et arstid tapavad aastas 4500 last. Abordi rahastamise kord jäi muutmata: ravikindlustatu maksab endisel poole tabletiabordi hinnast ning 30 protsenti kirurgilise abordi maksumusest.
See kõik näitab, kui habras on naise õigus otsustada oma keha üle. See on midagi, mida saab kahtluse alla seada ja tagasi pöörata isegi siis, kui soovimatult rasestunud naise õigus aborti teha on juba seadustatud. Naine on ikka veel see teine sugupool, kelle keha üle võivad otsustada teised, peamiselt mehed – lihtsalt selle pärast, et naisel on võime sünnitada, et laps kasvab tema kehas ja mitte mehe omas. Naine on ikka pidanud arvestama sellega, et seksi tagajärg võib olla surm vereloigus – kui mitte ebaseadusliku abordi, siis puuduliku sünnitusabi või selle kättesaamatuse pärast; ta on alati pidanud teadma, et sündiva lapse eest kannab vastutust tema, mitte mees, ta peab alati olema valmis selleks, et tal tuleb laps(ed) üksinda üles kasvatada ning taluda hukkamõistvaid pilke ja täielikku mahajäetust. Üksikemad ei huvita ühtegi riiki.
Nõnda ei saa öelda, et Ernaux’ teos kõneleb sellest, mis on olnud – et nüüd on kõik teisiti ja kohutavad ajad on igaveseks möödas. Naise vabadus on alati midagi, mis tuleb aina uuesti kätte võita, selle nimel võidelda. Pole mingit garantiid, et kui Prantsusmaal peaks võim vahetuma, siis ei tule paremäärmuslikel jõududel pähe taas naise keha kallale minna. Vabaduse kantsiks peetud USAs tehti seda. Pealegi, maailmal on praegu ju muud mured, sõda. Sõdade olemus ei ole muutunud ega muutu ilmselt kunagi, ja sõja käigus on naise keha lahinguväli. Naiste vägistamine on alati kuulunud sõja juurde, käimasolevates sõdades ei ole miski teisiti. Kõik sõjakuriteod ei jõua mitte kunagi kohtu ette.
Ma olen raamat
Kõnelda tehtud abordist nõuab määratut julgust, ja seda Annie Ernaux’l jagub. Eesti keeles ilmus „Sündmus“ koos jutustusega „Noormees“, milles Ernaux kirjeldab oma armulugu 30 aastat noorema mehega – sellist suhet peetakse tabuks ka praegu, kuigi võib-olla keelduks enamik viltuvaatajaid sõnutsi hinnangut andmast, hästi kasvatatud inimesed ikkagi. Ma ei mõista kuigi hästi kriitikuid, kes peavad „Noormeest“ Ernaux’ loomingu võtmetekstiks: tegemist on suhteliselt lihtsa, mitte teab kui suure kirjandusliku ambitsiooniga tekstiga. Eeldan, et suure tähelepanu osaliseks on see saanud eelkõige sisu tõttu: omaeluloolised paljastused on kõrges hinnas.
Sellal kui „Aastad“ jõuab omaeluloolise tausta kaudu suurte ajastuomaste üldistusteni ja ilmutab tõesti laia haaret, jutustab „Noormees“ nullstiilis loo, mille peamiseks väärtuseks on eelkõige tunnistus: „Tihti olen armatsenud selleks, et end kirjutama sundida. Olen tahtnud leida järgnevas väsimuses, hüljatustundes põhjuseid elult enam mitte midagi oodata. Olen lootnud, et kui lõppeb tungivaim ootus, ootus tippu jõuda, veendun: raamatu kirjutamisest suuremat naudingut ei ole“ (lk 85). Üldistatult, teisi Ernaux’ teoseid kaasa haarates võiks öelda: kirjanik elab selleks, et kirjutada, ja kõik, mis ta läbi elab, võib saada kirjandusteose aineseks.
„Ükskõik millise kogemuse läbielamine annab vääramatu õiguse sellest kirjutada,“ seisab „Sündmuses“ (lk 37-38). Seda raamatut kirjutades vabanes autor ainsast süütundest, mida abort temas üldse on kunagi tekitanud: et ta pole sellega, mis temaga juhtus, seni midagi peale hakanud, s.t sellest kirjutanud. „See oli seni nagu sülle langenud ja raisku lastud kingitus. Sest lisaks kõigile sotsiaalsetele ja psühholoogilistele tagamõtetele, mida võin läbielatus leida, leidub nende seas üks, milles olen kõige kindlam: need asjad juhtusid minuga selleks, et ma neist aru annaksin. Ja võib-olla ongi see mu elu ainus tõeline eesmärk: et mu kehast, tunnetest ja mõtetest saaks tekst, teisisõnu, midagi mõistusega haaratavat ja üldist, nii et mu olemasolu teiste inimeste peas ja elus täielikult lahustuks“ (lk 77). „Ma olen raamat,“ võiks Ernaux öelda, mõeldes selle all küll ilmselt midagi muud kui Viivi Luik, kellele need sõnad kuuluvad.
Maarja Kangro on võimsam kui Ernaux
Ernaux’ viis minna loo jutustamiseks taas oma abordikogemuse sisse on suuresti analüütiline ja kiretu, jah, nullstiilne. Ta meenutab, kuidas ta lootest vabanenemise võimalust otsis, „inglitegija“ tuba, milles protseduur toimus, tänavanurki ja inimesi, kes olid tollel ajal tema ümber, kirjeldab tollase Prantsusmaa õhustikku. Ta mäletab valu, aga mitte emotsioone. Ta ei tunne endale kaasa, ei haletse ennast. Ta on võidukas, kui see on tehtud – abort osutub vastuhakuks ühiskonnale, mis on jätnud naise ilma õigusest otsustada oma keha üle. Ernaux väldib silmatorkaval viisil ilukirjanduslikke kujundeid. Lugu ise on siin see, mis loeb, ja sõnum, mis kaasa antakse. Lugu on kahtlemata mõjuv, sõnum samuti. Kuid mul on raske ette kujutada, et oleksin ise samas olukorras tundnud nii vähe nagu Ernaux siis ja tagantjärele, seda lugu kirja pannes. Ma oleksin silmad peast nutnud, kui oleksin pidanud seda tegema. Aga mul pole õigust seda öelda, sest ma ei ole elus kunagi säärase valiku ees seisnud.
Niisuguseid lugusid ei ole maailmas jutustatud just palju, sest julgust millegi nii isikliku ja valusaga avalikkuse ette tulla on vaid väga vähestel naistel. Ent eesti kirjanduses on! 2016. aastal ilmunud Maarja Kangro „Klaaslaps“ sobib kahtlemata võrdlusmaterjaliks, ja lugu ise on veel palju hirmsam. Aborti on sunnitud tegema naine, kes on aastate viisi jooksnud arstide vahet, et last saada, ent peab lõpuks muidu igati ilusti arenenud loote laskma eemaldada põhjusel, et sellel on fataalne väärareng, mis lapsele mingit elulootust ei anna. Nõnda nagu Ernaux kasutas „Sündmuse“ kirjutamisel vanu päevikuid, tegi ka Kangro haiglas oma kohutavat sündmust läbi elades märkmeid, teades, et sellest kogemusest saab raamat. Üht suurt julgust ei pea tingimata teise suure julgusega mõõtma, kuid pean tunnistama, et Kangro raamat läks mulle rohkem korda – põhjusel, et see on paremini, haaravamalt, tundlikumalt kirjutatud.
Pole vahest juhus, et kirjanike liidu esimehena on Maarja Kangro seadnud eesmärgiks tuua Nobeli kirjandusauhind Eestisse. Ernaux sai Nobeli küll „Aastate“, mitte „Sündmuse“ eest, ent kahtlemata oleks „Klaaslaps“ võinud saada vägagi elavat rahvusvahelist vastukaja, kui see oleks olnud kirjutatud inglise või prantsuse keeles. See oleks olnud sensatsioon, ja igati teenitult. Kui mina jagaksin suuri tähtsaid auhindu ja peaksin valima „Klaaslapse“ ja „Sündmuse“ vahel, siis annaksin auhinna „Klaaslapse“ autorile.
Loe lisa: intervjuu Annie Ernaux’ga
