Loengusari „Residentuu:r“ leidis tänavu aset üheksandat korda ja selles on praeguseks peale koostöö heliloojatega käsitletud teemasid, nagu tehisintellekt, muusikasalvestus ja muusikakriitika. Seekord keskenduti teemale „Pärimus ja inimpsüühika“, mida uuriti Liisa Hõbepapli muinasjutulist sümboolikat tõlgendava uue kammerooperi valmimisprotsessi kaudu. Teose valmimisega rööbiti peeti neli kohtumist, kus helilooja, esitajad ning kutsutud külalised tutvustasid teose teemasid.

Kammerooperi aines on pärit eesti muinasjutust „Seitse venda“.

Seitse venda otsustasid endale kaasad otsida. Noorim vend jäeti kodu­majapidamist hoidma. Teel kohtasid nad lagunenud saunas elavat vanameest, kes palus endalegi pruudi tuua.

Pärast seiklusi oli vendadel koduteel kaasas seitse õde. Kui nad taas vanamehega kohtusid, küsis taat, kas nad tõid talle samuti neiu, ent vennad naersid ta välja. Vanamees vihastas ning torkas noormehi-neiusid kepiga, mille peale muutusid kõik vennad ja neiud kivideks. Noorima tüdruku jättis ta endale naiseks.

Neiu jäi vastu tahtmist vanamehega lagunenud sauna elama. Ta nuttis: „Sa oled juba vana ja sured varsti ära.“ Vanamees kiitles, et tal pole südant ja ta ei sure kunagi. Neiu uuris vanamehe käest, kuhu ta süda on peidetud. Pärast pikka keerutamist paljastas vanamees, et tema süda on kaugel metsa taga kirikus, linnu sees.

Kui vanemad vennad koju ei naasnud, asus noorim vend neid otsima ja kohtus juhuslikult neiuga. Samal ajal kui vanamees metsas kondas, rääkis neiu poisile kõigest, mis oli aset leidnud. Noorim vend asus teekonnale, et leida vanamehe süda ning vabastada nõnda oma vennad ja kositud neiud.

Teel läbi paksu metsa jagas ta oma toidumoona kolme võimsa ja maagilise metsaloomaga: härja, metssea ja kotkaga. Koos loomadega ületas ta laia tumeda jõe, murdis läbi kõrge müüri, sisenes kirikusse ja püüdis kinni kõrgel lae all lendava linnu.

Kui noormees tagasi vanamehe majja jõudis, peitis neiu noormehe voodi alla. Vanamees kurtis, et on väga väsinud ja süda valutab. Selle peale sundis neiu vanameest voodisse pikali heitma. Peidus olev noormees kägistas voodi all linnu ära ja vanamees suri. Neiu võttis vanamehe võlukepi ja muutis kõik vennad-õed kivist tagasi inimesteks. Peale seda kõike naasti vendade kodutallu ning peeti suured pulmad.

Muinasjuttudele omaselt on ka see jutustus täis tegelasi ja sündmusi, kellest oleme ikka jälle harjunud lugema. Analüütilise psühholoogia isa Carl Gustav Jungi koolkond sõnastab, et müüdid ja muinasjutud annavad nähtava kuju varjatud alateadvuslikele protsessidele. Nende taasjutustamine äratab need protsessid uuesti ellu ja toob meelde. Taasjutustamine taastab ka ühenduse teadliku ja alateadliku vahel. Inimkond on lugusid jutustanud kümneid tuhandeid aastaid ning muinasjutte saab pidada üheks kollektiivse alateadvuse lihtsamaks ja puhtamaks väljenduseks. Need käsitlevad armastuse, kaotuse, muutumise ja tähenduse otsingut ning on rikkalikud allikad, mille abil saab uurida ja mõista inimeseks olemist.

„Põrmulises“ on muinasjutust läbi käivaid karaktereid käsitletud ühe inimpsüühe¹ eri osadena. Eesmärk ei ole autori sõnul lugu täpselt ümber jutustada, vaid püüd kirjeldada ja kujutada loos esinevate arhetüüpide erisuguseid emotsionaalseid olekuid. Näiteks võib tuua vanamehe üksilduse ja saamahimu, noorema venna tegutsemistahte, noorima neiu vabadussoovi ja meele­kindluse, samuti tema teadmatuse, kas ta üldse kunagi pääseb taadi käest. Samamoodi võiks mõelda, millest võib üldse tänapäeva Eestis unistada. Maailm on viimase paari aastaga muutunud märgatavalt ettearvamatumaks. Autorile on psühhoanalüüsi meetod muinasjutu muusika keelde tõlkimisel olnud rohkem inspiratsiooniallikas kui täpne juhis.

Kohtumistest koorus ansambli ja helilooja koostoimimise kohta välja huvitavaid asjaolusid. Ei ole ülekohtune ega kohatu kujutada ette olukorda, kus töö ansambliga algab alles siis, kui noodimapp on üle antud. Sellisel juhul jääb muusikute ülesandeks vaid nootide selgeks õppimine ning keskendumine võimalikult kvaliteetsele ettekandele. Hõbepappel ja U: on kõlavärve ja lahendusi otsinud koostöö ja arutelu kaudu. See on heliloojale kindlasti üüratu tugi, kuna üle kahekümne aasta pikkuse kogemusega ansambel U: ansamblitunnetus on kindlasti väga hinnaline ressurss. Ansamblile on helilooja suur usaldus jällegi tähendanud võimalust rakendada oma pikaajalist kogemust ja laia silmaringi, nii muusikalist kui ka kultuurilist. Töö on käinud helilooja juhendatud improvisatsioonisessioonides.

Sellise tiheda ühistöö tulemusena on teoses karakterite kindlate emotsionaalsete seisundite kirjeldamiseks kasutuses huvitavaid lahendusi. Helilooja kasutas improvisatsioonilisi vahendeid ja n-ö avatud partituuri² võtteid. Sellise esitusviisiga on võimalik muusikat pingestada hoopis suuremal määral kui näiteks täpselt ettekirjutatud muusikaga. Partituurid sisaldavad tihti väga rikkalikku heliloojale omanäolist maailma, mis jääb publikule tihti kättesaamatuks. Seega kujunes see sissevaade parajaks maiuspalaks.

Ansambel U: muusikutega ollakse ilmselt hästi kursis, aga projektis osalevad lauljad on samuti tähelepanuväärsed. Rahvusvahelistel lavadel tunnustatud Ameerika-Itaalia-Saksa kontratenor Nicholas Tamagna, kes on muidu eelkõige tuntud barokk- ja varajase muusika interpreedina, võlus oma tugeva lavalise kohalolu, kiirete karakterivahetuste ning nõtke häälega. Salomėja Petronytė, Leedust pärit absoluutse kuulmisega sopran, kes edendab nüüdisaegset vokaalmuusikat ja on ka ise helilooja, paistis silma oma täpsuse ning jõulise esitusega.

Kohtumiste jooksul esitas ansambel muusikalist materjali lavateose eri vormiosadest. Muusika oli mõjus ning varieerus traditsioonilises mõttes väga ilusatest passaažidest kuni pingelt väga tiheda sonoristliku faktuuri ja heli­objektide kasutamiseni.

Ühe teose tekkelugu on alati põnev jälgida. „Põrmulise“ lähtematerjal on rikkalik, inspiratsiooni on ammutatud nii folkloorist kui ka psühholoogiast, põimitud on objektiivset ja subjektiivset. Muinasjutul põhinev algmaterjal sisaldab palju üldistatavaid kujundeid, mida on võimalik oma loo jutustamisele vastavaks moondada.