Ajakirjal Eesti Mets on pikk ja mitmekesine ajalugu,¹ alguse sai see 1921. aastal, olles üks esimesi vastses Eesti Vabariigis. Eesti Mets ilmus aastatel 1921–1940, 1941. aasta esimesel poolel anti seda välja Metsamajanduse nime all, kuna uuele võimule liialt rahvuslik nimetus ei meeldinud. Pärast väikest vaheaega ilmus väljaanne oma algse nimega veel 1943–1944, kokku 22 aastat. Algusaastate ajakirjanumbrid on seni Digarist kättesaadavad, pakkudes metsanduse uurijatele võimalust heita pilk ajalukku. Millegipärast ei osutunud aastatel 1945–1988 võimalikuks ajakiri taastada ja sama nimega välja anda, kuigi püüdlusi selleks oli. Ajakirja taassünnini jõuti 1989. aastal, kui hakkasid puhuma uudsuse tuuled ja hakkajad metsandusinimesed nägid selleks võimalust.

Esimene number 1989

Ajakirja 1989. aasta esimeses numbris võtsid Eesti Metsa taassünni kohta sissejuhatavalt sõna Eesti Metsaseltsi esimees, looduskaitse ja metsamajanduse komitee esimehe asetäitja Enn Tasso; metsandustegelane, Eesti NSV XI ülemnõukogu saadik Heino Teder ja ajakirja ilmumisele kaasa aidanud Heino Post. Väljaandjaks oli Eesti NSV riiklik looduskaitse ja metsamajanduse komitee koos ettevõttega Forest ja esimeseks peatoimetajaks ajakirjanik Märt Luige. Esimeses numbris kirjutas metsandustegelane Feliks Nõmmsalu, et metsade seisundit saab parandada ja metsi rohkem väärtustada. Metsateadlane Uno Valk tõstatas küsimuse, kas metsakuivendust on vaja. See oli tollal tähtis küsimus, sest oodata oli, et ajad pöörduvad ja senine kuivendusprotsess ei jätku. Metsamees Hendrik Relve heitis oma essees pilgu ajaloole ja nentis, et mets on ikka olnud siinse rahva kaitsja ja hoidja. Metsateadlane Malev Margus kirjutas kunagistest talumetsadest – teema oli väga aktuaalne, sest tollal meil veel talumetsi ei olnud.

Metsateadlastest kirjutas professor Endel Laas viirpuude määramisest ja taksonoomiast ning professor Olev Henno Eesti Akadeemilisest Metsaseltsist, teadusajaloolane Toivo Meikar metsamajandusest baltisaksa ajakirjades ja botaanik Olaf Šmeidt orhideedest.

Elupõline metsaülem Jaan Matt kirjeldas Koeru metskonna rajamist ja selle töös hoidmist ning jagas ka soovitusi tulevastele ajakirjale kirjutajatele. Richard Kulla sulest olid pärit meeleolu tõstvad jahimees Tonkri-Taavi pajatused.

Viimaseks looks oli katkend „Tule jõud“ tuntud Soome looduskirjaniku Veikko Huovineni (1927–2009) raamatust „Puurahva lugu“ („Puukansan tarina“, Otava 1984), mille oli tõlkinud Evald Lall. Lugu räägib põlismetsade keskel elanud üksikust mehest, kelle pere on hukkunud ja igavikku suubumas ka tema enda elutee. Numbri lõpetas peatoimetaja Märt Luige essee „Post scriptum“ ajakirja ilmuma hakkamise puhul. Ta kinnitab, et endisaegsed ajakirjad Eesti Mets, samuti Mets, Puit, Paber ja Eesti Metsamees Eksiilis on uuesti ilmuva ajakirja vundamendiks ja lähtealuseks. Esimese ajakirja trükiarv oli 5000 ja maht 64 lk ning trükki anti see 23. juunil 1989. Järgmine ilmus septembris.

2024 ilmus viimane number

2024. aasta oktoobris anti teada, et kliimaministeeriumi tellimusel Eesti Metsa ilmumist rahastanud keskkonnainvesteeringute keskus ei pikenda ajakirja väljaandmise hankelepingut, samuti ei korraldata uut hanget.

Üle saja aasta ilmunud ajakirja Eesti Mets viimaseks numbriks jäi 2024. aasta number 4. Peatoimetaja veerus „Eesriie“ kinnitab Margo Pajuste, et ühe ajajärgu lõpu tähisena on lugejate ees ajakirja viimane number. Ajakirjanik Ain Alvela annab ulatusliku ülevaate, kuidas kliimaseaduse eelnõu tekitab pingeid nii metsade majandajate kui ka kaitsjate leeris. Tuuakse välja, et uus kliimaseadus kodumetsa hoidjaid ei rõõmusta ja tutvustatakse ka keskkonnaühenduste seisukohta, et ei tohi lubada kaitsealade lagedaks raiumist.

Metsateadlane Jürgen Aosaar kirjeldab koos graafikutega lühidalt, et metsade juurdekasvu arvutatakse uue mudeliga ja bioloog Silvia Lotman annab teada, et metsanduse toetuseks läheb 17,2 miljonit eurot.

Pikaaegne peatoimetaja Hendrik Relve iseloomustab ajakirjale antud intervjuus metsa olemust mitmest aspektist. Keskkonnaanalüütik Jaak Rand kirjeldab statistilist metsainventuuri, kuidas on metsastatistikast saanud sisuturundus.

Mari Kartau tutvustab metsameeste seisukohta, et lehist tasub kasvatada, Tallinna botaanikaaia kolmest haruldasest lehisest annavad ülevaate dendroloogid Tapio Uusikivi ja Olev Abner.

Rahvusloomast hundist on juttu mitme kandi pealt – hunt on ühele nuhtluseks, teisele kaitsmist vääriv metsaelanik, kommentaari annavad nii MTÜ Eesti Suurkiskjad eestvedaja Eleri Lopp kui ka Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige Priit Vahtramäe, kelle sõnutsi teevad jahimehed huntide arvukuse hindamisel ära musta töö ning graafik näitab ilvese, karu ja hundi arvukuse suurenemist aastatel 2019–2024.

Kärt Laidma annab ülevaate parematest puitehitistest, metsamees Heiki Hepner paberipuidu ja palgi kallinemisest, loodusfotograaf Karl Adami kirjutab musträhnist ja tutvustatakse ka Kristiina Palm-Hellenurme doktoritööd tormikahjustustest, kus ta leiab, et osa kahjustatud metsa tuleks kasvama jätta.

Toivo Meikar kirjutab meie metsandusorganisatsioonide saatusaastatest 1938–1941 ja metsanduse eriala vilistlased eesotsas Aleksander Sinimäega võtavad sõna Järvselja jahilossi lammutamise teemal. Ajakirja lõpetab professor Marek Metslaiu artikkel Järvselja ürgmetsa kaitseala 100 aasta juubeli tähistamisest.

Eesti metsa lugu

Eesti Metsa teisel ilmumisperioodil anti 26 aastaga välja 188 ajakirjanumbrit, aastati numbrite arv kõikus, langedes XX sajandi 12 numbrilt XXI sajandil neljale numbrile aastas. Samamoodi kõikus üksiknumbrite maht, mida enam numbreid aastas, seda õhem ajakiri.

Peatoimetajad olid Märt Luige, Feliks Nõmmsalu, Ilmar Liimand, Helle Mets, Uno Siitan ja vastutava toimetajana Ivar Etverk. 2002. aastast läks väljaandmine MTÜ-le Eesti Loodusajakiri, kus algul vastutavaks ja hiljem peatoimetajaks oli 2002–2015 Hendrik Relve ning 2016–2020 Kristiina Viiron.

2021. aasta märtsis vahetus riigihanke tulemusel ajakirja väljaandja, Eesti Metsa hakkas välja andma Õhtulehe Kirjastus AS ja peatoimetajaks sai Margo Pajuste.

Aktiivsemad autorid olid Toivo Meikar 64 artikliga, kes oli ka ainuke, kes kirjutas nii ajakirja esimeses kui ka viimases numbris, ning metsateadlased Heino Kasesalu ja Malev Margus.

Eesti Mets ühendas laia autorite ringi ja lugejaskonda, hõlmates riigimetsandust, erametsandust, metsatööstust, teadust ja nende valdkondadega seotud huvirühmi, oli nende ühine häälekandja ja koondaja.

Olen olnud puude ja metsanduse huvilisena ajakirja lugeja, tellija ja autor (41 artiklit), kuid ei ole mulgi lihtne välja tuua, miks ajakirja Eesti Mets väljaandmine sumbus. Me võime rääkida rahast, aga see on rohkem väline külg. Ajakirja ilmumise ajal tegi kogu metsanduse valdkond läbi suure muutuse, on vähenenud metsaametnike arv, teaduseteed on keerulised, ja kuigi samal ajal on kasvanud huvigruppide tegusus, on ilmselt nõrgenenud noorema põlvkonna huvi (mul ei õnnestunud ajakirja viimase ilmumisaasta tiraaži ja tellijate arvu teada saada).

Näib, et igaks asjaks on oma aeg ja üks periood saigi otsa.

* Toivo Meikar, 2021. Eesti Metsa alguse lugu ehk Kuidas metsamehed endale ise ajakirja tegid. – Eesti Mets, 2021 2.

Toivo Meikar, Eesti Metsamees Eksiilis. EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, Tartu 1999.