Spordiajakirjandust on peetud ajakirjanduse „mänguasjaosakonnaks“ selle pehme loomusega uudiste tõttu. Ometigi satuvad ka spordiajakirjanikud keerukate dilemmade otsa.
Olgu alustuseks öeldud, et „mänguasjaosakond“ (ingl the toy department) on väljend, mis käib läbi pea igast teadusartiklist, milles puudutatakse spordiajakirjandust.1 Ajast aega, uurimistööst uurimistöösse on püütud spordiajakirjanduse olemust täpsemalt lahata ning on selge, et sel on mitmeid kihte ja mänguasjaosakonnaks pole seda juba ammu paslik nimetada. Nagu kultuuriajakirjandust võetakse omamoodi nähtusena, kuna näituste ja etenduste kajastus võib mõjuda reklaamina, on seda ka spordiajakirjandus. Teisisõnu: nende sisul on oma eesmärk ja funktsioon, näiteks, saada inimesi kultuurist osa võtma või – miks mitte – sportima.
Spordiajakirjanduse dilemmad
Spordiajakirjanikku iseloomustab asjaolu, et üldjuhul kajastavad ajakirjanikud alasid, mis neid endid väga huvitavad või mida nad on ka ise harrastanud. See pole midagi erakordset, nõndasamuti kajastavad uudiste ajakirjanikud tihtilugu teemasid, mida peavad tähtsaks ja huvipakkuvaks. Uudisväärtustamise protsess, olgugi et selleks on kriteeriumid, mis teevad uudisest uudise, toimub ikkagi iga inimese sees ja toetub tema sisetundmusele, väärtustele ja kogemustele. Tähendab, eri teemade puhul võidakse näha ja tunnetada kriteeriume erinevalt: mis ühe jaoks on oluline, ei pruugi teisele olla. Seetõttu on hea, kui toimetuses on hulganisti mitmesuguse taustaga inimesi.
Teiselt poolt aga nendib sporti ja spordiajakirjandust uurinud Western Sydney ülikooli emeriitprofessor David Rowe, et spordiajakirjanik võib ekselda fänluse ja ajakirjanduse piirimail.1 Mida see tähendab? Lühidalt: rollisegadust. Pikemalt seda, et ajakirjanik elab võistlustele ja sportlastele niivõrd emotsionaalselt kaasa, et tema selge poolehoid ühe või teise inimese või meeskonna suhtes tuleb välja. Lisaks võidakse teinekord sportlast või meeskonda idealiseerida, võtta neid kui ilmeksimatuid. Minetatakse kriitiline meel ja küsimata võib jääda mõnigi kriitiline, ent vajalik küsimus.
Selle üle, kas spordiajakirjandus saab olla või peab olema neutraalne, võib pikalt arutleda. Peatun siin lühidalt. Objektiivsusest kui kontseptsioonist ei räägita ajakirjandusuuringutes ammu, sest on selge, et täielikult objektiivne pole võimalik kellelgi olla ja „objektiivsus“ mõjub rohkem sõnakõlksuna. Seetõttu räägime tasakaalustatusest, s.t loos on esindatud kõik asjassepuutuvad osapooled õiglases mahus. Neutraalsust rõhutatakse pigem keelekasutusega. Näiteks sportlane, kes ajakirjanikule rohkem meeldib, eksis kogemata dopingureeglite vastu, ent see, kes vähem meeldib, on ikkagi õudne dopingupatune.
Naastes rollisegaduse juurde, sest see on kirjutise keskseid teemasid, siis selle üle on spordiajakirjanikud ka Madle Timmi bakalaureusetöös2 arutlenud. Nähtub, et suurt osa mängivad ootused, mis on ajakirjanikul endale ja allikale ning teistpidi allikal ajakirjanikule. Ehk kui allikas eeldab positiivset kajastust ja ajakirjanik leiab kriitilise nurga, siis ootused põrkuvad ja tekib konflikt. Olukorra teeb segasemaks see, et spordiajakirjanikud kuuluvad teinekord spordiala fänniklubisse või sportlaste hulka. See teeb neist suurepärased allikad, sest nad pääsevad kohtadesse, kuhu iga spordiajakirjanik ei pääse, aga kipuvad tekkima ka rollikonfliktid, sest kuidas sa, olles ise fänn või endine sportlane, nüüd kritiseerid? Tead ju, kui raske on!
Seega pole imekspandav, et spordiajakirjanikud puutuvad hulganisti kokku solvangute ja rünnakutega. Oleme kirjutanud kaks uurimistööd3,4 spordiajakirjanike ja nendevastaste rünnakute teemal. Kokku saab võtta, et auditooriumi liikmed, sportlased ja treenerid ründavad ajakirjanikku eriti juhul, kui ajakirjanik on astunud ohtlikku vette, s.t kirjutanud millestki kriitiliselt, teinud sõnastuses või terminoloogias vea. Niisiis ei saa kindlasti väita, et spordiajakirjandus kajastab vaid pehmeid ja positiivseid teemasid, teinekord tuleb puudutada ka ebameeldivaid juhtumeid. Sellega kaasneb pahameel, olgu siis sportlase, treeneri või fänni oma.
Mida näidata?
On hulganisti tegureid, mis ajakirjanikke nende töös mõjutavad, ning seetõttu ei saa öelda, et spordiajakirjandus – see on mänguasjaosakond. Spordiajakirjanik ei tegutse muutumatus suletud keskkonnas ega saa ka väita, et tema töö on lihtne ja loomevabadus piirideta. Ajakirjaniku tööd raamistavad eetika ja töörutiin, viimane mitte ainult ajakirjaniku, vaid ka meediaorganisatsiooni tasandil, sest kui lugu peab ikka välja minema, siis ta seda peab. Kui võistlus algab, algab ka ülekanne.
Ent räägime eetikast, sest seda on suusavõistluse järel kokku kukkunud sportlase5 teemal vaid riivamisi puudutatud, ent minu arust on see tähtis. Läheme tagasi 2021. aastasse, mil toimusid Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Taani mängib Soomega. Ühel hetkel juhtub midagi hirmsat: taanlane Christian Dannemann Eriksen variseb mänguplatsil kokku ja üsna kiiresti saab selgeks, et asi on väga-väga tõsine. Telepilt käib siia ja sinna, suumib sisse-välja. Kommentaatorid vaikivad, siis ohkavad, siis püüavad eetrit täita. Kiiresti kogunevad sportlased Erikseni ümber ja moodustavad ringi. Miks? Selleks et kaitsta tema privaatsust olukorras, kus ta ise ei saa midagi teha, mitte midagi paluda, mitte midagi selgitada ega ennast varjata. Sellega annavad nad justkui mõista, et siin ei ole midagi vaatamisväärset. Osa jalgpalluritest palvetab, osa nutab, osa on ilmselges šokis. Telepilt sihib siiski vilksamisi seda, mida Erikseniga parasjagu tehakse, olgugi et mängijate jalad on ees.
Sellele, millist pilti tookord edastati, järgnesid kriitilised arutelud. BBC oli üks neist kanalitest, mis sai vaatajatelt hulganisti kaebekirju, kus juhiti tähelepanu, et pole õigustatud näidata inimest abitus olukorras ega ka šokis mängijaid.6 Ülekande režissöör Jean-Jacques Amsellem on märkinud ühes artiklis, et järgis võistluse korraldaja Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) suuniseid, sest tal pole sellisteks olukordadeks reeglistikku – otsustada ja käituda tuli ruttu.7
Kas oli asjakohane näidata, kuivõrd endast väljas, paanikas ja jahmunud kõik on? Näidata areeni, kus jalgpallifännid on samuti endast väljas. Näidata Erikseni elukaaslast, kahe lapse ema. Tõsi, siin ehk polegi spordiajakirjanikel otsustusruumi, sest ülekande režissöör otsustab, mida näitab ja mida mitte. Kuid küsimus jääb: aga kui see oleks sinu otsustada?
Et sportlasega juhtub midagi eluohtlikku või lausa surmaga lõppevat, ei ole midagi erakordset. Vaadake kas või suusavõistlustel komistamisi ja kukkumisi või ka jalgrattasporti, kus on lausa masskukkumisi. Kergejõustikuvõistlusel kukuvad sportlased matist mõnikord mööda, tõmbavad jalalihase ära, minestavad või oksendavad. Kas siis peaks pilgu ära pöörama ja laskma sportlasel väärikalt endaga tegeleda või peaks ikkagi kõigile näitama, millist lõivu sport võtab? Kuidas saab pealtvaataja mõista, kui ta ei näe?
Küsimusi on palju ja need kõik on sellised, mille puhul tuleb võtta pisuke mõtlemisaeg: mida ja miks ma näitan või edastan? Siin põrkuvad muu hulgas ka inimeste väärtused ja vaated elule. Uurisime mõni aeg tagasi, kuidas jõuavad surnut või suremist kujutavad visuaalid ajakirjanduses avaldamiseni.8 Selgus, et visuaalide avaldamisahelas osalenud inimeste arvamused erinesid selle poolest, mis ulatuses ja kui palju näidata tuleks. Mõni ajakirjanik nentis, et elu tulebki näidata sellisena, nagu see on ja seda kirstus lamava lapse näo suurplaan ka teeb. Seega otsustab siis ajakirjanik, et sinult küsimata saab sinust elu raskust näitlikustav materjal. Teised tõdesid, et inimesed näeksid elu koledaid külgi nagunii, sest juhtunu videod-pildid levivad ühismeedias. Niisiis pole mõtet ajakirjanduselgi end tagasi hoida. Kolmandad ajakirjanikud rääkisid eetikast ja empaatiast, rõhutades, et surnu või surija ei saa enda eest seista ja lähedased võivad saada kajastusest haiget.
Teisalt, kas Ameerika Ühendriikide Vietnami sõja aegne napalmi kasutamine rünnakuteks oleks nii palju ülemaailmset pahameelt pälvinud, kui poleks avaldatud pilti üheksa-aastasest Phan Thị Kim Phúcist? Isegi kui talle endale tekitab foto häbi ja valu ning parema meelega minetaks ta tekkinud kuulsuse.9
Meie uuringus8 räägiti sellest, et eetiliselt kaheldav sisu tõmbab paratamatult auditooriumi tähelepanu, mida omakorda mõõdetakse lool veedetud aja ja klõpsude arvuga. Lõppeks on tähtis saada tellijaid, kellele avatakse pääs eksklusiivse materjalini. Tõdeti, et kui kellelegi teeb visuaal haiget, saab selle hiljem eemaldada, aga kuni keegi midagi ei ütle, võiks see siiski avalik olla.
Kaalutleda tuleks
Arutleme natuke. Näiteks, kas sureva või surnud inimese väärikus kaalub üles argumendi, et „ühismeedias näeme niikuinii“? Ajakirjandus legitimeerib, mis tähendab, ajakirjandus peab mõtlema kaks korda, enne kui midagi avaldab, sest ajakirjanduses avaldatu on kontrollitud ja usaldusväärne. Kui ajakirjanduses ilmub, siis peab see olema tõsi. Kui ajakirjandus näitab, ju siis peame nägema. Ajakirjanik lähtub eetikast: mõeldakse, kuidas tehtav võib allikaid ja auditooriumi mõjutada. See on ajakirjanike kohustus.
Ent eetikakoodeksis leidub hulganisti kaalutlemiskohti. Näiteks: „inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele“. Kasutatakse tingivat ja umbisikulist kõneviisi: „avaldatakse“ ehk ei ole selge, kas avaldab ajakirjanik, otsustab toimetus ühiselt või kas seda üldse tehakse. Autorsuse üle tuleb arutleda. Avaldamine oleneb teisest poolest: „kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele“. Missugusel juhul see nii on? Millal on avalikkusel õigus teada saada, mis teise inimese elus toimub? Selle üle arutleti palju endise ministri Mailis Repsi ministeeriumi vara ja tööjõu väärkasutamise kaasuse puhul,10 kus põimusid ministri era- ja tööelu. Teisalt sai lugu alguse sellest, et minister oli ise need kaks sfääri segamini ajanud. Kokku võttes: eetikakoodeks pole lihtne reeglistik ja juhis, vaid eeldab arutlust ja kaalumist. Tihtilugu pole ajakirjanikel selleks ülemäära palju aega.8
Hea tava on see, et ajakirjanik teeb oma tegevusega võimalikult vähe kahju, seda ennekõike kannatanule või kannatanutele. Eriti kui nad ei saa midagi öelda, otsustamises kaasa rääkida. Samal ajal tuleb aga tundlikke teemasid kajastada, sest vastasel juhul võivad levida kuulujutud ja valed. Osa neist võib paisuda nii suureks, et inimesed hakkavad asjaosalisi ähvardama ja ründama.
Nagu öeldud, leiab osa ajakirjanikke, et elu tuleks näidata selle ilus ja koleduses, sest inimestel ei pruugi tekkida emotsionaalset sidet, nad ei pruugi negatiivseid sündmusi ja nende mõju lõpuni mõista. Osa vaatas Sara Lewkowiczi auhinnatud fotolugu koduvägivallast11 õudusega ega mõelnudki sellele, miks ajakirjanik ei sekkunud. Teised tulid sellele kohe ning ei mõistnud, miks ajakirjanik otsustas pilte teha ja mitte sekkuda, justkui lõigates teise kannatusest lõivu. Seda nimetatakse ka loodussaadete dilemmaks: kui palju näidata looduse julma, aga elu osaks olevat poolt? Või kui rääkida sõjaõuduste näitamisest, siis on ju mõeldamatu, et valime sel puhul hoolega positiivseid külgi, mida näidata.12 Need pildid näitavad meile seda, mida me ei pruugi endale ettegi kujutada. Tõsi, sellele võib järgneda reaktsioon, et enam ei taheta uudiseid lugeda, vaadata ega kuulata, sest sealt peegeldub liigne negatiivsus.
Loo lõpuks – jalgpallur Erikseni olukord lahenes, ta toibus ja teeb jalgpallis jätkuvalt karjääri. Peale selle, et BBC sai hulganisti kaebusi, oli toimunul auditooriumile ka positiivne mõju, Google’i otsingumootoris tegi hüppelise kasvu otsing „mida teha südameseiskumise korral“.
Olukorras, kus sportlane kukub pärast finišeerimist kokku, ei olegi ajakirjanikul väga lihtne otsustada, mida teha. Ühelt poolt võib otsust mitte levitada poolikut informatsiooni näha liigse kahju ärahoidmisena, teisalt võib selles näha ajakirjaniku ja allika vahelist liigsõbralikkust või ajakirjaniku kallutatust. Mõistetav on tekkinud küsimus, miks ei levitanud ajakirjanik infot kas või suusõnal, pilti sportlasest polegi vaja näidata, kirjeldada-öelda võib aga küll. Kui midagi, siis infot ei tasu enda teada hoida, sest ühismeedia ja digiajakirjanduse ajastul levivad kuulujutud kui kulutuli.
Nagu üks ajakirjanik mulle kunagi ütles: reeglid-juhised, kuidas ajakirjanikud käituma peaks, tekivad toimetuses siis, kui juhtub jama ja ollakse sunnitud lahendustele mõtlema. Loodame, et Eesti toimetustel on käitumisjuhised olemas.
Signe Ivask on Tartu ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur.
1 David Rowe, Sports journalism: Still the ’toy department’ of the news media? – Journalism 2007, 8(4).
2 Madle Timm, Ajakirjanike ja sportlaste/treenerite vaheline suhtlus Eesti spordiajakirjanduses. Tartu Ülikooli lõputöö 2016.
3 Signe Ivask, A way to silence journalists?: Estonian female journalists’ experiences with harassment and self-censorship. In „Journalist Safety and Self-Censorship“, Routledge 2020.
4 Signe Ivask, Virgo Siil, Brit Laak, Factors Promoting or Preventing and Relieving the Burnout of Newspaper Sports Journalists during a Prolonged Strenuous Period: Case Study of Estonian Sports Journalists during the Rio 2016 Summer Games. – Media Studies 2017, 2.
5 Priit Pullerits, Sporditoimetaja Tarmo Tiisler võtab vastutuse Susan Külma kokkukukkumise kajastamata jätmise ees. – Postimees 24. I 2025.
6 Dan Seddon, BBC responds to criticism over its coverage of Euro 2020 match. – Digital Spy 12. VI 2021.
7 Dpa, TV director defends himself after criticism over Eriksen footage. – Nomad Today 13. VI 2021.
8 Signe Ivask, Brit Laak, Kadri Kuulpak, „All by Myself?“ Journalists’ Routines and Decision-making in Gathering and Publishing Death-related Visuals. – Journalism Practice 2021, 5(0).
9 Kim Phuc Phan Thi, It’s Been 50 Years. I Am Not ‘Napalm Girl’ Anymore. –New York Times 6. VI 2022.
Rebecca Ratcliffe, ‘Napalm girl’ Phan Thi Kim Phuc receives final burn treatment after 50 years. – Guardian 1. VII 2022.
Ariana King, Freeing the Girl From Napalm. – Columbia News 8. IV 2025.
10 Stass Kuznetsov, Helen Mihelson, Risto Berendson, Robin Roots, Hannes Dreimanis, Ajakirjanduslik uurimus paljastab: minister Reps laseb oma lapsi maksumaksja kulul sõidutada. – Õhtuleht 17. XI 2020.
11 Sara Naomo Lewkowicz, A Portrait of Domestic Violence. – worldpressphoto.org 17. XI 2012.
12 Sandra Saar, Kole reaalsus või meelerahu – mida peaks ajakirjandus sõja puhul näitama? – ERR 16. III 2022.
