Miljard vedeleb maas, vaja on see ainult üles korjata. Ideaalmaailmas tahavad kõik Eesti ettevõtjad-ettevõtted teenitud kasumist kümnendiku maksuvabalt heategevusse või muidu mittetulunduslikult majandajatele suunata. Seda võimalust pakub juba aastaid kehtiv tulumaksuseadus. Tegelikkus on teistsugune. Maksuvaba annetamise võimalusest kasutavad ettevõtted ära murdosa. 2023. aastal oli potentsiaal 1,1 miljardit eurot, aga välja maksti 16,5 miljonit ehk poolteist protsenti võimalikust. Isegi neist ettevõtjatest, kes annetusi teevad, ei ole 40% kuulnudki, et sellele on ette nähtud maksuvabastus. Õilis paragrahv ei ole leidnud teed pärisellu, puudub teadlikkus ja põhjamaine annetuskultuur.

Need varemgi teada faktid korrati üle järjekordses kultuuri ja spordi toetuseks eraraha kaasamist käsitlevas ja teisipäeval esitletud uuringus, läbiviijaks sedapuhku riigikogu juures tegutsev mõttekoda Arenguseire Keskus. Erinevalt aastatagusest, mille kultuuriministeerium tellis ettevõttelt Ernst & Young¹, on nüüd valminul rohkem lendutõusu lootust, sest poliitikasoovitus on konkreetsem, informatsioon ei ladestu kasutuna ministeeriumi pimedas teadmiste laekas², vaid jõuab otse seadusandjani ning uuringu ümber on juba märgata tiirlemas kübekest poliitilist tahet. Kas ja mis saab edasi, selgub mõne nädala jooksul, mil hilinemisega, ent lõpuks ikka saab valmis võimukoalitsiooni aluslepet laiendav ja täpsustav süvalepe³. Seal siis kas on või ei ole konkreetselt kirjas, kuidas ja millal lõputu arutamine otsuse vormistamisega päädib.

Plaan ise on lihtne. Ettevõtete annetamishimu suurendamiseks mõne Norrast ja Kanadast pärit eeskuju järgi luuakse „riigi võimendus“ igale toetusele, mille ettevõte suunab spordi ja kultuuri edendamiseks: „Riik võtab endale aktiivse rolli annetuste stimuleerimisel, lisades ettevõtte annetatud summale omalt poolt 50% juurde.“ Uuringu järgi tähendab see, et baasstsenaariumiga (kõik jääb vanaviisi) võrreldes lisandub valdkonda esimesel võimendusaastal ligi kümme miljonit eurot, aastal 2028 juba 32 ning aastal 2035 koguni 45 miljonit eurot. Abiks ikka, ehkki ei kata kaugeltki valdkonna kogu rahapuudust.

Kui plaan peaks teostuma, saab tulemust lisarahaks nimetada ainult juhul, kui riigikogu seadusi muutes suudab ohtlike karide vahelt edukalt läbi loovida. Esimene neist ei ole isegi juriidiline, vaid mentaliteedi küsimus. Ka värskes uuringus korratakse üle fakt, et „Euroopa Liidu riigid on alates 2008. aastast üldiselt vähendanud riiklikku osa kultuuri ja spordi rahastamises, suunates loomeinimesi ja -organisatsioone oma tegevust äriliseks muutma ning rohkem erarahastust kaasama“. Eestis, nagu kultuuri pealt koonerdajad ikka tavatsevad osutada, on avaliku sektori panus kultuuri rahastamisel suhtarvu poolest Euroopa tipus.

Järelikult, kui teised saavad vähemaga hakkama, siis peame meiegi saama, mitte vinguma. Ei maksa põhiseaduse preambulit lugeda ja üksi vastuvoolu ujuda. Ja valitsus ei saa sinna midagi parata, et taotlejad ei oska küsida ega ettevõtjad anda. Paratamatusena tundub otsustajatele seegi, et kultuur ja sport on rahastusprioriteetide nimekirja lõpus. Nad on seal alati olnud ja ega kultuuri ju ometi ei saa teha julgeoleku, majanduse või konkurentsivõime arvelt. Selline hoiakuline kapitulatsioon on väldanud nii kaua, et keegi enam ei mäletagi teistsugust olukorda.

Sellest tõukub oht, et kultuuri külmutatud rahastamise sulatamisel jõuab avalik võim järeldusele, et kui eraraha juurdevoolule uus võimalus anda, võib avalikku rahastamist veelgi vähendada või paremal juhul jätta see senisesse defitsiiti. Riigi võimenduse stsenaarium näeb ette kulu (riigi aktiivset rolli) ning kust selle katteks ikka raha võtta kui mitte valdkonna seest, jätkates kärpimist ja tõhustamist seniste valearvestuste alusel.

Uuringus pakutud ja vähemast koalitsiooni ühe poole ehk Eesti 200 nähtavalt toetatud mõtte järgi peaks riigi võimenduse kulu katteallikas olema hasartmängumaksu seni vabalt kasutatavale poolele seadusega sihtotstarbe määramine, nagu 47,8% selle maksu laekumisest on määratud kultuurkapitali tuluks. Reformierakonnale sellised asjad ei meeldi, see on üldteada, ning põhjenduseks, et eranditeta maailm on parim maailm ning kui üks saab, siis tahavad kõik saada. Ja mille poolest need kultuuri- ja sporditegelased paremad on kui hariduse, teaduse või hoolekande põllul rügajad?

Seejuures on hasartmängumaks ainus maks, mille laekumine viimastel aastatel on ületanud kõik ennustused, mistõttu ei olegi seda eelarvetes mingi kulu konkreetseks katteks arvestatud. Lisatulu ei ole õnneks ka tekkinud eestlaste mängukire süvenemisest, vaid Eestis litsentsi omandanud veebikasiinode ja kihlveokontorite edu tõttu teistes riikides. Viie aastaga on kaug­hasartmängudelt saadud maksutulu viiekordistunud ja ületas mullu 20 miljoni piiri. Rahandusministeeriumi ettevaatliku prognoosi järgi kasv samas tempos ei jätku ning aastal 2029 suudetakse koguda 30 miljonit eurot. Kuid Arenguseire Keskuse uuringus pakutakse välja ka optimistlik ennustus, mis annab viie aasta pärast saagiks koguni 95 miljonit. See kataks nn riigi võimenduse kulu ja jääks ülegi ka juhul, kui ettevõtjate annetuskultuur oodatust kiire­mini põhja­maiseks areneb.

Ainus häda selle hasartmänguteenuse ekspordiga on see, et selle tulevik ei ole täielikult Eesti riigi kontrolli all. Võib juhtuda, et mõni riik tajub oma elanike mängukires piisavalt suurt probleemi, et veebikasiinodele takistusi tegema hakata. Või siis näeb mõni teine riik selles väärt tuluallikat, mis endale haarata, pakkudes mänguettevõtetele veel soodsamaid tegevustingimusi kui need, mis praegu Eestis kehtivad. Kuid need ohud ei realiseeru üleöö ning nii jääb otsustamisel määravaks otsustajate riskijulgus ning aus omakasupüüdlikkus. Riskijulgus valikus, millisele ennustusele toetuda, ning ausus selle tunnistamisel, et võetaksegi, kust võtta annab ning kuni annab. Muretsemata teiste ühiskondade sotsiaalprobleemide pärast. Loomulikult vajab läbimõtlemist ka kontrolli pool, kuid jätta midagi lõputult venima põhjendusega, et kui seaduses on vähimgi auk, siis hakkavad ju kõik petma, näitab vaid parteilise mõtlemise rikutust, ei muud. Niisiis, tehtav, peamine on vaid otsustusprotsessi lõpuni meeles pidada, et uus ja väärt instrument võib tulla ainult senistele lisaks, mitte nende arvelt või asemele.

Mõistagi ei lahenda pakutav ja loodetavasti ka kiirelt jõustatav süsteem kõiki kultuuri rahastamise muresid. Kasusaajad oleksid eeskätt ürituste korraldajad. Kultuurisündmus on hõlpsasti kirjeldatav nii rahas kui ka sotsiaalse tuluna. Kultuurilist püsitegevust samal moel mõõta ei saa või ei osata ning kunstiline püsitegevus ei ole ettevõtjatele ka üksiksündmusega võrdselt ahvatlev panustamiskoht ja eriti seetõttu, et üldise veendumuse kohaselt ongi kultuuri püsiinstitutsioonid riigi vastutusel ja ülal pidada. Kui visalt ka riigivõim enda asutatud institutsioone ei närvutaks ja kamandaks, et minge turule ja tõestage end seal, ainus vastus sellele saab olla, et andke-tekitage kõigepealt tõrgeteta turg, küllap siis sinna ka tõrkumata minnakse.