Sel reedel Sirbis
Arvi Anderson, „Gigastruktuuride teine elu. Kuidas elada hiiglasega?“
Maarja Matteus, „Eraomandis avalik ruum“
Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmoonia esseekonkursi võidutööd
Vestlusring Balti levimuusika ajaloost
Juhan Raud vestles kunstnik Kristi Kongiga
Maarja…
Kuidas kinod Eestisse jõudsid
Tsaariaegne Eesti kinovõrk näitab, et liikuvad pildid polnud filmide tuleku hetkeks uus nähtus – filmivaatamine kui värske meelelahutusvorm võeti kiiresti ja meelsasti omaks.
Hunt sai pool lambanahka
Riigikohtu otsus pigem piirab, kui et avardab Eesti enesekaitse võimalusi.
Keele keemine ja homo stultus
Inimesed ei suuda enam suuliselt suhelda. Lugesin töölesoovijast, kes pahandas, et firma talle helistas, mitte ei saatnud sõnumit. Aga kirjalik keel pole loodud dialoogi pidamiseks. Kirja tüüpiline lauseehitus,…
Iibeküsimus plekist kaaslaste ajastul
Michaeli mausoleum
„Michaeli“-laadse soperdise tähelend tõestab, et kui frantsiisijärgede kehv minek tuleneb sisust tühjaks imetud stsenaarsetest skelettidest, pole muusikalise eluloofilmi puhul sisu esmatähtis.
Kui palju on liiga palju?
Linnaruumi kujundamisel arvestatakse liiklusohutuse, haljastuse ja ligipääsetavusega, kuid senisest rohkem võiks tähelepanu pöörata ka visuaalsele keskkonnale.
Kui linn sunnib kiiruse peale
Linnaruumi kujundamisel ei pea mõtlema vaid eakatele, ent on oluline, et linn oleks mugav ja meeldiv ka siis, kui liikumistempo, jõuvaru ning igapäevased vajadused on muutunud.
Putukaväil 3.0
Putukaväila kõrgepingeliini mastide lammutamisega kustutatakse paiga mälu. Praegu on viiest mastist alles kaks ja tuleb otsustada, kuidas edasi.
Tuleviku päästavad vaid julged ja jultunud visioonid
EKA tudengitel leidub haaret ja andekust ning küllaga ambitsioonikaid, vaimselt või emotsionaalselt kõnekaid ideid ja projekte.
Minasuse murenenud olek
„Piirideülese minasuse teke – sümbiootilised subjektiivsused“ räägib soodest, jõelammidest, laguunidest ja fjordidest, kuid mitte ainult.
Harilik pliiats on suurem kui ülejäänud maailm kokku
Tõenäoliselt on Albert Gulk Eesti kunstnike seas üks kõige põhjalikumalt ja süvenenumalt oma meediumi läbi töötanud autor, selle olemuse välja peilinud ja piirid selgeks teinud.
Buss sõidab, aga tööle ei vii?
Ühistranspordi korralduse ja tegeliku liikuvuse lahknevus ei toeta maakonnapiire ületavaid liikumisi ja praegust pendelrännet.
Keskkonna keetmine
Valitsuse tasandil ei ole praegu keskkonnahuvi esindatud ja sellega me leppida ei tohi. Riik ei või loobuda ülesandest tagada tasakaalustatud ja väärikas aruteluruum.
Resonantsi praod kiirenevas maailmas
Sotsioloog Hartmut Rosa: „Kui kõik muutub liiga kiiresti, võib kultuuriline sidusus kaduda. Milline kiirus ja milline kasv on inimese potentsiaali jaoks head?“
Vabastaks õige koolid nende suurimast nuhtlusest
Õiglane lapsevanem ei pane oma lapsi selektiivse vastuvõtuga koolidesse, ei tolereeri, et tema last eeliskoheldakse, ega mölla kooli hoolekogus.
Progressi murdumine eksponentsiaalsesse kasvu
Tehnoloogiline areng teostub nüüd kestva valanguna, nii et plahvatuslikud kiirendused tulevad üksteise järel.
Siit tuleb rahvakunstiansambel Eesti Filharmoonia Kammerkoor!
Meestelauludes on obstsöönsust, riukalikkust, kohatut ja naerma panevat kõrtsijuttu, naistelauludes tuntakse hirmu kodukohast lahkumise ning uue tundmatu elu ees.
Lahkumise melanhooliat sirelite aegu
VHK orkestri kontserdi „Kuulaps“ kese oli kõrvitsalikult romantiline, sekka pikiti mõnusaid kontraste Räätsalt ja Tüürilt.
Palju vana pisut uues kuues
„Baltica“ pakkus palju toredaid hetki ning esitles pärimust mitmekesiselt ja väärikalt. Festivalil jagus palju avastamisrõõmu ja jätkus küllaga nii uut kui ka juba teada-tuntud vana.
Muusika-, sumina- ja tantsupidu
Paavli kultuurivabrikust on saanud eri põlvkondade, skeenede ja žanride kohtumispaik, kus heal tasemel festival meenutab eelkõige väga laia sõpruskonnaga tagahoovi hängi.
Ärgata või mitte ärgata – see on küsimus
Calderóni loo omailm võiks Euroopale praeguses tohuvabohus olla kui äratus, et kombineerimisiha, soovmõtlemine ja uinak omas (võimu)mullis võib kurjalt lõppeda.
Merevaigukarva portaalid
Vanemuise lühiballettide õhtu „Kevadpühitsus“ tuletab taas meelde, kui vankumatu ja kestev on primaarne elujõud. Mõistus, keha ja tunded on selle väe teenistuses.
Tossud-dressid teevad Williamsi vanemaks
„Tramm nimega Iha“ on sobiv tekst mitmesuguste ihateooriate katsetamiseks, sest iha ei ole seal ainult seksuaalne tõmme, vaid ka puuduse, võimu, klassiiha, tunnustusvajaduse väljendus.
Küll on hea, et Eesti maailmas ei asu
„Lõputus suves“ kõneldakse idealismi paratamatust kokkupõrkest ajaga. Sellest, kuidas kompromissid hiilivad ellu märkamatult ja paratamatult ning et ka kõige õigemad võitlused ei pruugi olla võidukad.
Kes kardab nõmmehunti?
Markus Thielemanni romaanis „Põhjakaares kõmab kõu“ käsitletakse Saksamaa nõmmemaastiku taustal oma ja võõra vastandumist ning tunnistatakse valusat minevikku. Või siiski mitte?
Lugu väikesest metsaõest
Kujutatava ajastu süngusele vaatamata on raamatus küllaga optimismi, julgust ja elujanu. Magda on ellujääja ja see raamat on natuke ka ellujäämise õpik.
Ajalugu – paratamatus või süüdlane?
Maria Matios kõneleb romaanis „Magus Darusja“ kaugest Bukoviina mägikülast, kuid selle moraalimaastik on Eesti lugejale valusalt tuttav.
Euroopa ülemvõim
Nüüdismuusika minevikust olevikku
Kui arutletakse nüüdismuusika üle, ei räägita ainult sellest muusikast, vaid sama palju ka kontekstist, kus see on võrsunud ja toimib.
