Albert Gulgi grafiitfantastika ja halltoonides ulmailmad Tartu kunstimuuseumi viltuses majas on võimas vaade muidu ununema kippuvale kunsti­laadile – pliiatsiga maalimisele.

Ilmselt võib mind süüdistada meele­valdsuses või lihtsakoelisuses, kuid Kadri Mäe kureeritud Gulgi näitus „Polaaröö“ on vormi ja sisu vastastikuse sõltuvuse suurepärane demonstratsioon. Tõenäoliselt on Gulk Eesti kunstnike seas üks kõige põhjalikumalt ja süvenenumalt oma meediumi läbi töötanud autor, selle olemuse välja peilinud ja piirid selgeks teinud. Gulk joonistab.

Pliiatsijoon on ennast reflekteerimata jätva kunstitraditsiooni järgi värvipinnale kuidagi nagu alluv, kuidagi nagu eelnev. Pole mõtet väga sügavale laskuda, kuid see suhe on enamasti kahetine. Renessansiaegse Itaalia sõnaga „disegno“, mille Giorgio Vasari suureks kirjutas, sai tähistada maali alusjoonistust või hoone projekti, aga ka inimlikku leiutavat-loovat printsiipi, loomeks vajalikku sädet, hingestatust või leidlikkust. Sellest sõnast kasvab välja meie „disain“, mis on ühtaegu tänane versioon antiiksete idealistide vormi- elik ideedekultusest ning seesama madal käsitöö, mille peale Platon nii väga nina kirtsutas. Joonistamise staatus (ja selle kaudu autonoomsus) on võrreldes fetišeeritud maaliga, eriti õliga, kahtlane ja ambivalentne. See olukord jääb õhtumaises kunsti­traditsioonis arvatavasti pikka aega veel samaks. Kui soovite vaielda, et oleme XXI sajandi alguseks selle lastehaiguse ületanud, kaaluge järgmist: pole mitte mingit praktilist põhjust, miks eelistada ostuna maale graafikale ja joonistustele, sama ka maali ja skulptuuri võrdluses, kuid siiski domineerivad maalid müüdud teoste hulgas konkurentsitult. Meediumi prestiižiküsimus püsib.

Isegi pidin alguslauses kasutama eufemismi, mis selle hierarhia reedab, ja rääkima pliiatsiga maalimisest, aga seda Gulk sõna otseses mõttes teeb. Ta kasutab õhukesi üksteise otsa kuhjatud elementaarsüsiniku kihte, illustreerides ilusat geomeetrilist paradoksi: kui palju on vaja punkte, et tekiks joon; kui palju jooni, et tekiks pind? Minu pilgule näib, et vastuolu esimese ja teise dimensiooni vahel on kenasti lõhki löödud ning Gulk opereerib juba selle lõhkise küna ees ning sees.

Nii Mägi kui teisedki (näitusega kaasneb kataloog, kus Gulgi loomingu üle arutlevad peale kuraatori ka Jaak Kikas, Mehis Heinsaar ja Vahur Afanasjev) rõhutavad Gulgi tööde puhul segunemist: sisemise ja välimise ümberpööramist, üleüldist kultuurilist muteerumist ning erisuguste nähtuste – Tartu punk, ülikooli maalikateeder, angloameerika ulme – ühtekokku mätsimist. Pildi­pinnad on ulatuslikud ja oma tiheduses ka massi etendavad peaaegu monoliitsed grafiidiväljad, halli värvi psühhedeelia poleeritud metalse peegelduseni. Mõni tumedatest laikudest on nõnda tihedalt ja korduvalt grafiidiga kaetud, et näituselambi peegeldus sellel tegi silmalegi vaata et haiget.

Gulgi pinnad on tihti meeletud – seda kas mastaabi (pikimad pannood küündivad kümne meetrini) või teose tiheduse tõttu –, tema teemad on aga vähem meeletud ja pigem ülemeelelised. Kunstiajaloolisi eeskujusid ja isme võiks siia mitmeid laduda: Gulk on 1990. aastate Wiiralt, vabama mõttelennu korras võiks neid kahte pidada ühe spetsiifilise Eesti kunstiloolise kaare alguseks ja otsaks. Igatahes väänlevad Gulgi rulluvatel lehtedel ning märkmikulehekülgedel punkarlikud tüüpfiguurid, erootilised noored naised, üksikud Adonised ja muinasjututegelased kristalseks abstraheeruvas maastikus. Seguneb orgaaniline ja mineraalne, kunstlik ja looduslik, mängu ja päris. Mingi tulnukas tantsib härjapõlvlasega, topless-daamid taidlevad, punkarid taovad kabet, šamaan suunab oma käes olevast linnunokast valgusvihu päevalille­silmadega konnale. Või kellele iganes.

Pinnad ja vormid sulanduvad teineteisesse, toimub pidev koordinaaditriiv: kujutage ette range tsentraalperspektiivi järgi organiseeritud maailma ja siis tõmmake kõik maailma organiseeriva ruudustiku jooned kõveraks. Kubistliku meetodi töötlusena ei jää Gulk kinni vormimängu tohututesse nüanssidesse, vaid pigem kasutab võõritatud maailma narratiivselt. Sekka sugeneb ka poliitilisi teemasid ning päevakaja, kuid peamised lood on unenäolised-sürrealistlikud, isiklikud, melanhoolsedki … Väljapaneku kirsiks on kolmikpannoo „Polaaröö“, näituse nimiteos, mille tõlgendusi on palju ning mitmedki neist isikupõhised; mina näiteks panin Gulgi agarasti omaenda nahka ja kujutasin temagi puhul ette Saturni rõngastel sooritatud psühhogoorilisi eneseotsingurännakuid, mida oma lapsepõlvest mäletan.

Gulgi teos on mask, mis tal kui inimesel lubab kunstnik olla: see eemaldab tavapärase ja teeb eriliseks. Toimub midagi sakraliseerumislaadset. Mask ja maskiballilikkus on Gulgi puhul (rõhutan siin subjektiivsust ja kommet kunstnikud oma kingadesse panna) väga tähtis. Stanisław Lem olevat kusagil öelnud, et teda ulme kui selline eriti ei huvita, pigem ikka just need asjad, millest kõnelemiseks ulmežanr on parim meetod. No samaviisi võiks Gulgi kohta öelda, et teda see grafiitpunkpsühhedeelia nii väga ei huvitagi, vaid ikka see, mida sellega väljendada saab.

Lemi sõnakõlks on hea eeskuju Gulgi muukimiseks, sest on ühteaegu iseennast ümber lükkav ning samal ajal ka kinnitav väide. See seletab hästi, et sellised muidu ilusad kultuuriteoreetilised konstruktsioonid nagu „isiklik motivatsioon“ ja „kunsti sisemised protsessid“ on vaid pärismaailma kihtide lihtsustus. Asi pole üldse nii selgepiiriline. Need kaks eristust on teineteisest läbi imbunud, nagu ka see kolmas suur kunstipõhjustaja ehk siis sotsiaalmajanduslikud tingimused. Nagu Gulgi tundjad juba märganud on, olen jätnud arvustuses käsitlemata ka kaks suuremat ajaloolist seost – Kursi koolkond ja võrumaine päritolu – kunstniku loometeel. Loodusearmastusest rääkimata.

Gulk on kunstnikuna paljusid asju, aga ennekõike on ta joonistaja. Pean silmas, et joonistuse kaudu jõuab ta endani autonoomse isiku-kunstnikuna ning sedakaudu ka meieni. Ja iseenda maailmade loomise ja kujutamise tõttu jõuab Gulk joonistamiseni, mis on samamoodi autonoomne, nagu ta seda ka ise inimesena on. See kehtib enam-vähem kõigi kohta, kes end kuidagi sõna kõige laiemas mõttes representeerivad ehk esitlevad, kuid vähesed lasevad oma psühho­kunstilistel iseärasustel nii vahetult välja paista, illustreerivad dialektilist probleemi nii otse. On tõsi, et kunstnik Gulk on omaenda totaalseid joonistusi võimaldav sotsiaalbioloogiline kompleks. On samuti tõsi, et Gulgi joonistused on keerukad grafiidist, ligniinist, tselluloosist ja lakist koosnevad artefaktid, mis võimaldavad ühel inimesel olla Albert Gulk.