Hiljuti Tartu kunstimuuseumis Kaisa Maasiku näitusel „Elus olemise tunne“ istudes hakkas vaikselt mul peas kummitama Georges Pereci tekst „Katse ammendada üht paika Pariisis“.¹

Perec istus kolm päeva Saint-Sulpice’i väljakul kohvikutes ja pinkidel ja tegi katset üles kirjutada kõike, mida ta nägi. Ta pööras rõhutatult tähelepanu just tavalisele, banaalsele, igapäevasele – sellele, mida ta nimetas tavakordseks.² Teda huvitas, mismoodi pilved liiguvad, mis inimesed temast mööda kõnnivad, mis on busside numbrimärgid, millal tuvid lendu tõusevad. See, mis toimub ja kordub iga päev, mis on nii tavaline ja harjumuspärane. Kõik see, mida me küll kogu aeg näeme, kuid harva teadvustatult märkame. Mina küll ei istunud Pereci kombel kuskil kolm päeva ega püüa selle tekstiga anda ka ammendavat ülevaadet Maasiku näitusel olevatest videoklippidest, kuid siiski ei saa lahti mõttest, et Maasiku näitus suunab vaataja pilku aktiivselt sellele, mis meist tavaliselt mööda kipub libisema. Nendele väikestele ja vaiksetele hetkedele, mis ei nõua endale aktiivselt ega jõuliselt tähelepanu, aga mille puhul kunstnik võtab külastaja justkui käekõrvale, sunnib teda maha istuma ja näitab – näe, see on küll tavaline hetk, aga seda tasub märgata ja vaadata ja talletada.

Kaisa Maasiku näitus koosneb videoinstallatsioonist, seintele uuristatud sõnadest („ulaaeg“; „lootustulv“; „hopecore“; „jõudehetk“) ning ühestainsast fotost, kus telefonikumas naeratab õndsalt pikutav neiu. Näituse kese koondub paratamatult videote ümber, mis näitavad nii sügiseses vihmas langevaid lehti, pidutsevaid inimesi, koera lumes rullimas, lapsi tänaval jooksmas, bussijuhi ees olevat miniatuurset mudelbussi liikluses … Putukad, loodusvaated, noored-vanad-keskealised inimesed nii üksi kui ka koos on esindatud kõigil neljal aastaajal. Justkui kontsentraat sotsiaalmeedia videožanrist humans doing human things – klipid, kus inimesed teevad midagi argist, inimlikku ja mille vaatamisväärsus ei peitu mitte konkreetses sündmuses või teos, vaid meid ümbritsevate võõraste inimeste inimlikkuse äratundmises. Näitust saatev voldik³ lisab videotele aga kriitilise mõõtme: just selles voldikus seob Maasik oma näitusel esindatud foto, seina-sõnad ja videod omavahel ühtseks tervikuks.

Oma sõnadega avab Maasik pikemalt olulisi seoseid praeguse tähelepanumajanduse, enda märkamisoskuse, algoritmide ja väikeste hetkede vahel. Õnneks pole kunstniku saatetekst didaktiline jutlus digimaailma pahedest ja oma tähelepanu hoidmisest, vaid näitab, kuidas ka digimaailm saab saada „emotsionaalseks destillaadiks päriselust“. Telefon ja algoritm ei ole ainult vaenlased, mis eemaldavad meid pärismaailmast, vaid ka vahendid, mis võivad inimestele õpetada teatud tüüpi vaatamist. Maasik on oma algoritmi välja õpetanud ja kirjutab, kuidas mõnikord läheb ta pärast õhtust kerimist järgmisel päeval õue „pehmema pilguga“, justkui oleks tähelepanu vahepeal ümber häälestatud. Nii tekib huvitav tagasisidering, kus päriselu inimlik hetk jõuab ekraanile, ekraanilt vaatajani ja sealt omakorda tagasi pärisellu. Kuigi loomulikult pole ka Maasik algoritmi suhtes naiivne ning tõdeb sealsamas tekstis, et sel kõigel võib olla ka tähelepanu tuimestav mõju, kus iga järgmine hetk peab olema eelmisest natukene enam liigutavam ja mõjuvam. Kuid päriselu ei toimi sedasi ning just tekstis jõuab Maasik oma näituse keskse ideeni: „tähelepanu on harjutatav, rõõm ka“. Tegemist on aktiivse praktikaga, kus väikeste hetkede aktiivne märkamine on keskne.

Maasiku saatetekst annab ühtlasi nendele igapäevastele hetkedele ka koomilisema ja absurdsema mõõtme. Videoid näitusel vaadates kippus ikka peale tunne: jah, peaksin enda ümber märkama rohkem asju, mis on head, jah, tänulikkuse päevik on vist ju kasulik asi, jah, ma võiksin hommikukohvi teadlikumalt juua … Kuid argine ja tavakordne ei ole ja ei peagi tingimata olema ilus. Sageli on meie olme hoopis tüütu, rutiinne, naljakas või kohmakas. Seega on tervitatav näha, et videotes valitsev hopecore ja ülevate emotsioonide foon saab kunstniku tekstis natuke tagasi tõmmatud ja esile tulevad argielu variatsioonid, näiteks koormatud kätega naaber, kes avab värava ninaga, või varrukas, mis alati ukselingi taha kinni jääb. Siin on autojuht, kes sõidab, parkimispilet suus, mööda parkimismaja, seal aga naine, kes „suusatab“ jõusaali garderoobis kahel salvrätil oma kapini, või mees, kes pöörab baaris lauda üheksakümne kraadi kaupa, kuni teeb sellega täisringi. Midagi suurt ega olulist ei pea juhtuma, kuid ometi juhtub seda kogu aeg. Neis hetkis pole tingimata ilu ega suurt emotsiooni. Tihtipeale on need asjad, mida teeme isekeskis, ilma publiku ja kaamerata, ja märkajale võib nende salvestamine olla ebamugav, teise inimese privaatsust segav või on need hetked nii üürikesed, et salvestamiseks pole aega. Seega ei saa Maasikule ka ette heita, et selliseid hetki on videoekraanil suhteliselt vähe ning pigem juhitakse neile tähelepanu saatetekstis. Tasakaalustava punktina toimib seegi.

Tavakordse absurdsust tuletas näitusesaalis elavalt meelde ka tõsiasi, et videoekraani ette asetatud toolid olid nii kipakad, et nägin kahte inimest eri aegadel nende peal ümber kukkumas. Keegi ei olnud pahane ega kuri ja koos sai ka naerdud, aga kes meist ikka tahaks muuseumis laguneva tooli pealt maha prantsatada ja seda siis parandama asuda. Ei oska öelda, kas asi oli Maasiku kunstis või sattusid saali lihtsalt toredad inimesed, aga tegemist oli mõlemal korral tõesti naljakate, kergelt piinlike hetkedega, mida elus kõigil aeg-ajalt ette tuleb. Aga sellistest hetkedest elu koosnebki ja Maasiku valitud videod olid sellisele olukorrale sobivaks taustaks – igati absurdne elusolemise tunne.

Ühtlasi asetub tõsiasi, et tegemist on Kaisa Maasiku valitud videotega, mitte tema enda loominguga, kenasti kunstniku varasema loomingu konteksti, kus võib märgata sarnast leitud / otsitud / kokku kogutud materjalile uue tähenduse/vormi/kuju andmist. Näiteks tema ostunimekirjade projekt,⁴ kust oma ülesande juba täitnud ese muutub Maasiku käsitluses märkamise ja mäletamise vahendiks ning võimaldab meile sissevaadet võõraste inimeste argiellu. Poenimekiri on ju oma olemuselt ajutine ja praktiline ese, kuid ometi jäävad sinna alles kirjutaja käekiri, järjestus, parandused, vajadused ja täiendused, mis võivad meile öelda inimese kohta nii mõndagi. Kas tal on kass? Kas ta peseb palju pesu? Kas ta armastab magusat? Maasiku kunstnikupraktika ei ole seega mitte ainult isiklike asjade säilitamine, vaid ka võõraste inimeste kasutuks jäänud esemete uuesti aktiveerimine, see on tema loomingu alge, kus ta need „seejärel tööle rakendab“.⁵

Oma magistritöös on Maasik ennast nimetanud kunstnik-korilaseks,⁶ kus asjade algsele kuhjamisele järgneb nende teadlik funktsioonipõhine kollektsioneerimine. Kunstnik-korilasena on ta käitunud ka nüüd. Maasik on võtnud videod, mis ehk püsiksid inimeste telefonides ja kõvaketastel, ootaksid, millal keegi neid vaataks, ja andnud neile uue elu. Näitusel kasutatud videoklippide autorite nimekiri on pikk ja muljetavaldav – 37 inimest. Siit kerkib muidugi suurem hulk küsimusi. Kuidas või mille põhjal Maasik oma valikuid teeb? Kellelt ja miks ja kuidas ta neid videoid küsis? Kas ja miks jäid mõned videoklipid välja? Kas mõni klipp jäi kõrvale, sest väljus raamidest? Milline video kutsus esile sõnad „jõudehetk“ ja „wholesome“ seinal? Huvitaval kombel Maasiku enda nimi videoklippide autorite seast puudub, nii et jääbki selgusetuks, kas mõni klipp on ka tema enda tehtud või on ta täielikult korilase rolli astunud.

Püüdsin mõelda, kas ja kui oluline on eespool tõstatatud küsimustele vastused saada ja sain siis aru, et neid polegi tegelikult vaja. Ka minu telefoni kaamera (ja nagu ilmselt paljudel teistel) on täis väikseid videoklippe ja pilte ja toredaid hetki ja perecilikku tavakordset, kuid pöördun harva nende juurde tagasi. Säilitamise võimalus ei tähenda enam ammu automaatselt mäletamist, obsessiivne salvestamine ei too õnne õuele. Piltide ja videote hulk hakkab mind vaikselt lämmatama, sest tean, et peaksin neid sorteerima, neid korrastama, neile aega pühendama … Mida enam pilte teen, seda kiiremini neid vaatan, mälu asemel on mul materjal. Kuid materjali säilitamine ei elusta midagi, kui inimene sellele materjalile tähelepanu ei pööra. Maasik on kokku kogunud, järjestanud, valinud, liigendanud, andnud konteksti tervele hulgale eraldiseisvatele videotele, mis kokku moodustavad näitusel omamoodi sissevaate sellest, mida inimesed märkavad ja peavad heaks ja ilusaks. Nagu on osutanud pragmatistlik filosoof John Dewey, ei ole esteetiline kogemus midagi elust eraldiseisvat ega kuulu ainult erilistele kunstiobjektidele. Kõik, mis võimendab vahetut elus olemise tunnet, väärib tema kohaselt imetlust.⁷ Maasik on need erinevad pilgud kokku kogunud ja tuletab vaatajaile meelde, et inimesed on tegelikult toredad ja head, ja tegelikult, päriselt ka, juhtub meie ümber ja meiega toredaid asju ja oleks tore, kui me ise ka neid rohkem märkaks. Näitusevoldikus kirjutab ta: „Elu juhtub minuga siis, kui olen praeguses hetkes ja lasen endal märgata.“ Mulle tundub just see oskus lasta endal märgata, oskus pöörata asjadele ise teadlikult tähelepanu, oluline. Märkamine ei sünni iseenesest ja väga hästi ei saa seda ka sundida, selleks tuleb tekitada ruumi ja aega ja aeglust. Kaisa Maasik pakub oma korilusmeetodiga just seda teistsugust ajalisust, videod on eraldatud muust voost, mis annab meile aega neid hetki aeglaselt, korduvalt vaadata ja neile võimaluse oma tavakordsuses särada.

Kunst võib tõsta esile argiste asjade meeldivust. Just seda „Elus olemise tunne“ teebki. Kas sellest piisab? Maasik ei muuda sõpradevahelisi hetki, sügisest vihma, päikeseloojangut või lepatriinut käel millekski erakordseks. Pigem loob ta olukorra, milles nende hetkede tavalisus saab intensiivsemalt tajutavaks. Näitusel väljas olevate klippide väärtus ei sünni ainult kunstisaalis, Maasiku looming aitab vaatajal selle väärtust ja tähtsust kõrva taha panna. Selles mõttes ei paku näitus väga suurt ilmutust. Ja hea ongi. Näituse „Elus olemise tunne“ teosed ei ütle, et argine on tegelikult salamisi erakordne, vaid pigem seda, et erakordsus ei pea olema ainus mõõdupuu, mille järgi me oma kogemusi hindame. Suured ja tähenduslikud hetked on inimelus harvad: suurema osa ajast me passime, ootame, oleme telefonis, teeme tööd, jääme varrukaga ukselingi taha, märkame kellegi naeratust … või siis ei märka. Igatahes oli näitusesaalist lahkudes kerge näha end ümbritsevat just selle ilus ja argisuses – päike, rattasõit, lõppev suvi. Ei saa lubada, et see oskus mul püsima jääb. Ilmselt ei jäägi. Aga midagi olulist andis näitus küll. Ja usun, et samasugune tunne tabab ka neid, kes veel sügisel näitusele jõuavad.