Ruth Levitas kirjeldab raamatus „Utopia as method“ („Utoopia kui meetod“) kujutlusvõimet kui üht võimsamat viisi ühiskonna alternatiivseks mõtestamiseks ja korraldamiseks. Raamatu keskne idee on selles, et utoopiat ei tuleks mõtestada ainult püüdena parema või ideaalse ühiskonna poole, vaid meetodina, mille kaudu ümbritsevat päriselt ümber mudida. Sedasi antakse utoopilisusele teoreetilise kõrval ka praktiline väärtus. Ning tõesti, parema ja jätkusuutlikuma maailma poole pürgimisel on vaja mõlemat. Esmalt võimet suuta kujutada ette midagi muud kui seda, mis hetkel meid ümbritsema kipub: kanda kinnitav fašism, seksism, vägivald, tehnofeodalism, kliimakollaps, jälgimisühiskond jms numpsid üleelusuurused fenomenid, millest väeti inimene üksi eriti üle ei käi. Samal ajal on kujutlusvõimet vaja osata kuidagi ka rakendada, sest pelgast unistamisest samuti ei piisa.

Viimasel ajal on aina enam räägitud prevaleerivast kujutlusvõimekriisist. Mantra sellest, et lihtsam on ette kujutada pigem maailma kui kapitalismi lõppu, ei näita raugemise märke, pigem vastupidi. Aga teeks siis õige midagi kujutlusvõime kultiveerimiseks? EKA galerii kahel korrusel üles pandud näitus „Tüdrukute saar“ proovib halvavale halvale kuidagigi vastu astuda. Anda võimalus sellisele maailmale – ja selle ettekujutamisele –, mis on vaba kõikidest nendest koledatest sõnadest, mis said sissejuhatuses üles rivistatud. Sest vaatamata kasvavale pessimismile, argpükslusele ja kujutlusvõimetusele, tuleb siiski edasi loota parema maailma võimalikkusesse. Selle näituse kunstnikud näevadki ennekõike just hooles uue ja parema maailma poole püüdlemise keskset vahendit.

Kuigi hooleküsimus puudutab meid kõiki, kipuvad hoolepraktikad olema pigem alaväärtustatud – seda nii kunstiväljal kui ühiskonnas üldisemalt. Tõsiasi, et viimastel aegadel on näha nn pehmete (ja heas mõttes naiivsete) kontseptsioonide esiletõusu ka kunstiga seotud distsipliinides, ei tähenda, et neid endiselt ei kaldutaks alahindama. Kuna ühiskonniti kiputakse seostama hoolt, empaatiat ja külalislahkust pigem feminiinsusega, tunduvad mõnele need tõenäoliselt eos kahtlased ja mitte kuigi tõsised teemad. Seda enam väärtustan kunstnikke, kes julgevad tegeleda oma töös ka hapruse ja hoolega. See on väga-väga vajalik!

Rännak pisikeste vormide maal

„Tüdrukute saar“ on suhteliselt minimalistlik näitus, alguses mõjub galerii isegi üsna mittemidagiütlevalt, tühjana: paar suuremat pastelset kangast ripub õhus, nende peale on tikitud värvilised figuurid, inimesed, hobused, linnud, pisarad, majad. Taustal mängib helge meloodia, saali keskel on laud, selle peal tikitud sõnumitega laudlina. Aegamisi hakkan siiski märkama enda ümber tohutus koguses miniatuure: kõikvõimalikke voolitud naisekogusid, vormikamaid, pisemaid, mitmikkehalisi ja igasugustes värvides: punakad, sinised, hallikad, lillakad, oranžid. Saal pole üldsegi tühi, ma lihtsalt ei osanud esimese hooga kõike näha.

Pean nüüd saalis saalides pidevalt oma pilku maas hoidma, end kujudega peaaegu sama pisikeseks pakkima, kükakile laskuma, et neid vormikesi paremini näha, nende jooni ja teravusi selgemini registreerida. Pean tegelikult kogu oma nägemise mingit laadi teistsugusele pikkusele-laiusele-sügavusele kalibreerima, et üldse osata neid kujukesi silmata. See on nagu omaette maailm, näitus näituse sees. Ja mina otsekui Gulliver, kes muutub liliputtide maal äkitsi hiiglaseks selles vastavastatud uues naisjumalannade tsivilisatsioonis. Mulle meeldib, mida need pisikesed kujud minu kehaga teevad – muudavad selle korraga nii suureks kui ka väikeseks –, kui ettevaatlikuks ma muutun, et mõnele neist kogemata mitte peale astuda! Mulle meeldib, kuidas pean kohendama end vastavalt nende kujude mõõtmetele, laskma end inimeseks-olemise-õhust justkui tühjaks. Muidu ei pääse neile ju ligi, ei pääse neid nende suuruses kogema ega avastama.

Jään mõtlema selle lihtsa, kuid muljetavaldava võtte peale. Kuivõrd pehmelt ja mitteagressiivselt suunatakse mind mõtlema oma jalajäljele, sellele, kui palju jääb inimese pilgule nähtamatuks ning kui lihtne on olla väljaspool galeriid lihtsalt üks inimene teiste seas, kes ei suumigi sisse endast väiksematele või lihtsalt erinevatele olenditele, olgu need siis taimed, kivid, putukad, seened, mineraalid, loomad! Kui lihtne on end oma inimeseks-olemise-suuruses tähtsust täis puhuda ja „ära tõusta“. Kõrguma kõige kohale, mis pole inimene. Ja pidada end edasi looduse krooniks!

Liigun oma hiiglasesammudega siiski edasi, endiselt maheda muusika saatel, ja istun toolile. Märkan nüüd, et lisaks tikitud kujunditele on laudlina peale kirjutatud kõikvõimalikke sõnumeid. Üks neist ütleb: „Ma tahan olla linnu ja lehma sõber.“ Mina ka. Äkitselt märkan paberist linde, kes lendavad värviliste niitide küljes õhus nendesamade kujukeste kohal, mille kohale ma enne kummardasin. Jälle pean pilgu ümber kalibreerima. Aegamisi hakkab toolil istudes minuga midagi juhtuma. Mingi helgus lööb sisse. Vaatan laual olevaid keraamilisi kerajaid anumaid, need on vist tee joomiseks mõeldud, korraldatakse ju näituse raames tikkimis- ja teeõhtuid. Loen roosa pliiatsiga valgesse vihikusse kirjutatud „Tüdrukute saare“ näituse teksti, mis tutvustab mulle kõiki seal olevaid töid. Meeleolu muutub veel paar grammi helgemaks ja rõõmsamaks – imestan, et sellisel minimalistlikul näitusel on selline mõju. Aga on. Ma mitte ainult ei suuda uskuda paremasse maailma, ma päriselt korraks olengi selles.

Saar kui jagatud geograafia

Oma saare – oma koha, oma toa – olemasolu ja vajadus saab selgeks näituse teisel korrusel, sõjast rääkivat videot vaadates. „Naiste sõda“ räägib Ukrainast põgenenud naistest, kes videos animeeritud tegevuse taustal räägivad sellest, mis juhtub sõjas eeskätt naistega. Kui nähtamatud nad on. Mehed jah jäävad rindele, aga mis saab nende naistest? Või üldse naistest? Kel enne oli kodu, töö, oli soe koht tikkimiseks ja tee joomiseks, katus pea kohal, plaanid tulevikuks. Mis saab nendest naistest, kui nad on sunnitud põgenema kas Leetu, Poola, Eestisse, Saksamaale, Taani, Inglismaale, Portugali või Kanadasse? Siin üleval olen alumise korruse helgusest eemal ning video teistkordsel vaatamisel tiitrite lõppu jõudes saab äkitsi teravalt selgeks, miks kunstnikud on valinud näituse keskseks kujundiks just saare.

Sõja tõttu on videos kujutatud naised sunnitud pagendusse mitmekümnesse riiki, igasse ilmakaarde: kerge pagasiga inimkehad mööda maailmakaarti laiali paisatud justkui aerosool. Nagu neil polekski kaalu. Nagu nad oleks ühed kerged kujukesed, mida saab hõlpsasti ühest kohast teise tõsta. Sellise vägivalla tuules tahakski neid naisi ette kujutada hoopis mingisse kindlasse kohta, sellisesse, kus nad saaks üksteist toetada, aidata, koos tikkida, kuulata, köögis teed keeta, seda juua, vihata koos vaenlasi, unistada sõja lõpust ja õiglasemast maailmast, agressori kaotusest, koju naasmisestki … Kujutlus tüdrukute saarest muundub äkitselt soojaks õdusaks kontsentreeritud ruumiks, eraldatuks kõigest õudusest väljaspool seda. Saaks seda saart ometi laiendada kogu maailmale! Muundada see kõiki põimivaks ühiseks ruumiks, mis võimaldaks koosloomist ja koosolemist, ühise aja ja geograafia jagamist. Sellist, kus enneolematu vägivalla tõttu maailma eri paikadesse laiali puistatud naised saaksid kohtuda. Kus kõik vägivalla all kannatavad või kannatanud inimesed saaksid kohtuda ning koos teed juua ja tikkida. Kujutleda üheskoos paremat maailma. Või istuda niisama, vaikuses.

Jah, ma saan aru, miks need näitust loonud tüdrukud tahavad sellist saart. Ma tahan ka.