-
Õiglane lapsevanem ei pane oma lapsi selektiivse vastuvõtuga koolidesse, ei tolereeri, et tema last eeliskoheldakse, ega mölla kooli hoolekogus.
Mõnel on kõrgharidus, mõnel mitte, mõni käib muusikakoolis, teine mitte. Mõnel on ligipääs külakooli, mõnel erakooli, mõnel on ligipääs EBSi, teisel Harvardi ülikooli ärijuhtimise bakalaureuseõppesse, mõni saab sisse lavakasse. Kuidas see saab probleem olla? Ideaalis on (maailm ja) haridussüsteem meritokraatlik: võimaluse ja tasu saavad kõik need, kes teevad nii…
-
Tippude (taastootmise) puhul on alati mängus taustamõju – tulemused ei ole kunagi vanematest sõltumatud.
Hiljuti kajastati ajakirjanduses korduvalt Aruküla kooli lugu, kus lapsed paigutati hinnete alusel klassidesse. Minu lennus väikeses Kärdla keskkoolis oli 1980. aastate lõpus kolm paralleelklassi. Ühte neist nimetati eliitklassiks ning me ise uhkeldasime – vähemasti pidasime täiesti normaalseks –, et just sinna kuulume. Lapsed jaotati hinnete järgi, mõned said sellesse klassi vist ka mingite teenete…
-
Erinevalt teistest postsovetlikest piirkondadest ei ole Kesk-Aasias suhteline jõukus seotud demokraatia usuga.
Kui ma esimest korda pikemalt Taškendis olin, ei saanudki veel aru, mis on valesti. Justkui olnuksin mina vale. Inimesed olid ülisõbralikud, hirmu ei tekkinud ka (naisena) pimedas linnas liikumisel, naabrid tervitasid (vene keeles), ülikooli söökla oli vaikne ja puhas, söök maitsev ja odav. Alkoholivaba söögikultuur viitab islamile. Minu üürikorteri vastu ehitati 30korruselist marmorpõrandate ja hiigelsuurte akendega korrusmaja,…