Mu esimene mällu vaadatud mäng jalgpalli MM-võistlustel on 1974. aastal Soome telest nähtud alagrupikohtumine Uruguay ja Bulgaaria vahel. Juba siis kuvati mustvalgel ekraaninurgal ka põhiandmeid. Vähe sellest, et sain seda viigiga lõppenud matši vaadates üldse teada nende imelike riikide olemasolust, URU-BUL oli kõlalt piisavalt hea, et kogu maailma jalgpallureid hiljem pikka aega urupullideks nimetada. Jah, võrreldes praeguste atleetidega palliväljakul olid toonased urupullid vasikad või mullikad, ei enamat. 

Vanemad kaasvaatajad andsid ka selgelt mõista, kelle poolt tuleb olla. Kuna Bulgaaria kuulus idablokki, s.t oli NSVLi vasall, siis üks korralik eestlane ei saanud tema poolt olla, olgu vastaseks mõni rohkem või vähem demokraatlik riik. Ainsaks erandiks see, kui mõni sotsialismileeri riik N Liidule mängus ära tegi. Aga seda polnud palju vajagi, sest erinevalt jäähokist või mõnest spordi dopinguküllasest individuaalalast ei olnud N Liit jalgpallis mingi tegija. 

Maailma suurim meelelahutusäri lööb nüüd kuuks ajaks taas õide, 48 riiki ja rahvast rabab Põhja-Ameerika riikide palavuses higistada rohkem kui paarsada tundi. Andunud vaatajale on seda rohkem kui normaalkoormusega tööaega kuus. Esimest korda 50 aasta jooksul jätan vahele, sest mäng võib ilus olla küll, kuid kui see toimub valel ajal vales kohas, siis … lihtsalt ei viitsi. 

Pealegi, riikide vähe kokku harjutanud koondised ei suuda enam ammu pakkuda Euroopa klubijalgpalliga võrreldavat kvaliteeti. Tõsises jalgpallis jagati mai lõpul karikas välja. Kes saaks öelda, et Euroopa pole kõige vägevam, kes riisub kogu koore, jättes muule ilmale vaid pidulaua riismed, näritud kondid ja klaasis liisunud õlle? Meie äri, meie võim. Ka siis, kui ei vaata.