Rahvusvaheline pärimuspidu „Baltica“ toimus tänavu 38. korda. Festivali korraldamine liigub kolme Balti riigi vahel ning pidu keskendub just eheda ja seadmata pärimuse esitamisele ja tutvustamisele, sel aastal oli taas Eesti kord festivali võõrustada. Tänavuse festivali kõige suuremad pidustused leidsid aset 5. – 7. juunini Tallinnas, kus toimusid pealinnapäevad, kuid sellele eelnesid maapäevad Sondas ja Amblas ning alates eelmisest sügisest peetud eelpeod üle Eesti. Pealinnapäevad leidsid aset Harjumäel, kuhu oli mõnusalt paigutatud mitu lava ja teemanurka: seal jagasid oma pärimust ligi 2000 esinejat kodumaalt ning külalised Lätist, Leedust, Tšehhist ja Mehhikost. Esindatud olid ka vähemusrahvused, kes rikastasid festivali oma töötubade ja kultuuriga. Tänavune festival kandis pealkirja „Uut ja vana“ ning kostitas tiheda programmiga, kus tegevust jätkus hommikust ööni ning mitmed esinemised ja kontserdid toimusid samal ajal, seega tuli publikul sageli teha kavast valikuid. Minu huvi keskmes olid eelkõige Eesti rühmade esinemised ja töötoad.

„Baltica“ sai alguse 1987. aastal, mil Baltimaade rahvuslik ärkamine oli täies hoos. Kui vaadata meediakajastusi ja tähelepanu, siis võib jääda mulje, et „Baltica“ hiilgeaeg Eestis on ümber saamas: näiteks 2004. aastal oli ETV eetris nädala jooksul iga päev festivali kajastav kümneminutiline saade „Baltica päevik“. Sellist kõlapinda ja väärtustamist tänapäeval ei ole – küll aga olid pealinnapäevade avamisel kohal kultuuriminister ja linnapea ning president oli saatnud kirjaliku tervituse. Lootus, et avalik-õiguslik televisioon iga päev „Balticale“ eetriaega pühendaks, kõlab ulmelisena.

Siiski paistab „Baltica“ olevat täies elujõus ning jätkuvalt vajalik ja kõnetav. Selle kasuks räägib väga suur osalejate arv nii eelpidudel kui ka pealinna päevadel. Massidest olulisem on ehk kvaliteet ja mõtteviisi muutus: üha enam on näha, et osalejad on võtnud aega, et esitatavasse materjali süveneda. Au sees on piirkonnapõhisus ja esitatav repertuaar on mitmekesisem, samuti osatakse üha enam vahet teha lavale seatud ja autentse materjali vahel. Sellele on kindlasti kaasa aidanud sel aastal toimunud Baltica kool, eelpidudel osalenud eksperdid, kes rühmadele tagasisidet jagasid, ja ka üldine materjali kättesaadavuse paranemine – on ju suurem osa näiteks eesti rahvaluule arhiivi materjale kättesaadavad veebis. Ometi tekkis mul materjaliga paremini kursis oleva vaatajana vahepeal soov, et rühmad leiaksid arhiivist veelgi enam uut, avastamata materjali, sest seda leidub seal veel palju. Just tantsu osas jäi nii mõnigi tants või versioon korduvalt silma, ka pillilugudest kõlasid kõige enam teada-tuntud viisid.

Kui materjali eristamisega on üldiselt hästi, siis veelgi enam tahaksin näha oskuslikkust esitusstiilide eristamisel. Näiteks pärimustantsus nõuab veel harjutamist pärimuslik kehakasutus, mis erineb väga tugevalt lavalises rahva­tantsus kasutatavast sirutatud hoiust. Sama tähelepanek kehtib ka rahvalaulu ja -muusika kohta. Kel traditsiooniline pillilugu või laul leitud ja õpitud, võiks seejärel keskenduda rohkem pärimusliku esitusviisi uurimisele. Regilaulu laulmiseks võiks kasutada teistsugust tehnikat kui koorilaulus ning rahvamuusika esitamiseks kuulata julgemalt arhiivisalvestusi, neist eeskuju võtta ning esitatavat muusikat vähem seada. Arusaadavatel põhjustel on rahvamuusika esitamisel populaarsed suuremad koosseisud, kuid tore oleks kuulda ka traditsioonilist soolomängu. Õnneks leidus festivalil ka selliseid etteasteid.

„Baltica“ üks põhimõte on piirkonnapõhisus: rühmadelt oodatakse kindlal ajastul ja piirkonnal põhinevat kava. Piirkonnapõhisust ja paikkondlikku uhkust esindasid oodatult kõige enesekindlamalt need rühmad, kes on pärit mõnest teada-tuntud tugevama kultuuriidentiteediga paigast ja seal tegutsevad: folkloorirühm Uijee Muhust, kihnlaste ansambel Kihnumua, Sõrve tipu muusikud ja tantsijad ning Setomaa rühmad paistsid silma nii detailirohkete rõivaste kui ka enesekindluse ja hea materjalitundmisega. Ent tugevat piirkondlikku uhkust kandsid edasi ka näiteks Vigalas tegutsevad Kiitsharakad ja Tõstamaa pärimushuvilised.

Hea tantsutehnilise oskuse, põhjalikkuse ning eeskujuliku välimusega jäid silma ka pärimusrühmade raudvarasse kuuluv Rahvakunstiselts Leigarid, kes eri koosseisudes ja rollides minu loenduse järgi üheksal korral üles astus. Kuigi kõik kavad ning töötoad, kus Leigareid näha sai, olid igati teemakohased ja mitmekesised, kordusid paljudes koosseisudes samad näod. Leigarid on suur ansambel ja nende tegutsemisviis erineb väiksematest rühmadest: nimelt ei esine nad rühmapõhiselt, vaid esinemised on avatud ansambliüleselt. Kuid lavade vahel liikudes ja taas samu nägusid nähes sain aru, et olen neid esinejaid juba näinud. See on ehk mõttekoht programmi koostajatele: kuidas suuri koosseise kavas hajutada?

Eraldi teema, mis ei tõusnud sel korral eriti tugevalt esile, on kultuuriline omastamine, ja mõttekoht, kellele kuulub õigus mõne piirkonna materjali esitada. Kas piisab näiteks sellest, et mõni rühmaliige või juhendaja tunneb teatud piirkonnaga sidet, isegi kui tegutsetakse mujal? Või määrab valitava repertuaari hoopis rühmale kuuluv riietus? Samal ajal võib kohata ka olukordi, kus piirkonnas tegutsevatel rühmadel ei ole näiteks võimalusi oma kandi ajaloolist materjali põhjalikult uurida. Kas sellisel juhul on mõni pealinnas tegutsev suurem rühm, kes selle paiga materjali esitab ja uurib, hoopis abiks ja eeskujuks? Usun, et nendele teemadele ja küsimustele on paljud juhendajad juba mõelnud ning lähematel aastatel tõusevad need ehk veelgi tugevamalt esile.

Festivali kavas olid ka kureeritud teemakontserdid. Minu arvates tõusis kõige tugevama teemakontserdina esile reedel aset leidnud rahvarõivaesitlus koos soolopillimänguga. Lavale toodi eri piirkondade esinduslikumad rõivakomplektid, samal ajal jagas selgitusi ja suunas tähelepanu huvitavatele detailidele rahvarõivaste ekspert Inna Raud ning need kommentaarid edastas inglise keeles rahvale Madli Teller. Pärast laval seismist tegid modellid auringi ka publiku ees, tuues rõivad vaatajale lähemale, seda käiku saatsid soolomuusikud eri ajastute pillidel, mida õhtujuhid samuti tutvustasid. Kontsert oli ühtaegu visuaalselt ja auditiivselt nauditav ning informatiivne. Ideaalis oleksid võinud esitletavate piirkondade rõivad ja saateks mängivad pillid või vähemalt lood kooskõlas olla – näiteks Seto rõivaste taustaks kõlas hoopiski Põhja-Eesti pilli­viis. See oleks kontserdist loonud veel parema terviku ning aidanud ka vaatajal-kuulajal kergemini seoseid luua. Kontsert aitas mõista, et rahvarõivad on palju rikkalikumad kui vaid esinemisrõivana teada-tuntud triibu­seelik ning neid saab lugeda nagu koodi, mis peegeldab kandja päritolu, staatust ja ajastut. Ka üldiselt paistis festivalil silma üsna kaunis pilt rahvarõivastest ning üldiselt levinud rahvuslikke stiliseeringuid hakkas silma vähem.

Ka soolopillimeeste esiletõstmine väärib kiitust: tänapäeval kuuleb rahvamuusikat enamasti suuremate koosseisude esituses, sageli ka seatud kujul, ning ajalooline seadmata soolomäng ei ole kõrvale sugugi nii harjumuspärane. Ka rahvapillide tutvustamine on kiiduväärt: ei ole just eriti sage, et järgemööda näeb ja kuuleb näiteks akordionit, karmoškat ja Teppo-tüüpi lõõtsa, mis rahvamuusikast kaugema inimese vaatepunktist koonduvad sageli kõik ühe lõõtspilli nimetuse alla.

„Baltica“ üks põhimõte on kaasamine, tegu on osalusfestivaliga. Seda suunda hoiti näiteks rohkete ja mitmekesiste töötubadega. Iga päev toimusid tasuta tantsu-, laulu- ja pilliõpitoad, lisaks sai väikese tasu eest osaleda käsitööringides.

Ka esinevatele rühmadele oli antud ülesanne publikut kaasata. See kaasamine oli erineva kvaliteediga: oli rühmasid, kellele see on loomulik tegutsemispõhimõte (näiteks Leigarid), aga ka neid, kellele publiku kaasamine on võrdlemisi võõras. Sageli lahendasid rühmad kaasamise „nõude“ sellega, et mainisid etteaste alguses, et meiega võib liituda. Eestlaslik passiivne vaataja, eriti veel tantsuvõõram pealtvaataja või hoopis välisturist, sellisel juhul pigem tantsuringiga ei liitunud. Kõige enam sai osaleda laulumängudes, ent publikule anti sageli võimalus ka kaasa laulda ja tantsida. Minu meelest oli festivali kõige toredam kaasamise moment Leesikate lasterühma etteastes, kus kõiki pealtvaatajaid kutsuti osavust nõudvat võistluslikku ristpulkade tantsu tantsima. Pärast lühikest õppust said kõik koos Leesikatega mõõtu võtta. Kui kindlavormilisi tantse ja laulu­mänge saab ka muudel pärimusüritustel rohkem või vähem tantsida-mängida, siis ristpulkade tants ja võistlus on eelkõige rühmade repertuaaris. See kaasamise moment eristus nii repertuaari valiku kui ka mängulisuse poolest – peal­tvaatajad olid rühmaliikmetega võrdväärsed võistlejad.

Kahjuks jäid mitmel korral nõrgaks pillikoosseisude kaasamise momendid: kuigi mängiti tantsumuusikat, ei kutsutud publikut alati aktiivselt tantsima. Algaja huviline vajab julgustust ja kinnitust, et tegu on tantsumuusikaga ning tantsimine on soositud, oskajam tantsija loodab kinnitust, et muusikud oskavad nendega arvestada ega mängi näiteks tantsuks sobimatuid seadeid.

Omaette teema on erinevate võimetega inimeste kaasamine: kas rühmadel ja töötubade juhendajatel leidub julgust ja ka oskusi, et kaasata näiteks nägemisraskuse või liikumistakistusega inimesi? Olin ka ise festivalil tantsuõpitoa juhendaja ning tean, et minul on selles osas veel palju arenguruumi. Samuti tasub läbi mõelda eri vanusegruppide kaasamine, näiteks hakkas festivalil nii mõnelgi korral silma pilt, kus tantsuringi oli kaasatud eakamaid pealtvaatajaid, kellele olid tantsu tempo ja paarilise hoog liiga intensiivsed.

„Baltica“ pakkus palju toredaid hetki ning esitles pärimust mitmekesiselt ja väärikalt. Mõeldes festivali pealkirjale „Uut ja vana“ ja olles pärimusmaastikuga keskmisest enam kursis ning ka „Baltica“ eelpidudel aasta jooksul silma peal hoidnud, jäi minu meelest puudu millestki uuest, mis tekitaks vauefekti. Tahaksin näha ja kogeda just uut repertuaari, mida leidub arhiivisügavustes veel palju. Samal ajal usun, et keskmisele külastajale jagus festivalil palju avastamisrõõmu ja jätkus küllaga nii uut kui ka juba teada-tuntud vana. Kõige rohkem põnevust pakkus mulle ehk see, et näha sai eri kollektiive, keda muidu ei õnnestu eriti kohata. Kuna kõiki esinejaid festivali jooksul näha ei saanud ning vahepeal pidin melust ka puhkama, on kindel, et nii mõnigi uus ja põnev kollektiiv või esitus jäi mul nägemata.

Järgmine kord võiks Eestist huvituvale välismaalasele või ka kodumaisele (rahva)kultuurihuvilisele suure ja seatud laulu- ja tantsupeo või mõne kommertslikuma folkfestivali asemel soovitada just „Baltica“ festivali. Seal saab näha ja kuulda väga mitmekesist ja ehedat tantsu, laulu ja pillimängu, kuulda ka lugusid, pealegi saab silma nuumata mitmekesiste ja eriliste rahvarõivastega. Ning, mis kõige tähtsam, „Baltical“ osaleja ei jää vaid pealtvaatajaks, sest festival loob võimaluse ise osaleda, kogeda ja õppida. Vanalinnas liikunud turistid, kes „Balticale“ sattusid, olid igatahes ääretult huvitatud ja positiivselt meelestatud.