Mõnel on kõrgharidus, mõnel mitte, mõni käib muusikakoolis, teine mitte. Mõnel on ligipääs külakooli, mõnel erakooli, mõnel on ligipääs EBSi, teisel Harvardi ülikooli ärijuhtimise bakalaureuseõppesse, mõni saab sisse lavakasse. Kuidas see saab probleem olla? Ideaalis on (maailm ja) haridussüsteem meritokraatlik: võimaluse ja tasu saavad kõik need, kes teevad nii pingutuse kui ka omavad annet. Pingutus ja anne koos saavad n-ö teenitud palga. Seega, kui rääkida (eba)võrdsusest hariduses, saab rääkida vaid võrdsest ligipääsust (andekatele ja töökatele), mitte tulemuste võrdsusest.

Kas meil on hariduses meritokraatlik ideaal kärisenud ja ebavõrdsest ligipääsust saanud probleem? Muust rahvusest inimestel on hariduse tasuvus eestlastest ligi 2% aastas väiksem, kutsehariduse lõpetajatel umbes 10% väiksem kui gümnaasiumi lõpetajatel. Ilmselt on ka lõhe maakoolide ja linnakoolide lõpetajate palkades. Aga kas haridustulemuste erinevusest saab järeldada, et anded ja töökus on jäänud premeerimata? Haridustulemused peavadki (haridustasemete, erialade, inimeste puhul) erinema, ligipääsu erinevust need aga ei näita.

Ebavõrdse ligipääsu probleemi näitab tausta mõju põhine arvutus, kuna paljudes riikides määrab haridusele ligipääsu vanemate rahakott (erakoolid ja -ülikoolid, tasuline huviharidus ja eraõpetajad). Julgelt interpreteerides võib öelda, et rikaste ja/või kultuuri­eliidi lapsed on keskklassi lastest aasta jagu õppimises ees tänu vanemate rahakotile ja kultuurilistele võimalustele (sh reisimine). Kriitika väidab, et see ei ole raha- ja kultuuritaust, vaid suures osas geneetika, ja sellel kriitikal on alust. Kas aga tahame, et looduse poolt (juhuslikult) valitud geenid määravad meie koha ühiskonnas?

Suured narratiivid, nagu „suur sulamis­pott – viitan Ameerika ideaalile – või „ühtluskool“ – viitan Põhjamaade (ja ka Eesti) haridusideaalile –, ütlevad, et kõigil on võrdsed võimalused. Kui teatud rühmade (näiteks muukeelsed) haridustulemused jätkuvalt erinevad, nagu Eestis, siis võib ikkagi järeldada, et midagi on süsteemis mäda. Halvemuste koondudes (pere nõrk taust, geneetilise eelise puudumine, koolikaaslaste nõrk taust) mõraneb usk ühtluskooli.

Statistika (üsna vanad andmed Eurydice kodulehelt) väidab, et erakoolis õpib Eestis umbes 5% õpilastest ehk vaid väiksel osal vanematest on tava jalgadega hääletada ja haridusse lisaraha panna. Meedias tekitas palju ärevust mitteformaalse hariduse (hobid, muuseumide ja teatrite külastamine, eraõpetajad) kulud ja lapsevanemate osa selles. Seega mõjutab haridus(rahastus) nii lapsevanemaid, õpetajaid kui ka kultuuritöötajaid. Lapsevanematest ligi 30% valib kodukandist välja jääva kooli ehk teeb otsuse oma lapse hariduse eest vastutus võtta.

Aastaid olen uskunud, et õiglane lapsevanem ei pane oma lapsi selektiivse vastuvõtuga koolidesse, ei osta ligipääsu haridusele, ei tolereeri, et tema last eeliskoheldakse, ega mölla kooli hoolekogus. Kas selline arusaam on sovetimentaliteet ja aegunud, pigem laiskus, oma lapse võimete arendamisse panustamata, seega oma vanemlike kohustuste täitmata jätmine? Mahlakalt on selle kokku võtnud Kaarel Tarand (ERR 4. IX 2023): vanemate rolli hariduses tuleb vähendada: avastagu lapse anded kool ja arendagu neid eksperdid.

Vastutus laste hariduse eest võtab nüüd kõikvõimalikke vorme, alates aktiivsest koolivalikust, tegutsemisest hoolekogus, õpetajaga pidevast suhtlusest kuni täieliku passiivsuseni või võimetuseni kaasa joosta. Ehk minna ikkagi seda teed, et vanematelt vastutust ära võtta ja anda see tagasi koolile? Vabastaks õige koolid nende suurimast nuhtlusest. Soome on saanud sellisel viisil toimetamisega hakkama.