Kaheksa aastat tagasi lavakooli lõpetanud Priit Põldma loominguline pagas on aukartustäratav: autori ja kaasautori, lavastaja ja kaaslavastajana on tema biograafias enam kui 30 teatritööd. Ent arvudest sootuks olulisem on Põldma isikupärane käekiri, mis põimib dokumentaalse literatuursega, faktid kujunditega. Tabavalt on tema loomingu olemus kokku võetud Vanemuise „Palaviku“ lühitutvustuses – eluloolistele faktidele tuginev fantaasia.
Kevadises „Plekktrummi“ vestluses Joonas Hellermaga tuli jutuks tõik, et Põldma nimi seostub sageli kultuurilooliste teatritekstidega: Ernst Enno loomingust tõukuv „Kadunud kodu“ ning Nikolai Baturini elule ja teostele toetuv „Kotka tee taeva all“ Saueaugul, Elin Toona saatuse keerdkäike avav „Üks helevalge tuvi“ Eesti Draamateatris, möödunud aastal Vanemuises esietendunud Nikolai Triigi ja Konrad Mäe elu ja tööd lahkav „Palavik“. Tõepoolest, muljetavaldav rida ja märkimisväärsed tööd, mis on pälvinud ka nendeväärilise tähelepanu ja tunnustuse. Läks ju tänavu teatriauhindade jagamisel nii nais- kui ka meespeaosatäitja auhind Priit Põldma sulest pärit või tema lavastajakäe all sündinud rollidele.
Tõenäoselt seostub Põldma isikupära just nende kultuurilooliste lavastuste tõttu millegi hapra ja nukraga. On teda vist ka nimetatud varavanaks autoriks. Ta ei otsi uusi vorme iga hinna eest, kuigi on teinud ka julgelt eksperimentaalset teatrit, olgu selleks koos Mart Kangro ja lavakunstikooli XXIII lennuga valminud „Komöödia“, energiast särisev „Haige Mäger“ Tartu Uues teatris või Ugalas lavale toodud sõnatu puntratants „Kolm ahvi“, mis ajas vaatajad ja arvajad kahte vastandlikku leeri. Ja see on ütlemata tore, et Põldma ei lase end ühte piiritletud lahtrisse lukustada.
Ka Rakvere teatri „Lõputu suve“ ühe kihi moodustab põldmaliku nukrusevarjundiga lugu inimestest ajas, täiskasvanuks saamisest ning ideaalide ja tegelikkuse põrkumisest. See on lugu neljast teismelisest kliimaaktivistist ja nende taaskohtumisest tosin aastat hiljem. Keskmes on introvertne Artur (Johannes Richard Sepping), ebatavaline nooruk, kes ei kipu teiste poistega luurekat mängima, vaid võib istuda tundide kaupa akvaariumi ees ja vaadata kalu. Ent kalaarmastusest hoolimata pole Arturis kübetki võitluslikku keskkonnateadlikkust ja kliimavõitlusse satub ta tegelikult hoopis romantilistel põhjustel. Kaksteist aastat hiljem on Artur depressiooniga võitlev ametnik, kelle eraelu on kiiva kiskumas ja usk looduse kaitsmise võimalikkusse mureneb iga päevaga aina enam.
Arturi teismelised võitluskaaslased Anett (Loviise Kapper) ja Paul (Rainer Elhi) on kaksteist aastat hiljem oma eluga vähem puntras, ent aeg on nendegi ideaalide nurgad nüriks lihvinud. Paul loob oma kätega perele maale kodu, kus järeltulijad katastroofi poole kihutavas maailmas eneseküllaselt hakkama saaksid, ent selle saavutamiseks ei põlanud ta ära tööd Norra naftatehases. Anetil on selja taga seljakotiaastad mööda Euroopat hääletades ja prügisukeldumisel toitu kogudes ning omal nahal kogetust sündinud arusaamine, et elu peab ikkagi elama mõõdukalt mugavalt.
Kontrapunktiks noortele on salapärane, eatu ja ajatu Susi (Eduard Tee). Igavene anarhist ja nihilist, iga rakuga võitleja, kes on valmis miljardäre õhku laskma ja teid blokeerima. Susi on muutumatult võitlusvalmis, rusikas iga hetk taskus. Lavastuse visuaalselt ja heliliselt võimsaim pilt on punakas valguses Susi skandeerimas Richard Brautigani universumimanifesti mõõtu monoloogi „See on minu nimi“. (Lavastustervikus mõjub Tee monoloog otsekui paralleel Priit Põldma lavastuses „Süütu“ kõlanud Juhan Viidingu „Ööliblikale“ – see on pinge ja emotsionaalse laengu tipphetk, ent ei saavuta Rakvere laval siiski samaväärset katarsiseefekti.)
„Lõputu suve“ teise kihi moodustab Eesti kliimaaktivismi ajajoon. Nagu Põldma virtuaalsel kavalehel selgitab, pole „Lõputu suvi“ dokumentaalnäidend, kuigi teksti aluseks on selgi korral kümned jutuajamised keskkonnavõitluse asjaosaliste ja asjatundjatega. Ning kavalehel viidatud tekste lugedes saab vägagi selgeks, et „Lõputus suves“ on päris palju dokumentaalseid hetki, mis pärit Eesti kliimaaktivistide argipäevast.
Ometi mõjub kliimavõitluse liin lavastuses kuidagi hõreda ja visandlikuna. Tundub uskumatu, et teismelisest neiust saab tulihingeline planeedi eest võitleja vaid ühe põgusa suitsupausi ja Greta Thunbergi mõneminutise video mõjul. Muidugi, kõik laval on alati tinglik, siiski näis see tegevust käivitav episood kuidagi markeerituna. Lihtsakoelised paistavad ka kliimanoorte edasised tegemised pappkastidest lõigatud plakatitega streikimisest kuni bensiinikanistrid peas rokkimiseni. Vaid Arturi ema Kärt (Anneli Rahkema), heasoovlik ja optimistlik, ning tema „jalad maas“ soovitused – kas teil avaliku koosoleku luba on? kas teil plakatite jaoks pappi on? – mõjuvad täisvereliselt inimlikuna.
Alles kavalehel viidatud Henri Kõivu Levilas ilmunud Eesti kliimavõitlusele keskendatud artiklisarja lugemise järel adusin, et laval toimuva omamoodi kodukootus ja abitus on ehk vägagi taotluslik ja dokumentaalne: just nii algeline ja lihtsakene, ilma igasuguste vahendite ja võimalusteta, üksikute tulihingeliste noorte eestvõttel see Eesti kliimavõitlus oligi. (Või oleks täpsem öelda – ongi? Õlitehase kaasus, millest noored näidendis räägivad, on ju endiselt podisemas …)
Nagu kirjutab Henri Kõiv: „39% Eesti elanikest leiab, et globaalses mõttes on Eesti negatiivne keskkonnamõju tühine. Kliimamuutusi peab tõsiseks probleemiks Eestile ainult 56% eestlastest. Samas peab 88% eestlastest kliimamuutust probleemiks maailmale tervikuna. „Küll on hea, et Eesti maailmas ei asu,“ võtab Mihkel Kangur eestlaste kummalise suhtumise kokku.“*
Kolmanda, abstraktsema kihi lisavad lavastusele motiivid ja laentekstid. Viktor Tsoi sõjavastane „Ma kuulutan oma kodu“, Kurt Vonneguti „Tapamaja korpus viis“, Hasso Krulli „Tänapäeva askees“ ning mitmed Richard Brautigani tekstid avardavad tegevuse kohaliku kliimavõitluse raamidest üldisemaks mõtiskluseks vastutuse ja inimese koha üle maailmas. Nende tekstide varal ei tahaks lavastus justkui rääkida mitte pelgalt keskkonnakriisist, vaid sellest, kuidas elada teadmisega, et maailm liigub katastroofikursil. Seejuures ei sulandu lisandused päriselt tervikusse ning mõjuvad paiguti otsituna.
Kunstnik Joel Väli on lavaruumi piiranud puitlaastplaatidest konstruktsiooniga, mis meenutab pooleli jäänud kaheksakümnendate suvilat ning mõjub kõleda ja võrdlemisi eemaletõukavana. Ehk markeerib see ebasõbralik mänguruum maailma, mida tegelased püüavad parandada, kuid mille lagunemist nad peatada ei suuda. Iseäralikult mõjub ka lavaseinale kinnitatud akvaarium – loo seisukohalt oluline sümbol ja sidususe kandja, kus ujuvad kalad nimedega Artur, Anett, Paul ja Susi –, ent miks on too sedavõrd tibatilluke, rõhutatult allaelusuuruses?
„Lõputu suve“ etenduselt koju sõites kummitas mind jabur mõte, et autor ja lavastaja pole teineteisest aru saanud. Teksti lugedes adusin, et „Lõputu suvi“ ei ole lugu kliimaaktivismist, pigem kõneldakse seal idealismi paratamatust kokkupõrkest ajaga. Sellest, kuidas kompromissid hiilivad ellu märkamatult ja paratamatult ning et ka kõige õigemad võitlused ei pruugi olla võidukad. Selles nukras, kuid mitte lootusetus äratundmises on midagi väga põldmalikku. Lavastuses seevastu tahtnuks Priit Põldma justkui pakkuda võrdset tähelepanu nii isiklikule kui ka ühiskondlikule kihile, aga topeltfookus on tervikut pigem ähmastanud.
* Henri Kõiv, Musta laega Eesti kliimamure. – Levila 2021. https://www.levila.ee/raadio/musta-laega-eesti-kliimamure
