Hundipea kakaolao suur rõske betoonruum on tehtud ootamatult hubaseks: trepikojast viib saali valge laudise, numbritubade ja raamitud piltidega kitsas koridor. Saalis numbrikohti pole, nii et võtan ruttu istet kohe esimeses reas. Tõtt-öelda oleksin võinud ma ukseavas veidi kauem seista, sest kohad saalis ei ole võrdselt head: mööda vasakut seinaäärt jookseb üks pikk toolirida, nende vastas on aga neli rida tõusvas joones. Neid ühendavate seinte juurde paigutatakse tooliridu kaks-kolm – kuidas aga mahub. Lavaruumis lahutavad minimalistlikke, rootsiliku metallvoodi ja öökapiga kambreid siksakis laotud poodiumirajad. Alles istudes adun, et otse minu ees on üks saali kuuest tugipostist, mis on samuti pooles pikkuses valgete lippidega kaetud. Veel jõudnuksin kohta vahetada, ent teatriuurijalik uudishimu saab võitu: tahtsin teada saada, kas ja kuivõrd betoonpostid etenduse jälgimist segavad.

Kui ma ei eksi (oht on alati), on „Ookean meri“ lavastaja Ringo Ramuli ja kunstnik Arthur Arula kümnes koostöö. Arhitektuurilise konfliktikohaga on alliteratiivsed koostööpartnerid oma juubelilavastuses hästi toime tulnud: lisaks pidevat liikumist võimaldavale kahetasandisele lavale (kõrgem, aja- ja kohaülesem catwalk’i tasand ning numbritubade põrandatasand) sõidab esimeses vaatuses ka ratastel paat. Staatilisust näikse olevat nimme välditud, et kellegi teatrikogemus kuuldemänguks ei jääks. Panin üsna etenduse alguses eraldi kirja ka selle, et „Ookean mere“ kostüümid paistavad olevat kontseptsiooni- ja ajastusobilikkuse juures ka väga kvaliteetselt tehtud ja detailsed. Olgu see siingi välja toodud, kuna minu meelest saavad kostüümid teatrikriitikas teenimatult vähe tähelepanu ja tunnustust, kui need just visuaalselt sülle ei hüppa.

Ka „Ookean mere“ dramatiseerinud Roos Lisette Parmasega on Ramul korduvalt koostööd teinud; nende seas lavastas ta Parmase näidendi „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“ (Ugala, 2024), mis tugineb Dante Alighieri „Jumalikule komöödiale“. Töö nõudliku ja tiheda tekstiga pole seega kummalegi võõras. Baricco samanimelist romaani ei jõudnud ma enne etendust paraku lugeda, ent väikse taustatöö (sh Eesti Noorsooteatri taskuhäälingu saade „Piiritledes Bariccot“ Rein Raua ja Ott Karuliniga) ja etendusel nähtu põhjal tundub, et lõpuni ligipääsmatu viirastuslikkus ja peaaegu lõpuni kasvav intensiivsuskõver on „Ookean meres“ taotluslik valik, mere fluidumi peegeldus. Tormipinge annab endast etenduse alguses vargsi märku üksnes neile tegelastele, kes oskavad seda lõhnastki ära tunda. Ristuvate vajaduste ja otsingute säbrus kogub see hoogu, tipneb müra ja laastega ning vaibub siis taas. Fragmenteeritus ja ajas hüppamine aitavad küll „Ookean mere“ poeetilise atmosfääri loomisele kaasa, ent tegelased jäävad seetõttu ositi kättesaamatuks ning sulavad oma otsingulisuses ühte.

Nukuteatri peal üles kasvanuna on mul alati suur rõõm, kui Eesti Noorsooteatri lavastustes (ka neis, mis on mõeldud vanemale publikule) nukke kaasatakse. Nimelt on „Ookean mere“ keskse sündmuspaiga, Almayeri võõrastemaja ainsad töötajad lapsadministraator Dira ja lapsportjee Dood (nende edukat karjääri pole aga põhjust kuidagi pisendada, sest nad teavad külalistest rohkem, kui nood ise jagavad, ning pakuvad vastuseidki veel esitamata küsimustele). Nukud liiguvad, pilgutavad silmi ja räägivad otsekui ise, teisisõnu näis näitlejate asemel neid elustavat mingi muu mehhanism. Seetõttu mõjusid nad ka omajagu tontlikult ning seda kinnitasid ka nende humoorikad stseenid teiste tegelastega.

Võõrastemajja saabuvad värvikad öömajalised, kes kõik näivad lootvat puhtalt mere läheduses viibimisest mingit tervendust või tähendust leida. Ühe kesksetest paaridest moodustavad ülitundlik habras Elisewin (Doris Tilk) ja tema tšehhovlik vardja, sünge minevikuga isa Pluche (Mirko Rajas). Elisewini emantsipeerumine siidikinnastega hoitud eluvõõrast vaim-inimesest eneseteadlikuks ja julgeks naiseks on üks lavastuse põhiliine, miskaudu on üksteisega seotud paljud teised tegelased.

Sümpaatseimana mõjub ja on seetõttu vist ka selles hea ansamblimänguga lavastuses kõige rohkem peategelase mõõtu professor Bartleboom (Taavi Tõnisson). Bartleboom oma naiivselt jäiga maailmatajuga, sooviga kõike defineerida, ei ole siiski sugugi ärritav lootusetu romantik. Ilmneb, et ta on kirjutanud elu jooksul sadu adressaadita armastuskirju, ent järjestikused katsed suruda naistegelased puuduoleva tüki kohale oma pusles mehel ei õnnestu. Samamoodi jookseb rappa tema püüd leida mere lõpp-punkt, peegeldades sellega mere algust otsiva portreemaalija Plassoni (Elss Raidmets) „pealisülesannet“. Bartleboomiga koos on isa Pluche osa teisestki lavastuse kesksest paarist: määramatus võib olla nii hingelise rahu kui ka lõputu frustratsiooni allikas.

Olen end korduvalt tabanud kirjutamast kahest vaatusest, kuigi vaheaega „Ookean mere“ etendusel pole. Katkestus siiski luuakse, kui näitlejad lavalt lahkuvad ja administraatornukk järsku lakooniliselt tõusta käsib. Käsku peab ta üksjagu kordama, kuni end täiendab: „Tõuske palun püsti ja liikuge uutele kohtadele.“ Alguses arvasin, et see tähendab seda, et saab end saalis ümber sättida ja laval toimuvat siis uue nurga alt jälgida – sellegi vastu poleks midagi olnud –, ent publik juhatatakse hoopis teisele poole seina.

Ruumi on vilksamisi näha juba varemgi, kui seinalt tõstetakse maha seda kaunistanud maalid ning avaneb vaade tormisele merele. Nüüd viiakse publik otse selle tormi südamesse. Avaneb kakaolao uus ruum, tühi saal, mille keskel on suur metallist propeller. Iga seina ääres oli üks toolirida, mistap tundus ruum eelmisest veel suurem, kui on seda mõõtmetelt ilmselt niigi. Senine füüsiline lähedus näitlejate ja kaaspublikuga teisenes isoleeritumaks, õhustik tumedamaks.

Seni vaikivaks taustategelaseks jäänud Adamsi (Hardi Möller) külalistemajas viibimise põhjus hakkab viimaks selginema, sest teise saali liikudes tehakse ka hüpe aastatetaguse merehuku aega.

Näitlejad kihutavad rulluiskudel, voodilinakärudega ja -kärudes mööda kakaolao betoonpõrandat. Valge koridorgi, kust etenduse alguses publik saali astus, on iseseisev lavaline element, mille akendest sisse piiluda ning Elisewini ja Adamsi keemia arenemist näha. Külalistemaja tegelaste vahel pole kuigi suurt lähedust: ka need, kes üksteist varasemast tunnevad, ei ületa lõpuni mingit tajutavat distantsi, ent Elisewin ja Adams on siin erandlikud. Omapärase nähtusena on meestegelased ses lavastuses need, kelle mõtetest hõivavad suure osa igatsus ja/või armuvalu. Naistegelased on ametis muuga, abielurikkumise tõttu mere äärde saadetud Ann Deverià (Getter Meresmaa) hoiab lausa sihilikult romantikast eemale.

Mölleri kanda on lõviosa „teise vaatuse“ tekstist, mis on minu hinnangul ka lavastuse tuumakaim. „Kelle tõde see laibalehane tõde õigupoolest on?“ saab muidugi laevalt pääsenute ressursipuudusest ja sellest tõukunud kannibalismist rääkides omaette tähenduskihi, ent on ka lause, mis mõjus võõritavalt ja äratas üles. Baricco sai inspiratsiooni 1816. aastal põhja läinud fregati La Méduse hukust, ent samas mõõdus kuritegusid, omakasupüüdlikkust ja mõõtmatut valu näeme ja loeme praegu rohkem, kui inimmõistus ja -vastupanu ilmselt heaks arvab. Mõistsin, miks just see materjal ja miks just praegu.

Tagantjärele mõeldes on lavastuses „Ookean meri“ palju piiratud nähtavust, nii füüsiliste aknaavade kui ka looritatud süžee ja sissepoole elavate tegelaste näol. Baricco introvertne ja abstraktne alusmaterjal on seega õigetes kätes lavastatav küll ning pakub palavikuune kombel poeetiliselt lõpuni kättesaamatu etenduskogemuse – isegi suvel, mil selliseid oodatagi ei oska.